17.05.2007, 00:00
Venelase surnuks keetmine ajas äriplaanid sassi
*1494 keetsid tallinlased surnuks venelasest valerahategija. Venelased keerasid transiidi kinni.;*1924 surusid eestlased maha punase mässu. Venelased keerasid transiidi kinni.;*2007 eemaldasid eestlased pronksmehe. Venelased keerasid transiidi kinni.
Kroonik Balthasar Russow kirjutab, et aastal 1494 lasid
tallinlased “saksa seaduse järgi surnuks keeta ühe venelase,
kes valekillingeid nende linnas oli müntinud”. Ta lisab, et
“teise venelase, kes elajalikult teolt mära kallal tabati, on nad
kristliku õiguse järgi ära põletanud”.
Venelased läksid marru. Nad kaebasid Moskva suurvürstile Ivan Vassiljevitšile, kes lasi vahistada Hansa Novgorodi kontoris olnud Saksa kaupmehed ja heitis nad läppunud vangitornidesse, kus “mõnedel tuli kolm, mõnedel üheksa aastat istuda”.
Katkes tulus transiitkaubandus, mis oli paljud Liivimaa ärimehed rikkaks teinud.
Lisaks nõudis suurvürst, et talle antaks üle need tallinlased, kes venelased surma mõistsid.
“Ent ta ei saanud oma tahtmist. Sest isandad, seisused ja linnad kohustusid ühiselt ennemini kannatama kõige äärmisemat häda, kui olla sääraselt venelaste orjad,” kirjutab Russow.
Muuseas tavatsesid venelased suurtükkidega Ivangorodist Narvat pommitada “nii tihti ja sagedasti, nagu see neile sobis” ning lasid maha isegi linnapea Johan zur Meiningi. Mis sest, et ametlikult valitses vaherahu.
Kui sakslased läksid aru pärima, siis venelased “ei teadnud, missuguse pilkamise ja mõnitustega neid saadikuid vastu võtta ning tarvitasid narvalaste vastu igasugu vägivalda, mis iganes mõeldav, mida kõike kirjeldada ei ole sünniski”.
Sarnane lugu kordub kevadel 2007 Moskvas Eesti saatkonna ees, kus Vene noored ei anna endale aru, mis on diplomaatide puhul lubatud ja mis mitte.
Poliitikud segasid äri, ka keskajal
90. aastate alguses tegid Eesti ärimehed eesotsas kadunud Aadu Luukasega lobitööd, et Tallinn ajaks Venemaa suhtes kui mitte sõbralikku, siis vähemalt neutraalset poliitikat.
Omaaegse Hansaliidu kaupmehed tahtsid samuti kaubandust poliitikast võimalikult vabana hoida. See ei läinud korda, sest Liivimaa sõdis korduvalt Pihkva ja Novgorodiga.
1937. aastal ilmunud “Eesti majandusajalugu” märgib, et tülisid oli olnud ka enne Novgorodi Hansa-kontori sulgemist, “ajuti olid need teravused kestnud aastaid, nagu näiteks 1385–1392 ja korduvalt enne ja peale seda”. Üks kaubandussulg järgneb teisele.
Ka ordumeister Wolter von Plettenbergi kuulsusrikastele sõjakäikudele XVI sajandi alguses “järgnes terav kriis kaubandussuhete arendamisel, kus tõsisemalt kerkis päevakorrale laokohtade toomine Venest Liivimaale, et arendada kuidagi soodsamalt kaubandust. Pinevus kestis 1514. aastani, mil Novgorodi kontor uuesti avati. Kuid see oli ainult endise kontori vari ja suikus surmale juba 1521. aastal.”
Hansa olukord Vene suunal muutus üha täbaramaks, sest Moskva alistas Novgorodi ning Saksa kaupmehed avastasid uued transiidikoridorid Breslau ja Poola-Leedu kaudu.
Liivimaa mõjutas venelasi soolaga
Novgorodi kontoris teenisid Hansa kaupmehed üldiselt rohkem kui mujal. Venelased müüsid peamiselt karusnahku ja vaha ning ostsid sisse kalevit, soola ja heeringaid ning metalle.
Kõvasti tuli võidelda kvaliteedi pärast: näiteks vaha sisse pandi rasva, tõrusid, herneid, pigi, tõrva, vaiku jne.
Eriti tulukaks muutis transiitkaubanduse Liivimaal kehtiv tollivabadus – Hansa oli suuresti tolliliit nagu Euroopa Liit praegu. Vaid vahetevahel maksustati laevu nn naeltolliga, et katta sõjalisi kulutusi ja saatkondade saatmist. Ka Venemaa kasseeris Olhava jõe suudmes kärestike lähedal vaid väikseid makse.
T allinnast kujunes soolakaubanduse keskus. Soolalaevad sõitsid Tallinna, kus sool pandi kottidesse ja kaaluti ning saadeti edasi itta, aga ka Rootsi.
Peaminister Andrus Ansip räägib praegu, et transiidiäri tõkestamisest kaotavad kõige enam venelased. Samasugune mõtteviis levis ka Vana-Liivimaal. “Et sool oli möödapääsematu tarbeaine, siis oli ta hea surveabinõu, et sundida venelasi vajalikul korral järeleandmisele, kui Liivimaa vahekord Venega oli halb,” märgib “Eesti majandusajalugu”.
Transiidibuum lõppes Liivi sõjaga
Kroonik Russow märgib, et Liivi sõjast kaotasid esmajoones Tallinna ja Lüübeki kaupmehed, võitis aga Narva. Ta kirjutab: “Kuna nüüd Tallinnas kaubanduse poolest seisev vesi oli ja nendel, lüübeklastel, moskoviidiga vaenulikku vahekorda ei olnud, siis võtsid nad ette sõidu Narva, kuhu nad hulgaviisi sõja jooksul Tallinnast mööda purjetasid; sealt välja ja sinna sisse vedasid nad palju kaupa Hansa linnade vana kombe vastaselt, mis tallinlasi üpris pahandas.
Sellepärast varustasid Tallinna kaupmehed mõningaid laevu suurtükkidega omaenda algatusel ja vastutusel, et lüübeklastele kallale tungida ja neid takistada sõidul Narva. Sellest tekkis määratu vimm ja vaen.”
Russow nimetab riigi hukatuse ühe põhjusena seda, et “mõningad Liivimaa ja teised kaupmehed Saksa merelinnadest suurest ahnusest ja endakasust moskoviidile igasugu keelatud kaupa ja sõjamoona avalikult ja salaja juure vedasid”.
Eesti väliskaubandus siiski ei katkenud. Vene transiiti asendas kohaliku vilja väljavedu, kusjuures see viidi edasimüümiseks Amsterdami börsile – nii nagu nafta läheb täna Rotterdami turule.
1920: venelased tõid Tallinna pool pange kalliskive
Ligi pool aastatuhandet hiljem, veebruaris 1920 muutus Tallinn taas Vene transiidikaubanduse eldoraadoks. Buumi põhjustas Tartu rahuleping, mis lubas Nõukogude poolele vaba transiiti siinsete sadamate kaudu. Ühelgi teisel riigil polnud veel ametlikke ärisidemeid Puna-Venega ja see andis Eestile tohutu eelise.
Noores Eesti Vabariigis tärkasid kümned, isegi sajad vahendusfirmad. Esimese ilmasõja eel oli Venemaa maailma üks suuremaid teravilja ja tooraine väljamüüjaid ning tööstuskaupade sisseostjaid. Ärimehed lootsid heade aegade taastumist.
Vaid paar nädalat pärast Tartu rahu sõlmimist saabuski Eestisse Venemaa endine rahanduse rahvakomissar Isidor Gukovski, kellele anti kulutamiseks Tsaari-Venemaa kullavarud. “Ta pidi bolševike kulla “puhtaks pesema” ning ostma kokku kõikvõimalikke kaupu, alates heeringatest ja kartulitest kuni vikatite ja kuulipildujateni,” kirjeldab Gukovskit raamatus “Lahtirakendamine” ajaloolane Jaak Valge.
Valge märgib muu hulgas, et punased kasutasid kulla ja valuuta kõrval kalliskive. Detsembris 1920 oli bolševike Tallinna esinduses kokku peaaegu pool ämbritäit briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive.
Esimesed sisseostud tegid venelased mõttetute hindadega, mis andis vahendajatele sadu protsente vaheltkasu. Tuhin muudkui kasvas ja ulatus välja kõige kõrgema tasemeni. Kui moodsal ajal leiame transiidiärist endise peaministri Tiit Vähi ning siseministri Jüri Mõisa, siis tollal proovisid Vene suunal kätt tulevane president Konstantin Päts ja sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner.
Tänapäeval kavandab Tallinna Sadam transiidi teenindamiseks suuri laiendustöid. Ter minale valitsevad idanaabrite ettevõtted. Sama olukord valitses ka 20ndatel. Severstaltransi rolli täitsid firmad Tsentrosojuz ja Dobroflot. Külli Koort märgib transiidiajaloo alases uurimuses: “Mereasjanduse peavalitsus tegi Venemaa majandusorganisatsioonidele soodustusi kruntide, sadamasildade, aitade ja elevaatori rentimiseks Tallinna sadamas. Lisaks anti mitmesuguseid soodustusi kaupade pealelaadimisel jne. --- Ühtlasi hakati laiendama Tallinna sadamat, et igal sobival juhul kasutada ära kõik transiidi võimalused.”
Transiidibuumi tipphetkeks kujunes talv 1921/1922, mil Peterburi sadam jäi jäävangi. Eestis nappis nii laoruume kui ka kaubavaguneid.
1924: Eestit valitsevad fašistid!
1923. aastal kahanesid transiidimahud ligi neli korda. Vahepeal olid venelased sõlminud rahu- ja kaubanduslepingud ka teiste riikidega ning alustasid peent mängu veotariifidelt soodustuste saamiseks. Nad ähvardasid näiteks eestlasi, et viivad transiitkaubanduse Lätisse, ja samamoodi lätlasi, et viivad Eestisse. Tegelikult eelistasid nad oma Peterburi sadamat.
Tõrkeid tuli mujaltki. “Kui Eesti kaubandusfirmad, kes kuulusid konsortsiumi EKAL, asusid Venemaal kaubatehinguid sõlmima, selgus, et neil pole selleks õigust, sest väliskaubandus on riigi monopol. Raskusi tekkis kaupade saatmisega Eestisse, eestlastest ärimehi arreteeriti süüdistatuna spekulatsioonis. Sama saatus tabas ka eestlastele kaupu müünud venelasi. Kõige selle tagajärjel kandsid Eesti firmad Venemaal EKA, Batavia, Kosmos jt suuri kahjusid ja olid sunnitud oma tegevuse seal lõpetama. Vene tellimuste täitmine lõppes aga tsaariaegsetele Eesti laevatehastele pankrotiga,” seletab Maie Pihlamägi raamatus “Eesti industrialiseerimine 1870–1940”.
Lõpliku põntsu transiidiärile pani bolševike mäss detsembris 1924. Muuseas, enne mässu teatas kommunist
E. Luts Riigikogus, et Eesti pankrot hoiti ära Venemaalt saadud kullaga, ning nimetab valitsusparteid fašistideks.
Peame praegu mitte Ida poole, vaid Läände vaatama
Mässu mahasurumisele järgnes Venemaa poole transiitkaubanduse blokaad – nagu pärast pronksmehe mahavõtmist.
“Isegi Peterburist saadetakse kaubad Tallinnast mööda pikemat teed Riiga. Vene transiit on tänavu esimesel poolaastal minevast umbes viis korda vähem,” teatas ajaleht Vaba Maa suvel 1925.
Sama leht väitis boikoti kohta, et 1) “vaevalt hirmutab see kedagi, kuna Vene transiit andis ka kõige suuremal hooajal tähtsusetu osa” ning 2) “meie peame praegu mitte Ida poole, vaid Läände vaatama”.
Kevadel 2007 ütleb Ansip, et “me ei ole väga sõltuvad Vene majandusest” ning majandusminister Juhan Parts kirjutab Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Majandus peab hoidma suunda läände”.
Ajalool on lihtsalt kombeks end korrata. Ka kõige suuremates tülides.
Venelased läksid marru. Nad kaebasid Moskva suurvürstile Ivan Vassiljevitšile, kes lasi vahistada Hansa Novgorodi kontoris olnud Saksa kaupmehed ja heitis nad läppunud vangitornidesse, kus “mõnedel tuli kolm, mõnedel üheksa aastat istuda”.
Katkes tulus transiitkaubandus, mis oli paljud Liivimaa ärimehed rikkaks teinud.
Lisaks nõudis suurvürst, et talle antaks üle need tallinlased, kes venelased surma mõistsid.
“Ent ta ei saanud oma tahtmist. Sest isandad, seisused ja linnad kohustusid ühiselt ennemini kannatama kõige äärmisemat häda, kui olla sääraselt venelaste orjad,” kirjutab Russow.
Muuseas tavatsesid venelased suurtükkidega Ivangorodist Narvat pommitada “nii tihti ja sagedasti, nagu see neile sobis” ning lasid maha isegi linnapea Johan zur Meiningi. Mis sest, et ametlikult valitses vaherahu.
Kui sakslased läksid aru pärima, siis venelased “ei teadnud, missuguse pilkamise ja mõnitustega neid saadikuid vastu võtta ning tarvitasid narvalaste vastu igasugu vägivalda, mis iganes mõeldav, mida kõike kirjeldada ei ole sünniski”.
Sarnane lugu kordub kevadel 2007 Moskvas Eesti saatkonna ees, kus Vene noored ei anna endale aru, mis on diplomaatide puhul lubatud ja mis mitte.
Poliitikud segasid äri, ka keskajal
90. aastate alguses tegid Eesti ärimehed eesotsas kadunud Aadu Luukasega lobitööd, et Tallinn ajaks Venemaa suhtes kui mitte sõbralikku, siis vähemalt neutraalset poliitikat.
Omaaegse Hansaliidu kaupmehed tahtsid samuti kaubandust poliitikast võimalikult vabana hoida. See ei läinud korda, sest Liivimaa sõdis korduvalt Pihkva ja Novgorodiga.
1937. aastal ilmunud “Eesti majandusajalugu” märgib, et tülisid oli olnud ka enne Novgorodi Hansa-kontori sulgemist, “ajuti olid need teravused kestnud aastaid, nagu näiteks 1385–1392 ja korduvalt enne ja peale seda”. Üks kaubandussulg järgneb teisele.
Ka ordumeister Wolter von Plettenbergi kuulsusrikastele sõjakäikudele XVI sajandi alguses “järgnes terav kriis kaubandussuhete arendamisel, kus tõsisemalt kerkis päevakorrale laokohtade toomine Venest Liivimaale, et arendada kuidagi soodsamalt kaubandust. Pinevus kestis 1514. aastani, mil Novgorodi kontor uuesti avati. Kuid see oli ainult endise kontori vari ja suikus surmale juba 1521. aastal.”
Hansa olukord Vene suunal muutus üha täbaramaks, sest Moskva alistas Novgorodi ning Saksa kaupmehed avastasid uued transiidikoridorid Breslau ja Poola-Leedu kaudu.
Liivimaa mõjutas venelasi soolaga
Novgorodi kontoris teenisid Hansa kaupmehed üldiselt rohkem kui mujal. Venelased müüsid peamiselt karusnahku ja vaha ning ostsid sisse kalevit, soola ja heeringaid ning metalle.
Kõvasti tuli võidelda kvaliteedi pärast: näiteks vaha sisse pandi rasva, tõrusid, herneid, pigi, tõrva, vaiku jne.
Eriti tulukaks muutis transiitkaubanduse Liivimaal kehtiv tollivabadus – Hansa oli suuresti tolliliit nagu Euroopa Liit praegu. Vaid vahetevahel maksustati laevu nn naeltolliga, et katta sõjalisi kulutusi ja saatkondade saatmist. Ka Venemaa kasseeris Olhava jõe suudmes kärestike lähedal vaid väikseid makse.
T allinnast kujunes soolakaubanduse keskus. Soolalaevad sõitsid Tallinna, kus sool pandi kottidesse ja kaaluti ning saadeti edasi itta, aga ka Rootsi.
Peaminister Andrus Ansip räägib praegu, et transiidiäri tõkestamisest kaotavad kõige enam venelased. Samasugune mõtteviis levis ka Vana-Liivimaal. “Et sool oli möödapääsematu tarbeaine, siis oli ta hea surveabinõu, et sundida venelasi vajalikul korral järeleandmisele, kui Liivimaa vahekord Venega oli halb,” märgib “Eesti majandusajalugu”.
Transiidibuum lõppes Liivi sõjaga
Kroonik Russow märgib, et Liivi sõjast kaotasid esmajoones Tallinna ja Lüübeki kaupmehed, võitis aga Narva. Ta kirjutab: “Kuna nüüd Tallinnas kaubanduse poolest seisev vesi oli ja nendel, lüübeklastel, moskoviidiga vaenulikku vahekorda ei olnud, siis võtsid nad ette sõidu Narva, kuhu nad hulgaviisi sõja jooksul Tallinnast mööda purjetasid; sealt välja ja sinna sisse vedasid nad palju kaupa Hansa linnade vana kombe vastaselt, mis tallinlasi üpris pahandas.
Sellepärast varustasid Tallinna kaupmehed mõningaid laevu suurtükkidega omaenda algatusel ja vastutusel, et lüübeklastele kallale tungida ja neid takistada sõidul Narva. Sellest tekkis määratu vimm ja vaen.”
Russow nimetab riigi hukatuse ühe põhjusena seda, et “mõningad Liivimaa ja teised kaupmehed Saksa merelinnadest suurest ahnusest ja endakasust moskoviidile igasugu keelatud kaupa ja sõjamoona avalikult ja salaja juure vedasid”.
Eesti väliskaubandus siiski ei katkenud. Vene transiiti asendas kohaliku vilja väljavedu, kusjuures see viidi edasimüümiseks Amsterdami börsile – nii nagu nafta läheb täna Rotterdami turule.
1920: venelased tõid Tallinna pool pange kalliskive
Ligi pool aastatuhandet hiljem, veebruaris 1920 muutus Tallinn taas Vene transiidikaubanduse eldoraadoks. Buumi põhjustas Tartu rahuleping, mis lubas Nõukogude poolele vaba transiiti siinsete sadamate kaudu. Ühelgi teisel riigil polnud veel ametlikke ärisidemeid Puna-Venega ja see andis Eestile tohutu eelise.
Noores Eesti Vabariigis tärkasid kümned, isegi sajad vahendusfirmad. Esimese ilmasõja eel oli Venemaa maailma üks suuremaid teravilja ja tooraine väljamüüjaid ning tööstuskaupade sisseostjaid. Ärimehed lootsid heade aegade taastumist.
Vaid paar nädalat pärast Tartu rahu sõlmimist saabuski Eestisse Venemaa endine rahanduse rahvakomissar Isidor Gukovski, kellele anti kulutamiseks Tsaari-Venemaa kullavarud. “Ta pidi bolševike kulla “puhtaks pesema” ning ostma kokku kõikvõimalikke kaupu, alates heeringatest ja kartulitest kuni vikatite ja kuulipildujateni,” kirjeldab Gukovskit raamatus “Lahtirakendamine” ajaloolane Jaak Valge.
Valge märgib muu hulgas, et punased kasutasid kulla ja valuuta kõrval kalliskive. Detsembris 1920 oli bolševike Tallinna esinduses kokku peaaegu pool ämbritäit briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive.
Esimesed sisseostud tegid venelased mõttetute hindadega, mis andis vahendajatele sadu protsente vaheltkasu. Tuhin muudkui kasvas ja ulatus välja kõige kõrgema tasemeni. Kui moodsal ajal leiame transiidiärist endise peaministri Tiit Vähi ning siseministri Jüri Mõisa, siis tollal proovisid Vene suunal kätt tulevane president Konstantin Päts ja sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner.
Tänapäeval kavandab Tallinna Sadam transiidi teenindamiseks suuri laiendustöid. Ter minale valitsevad idanaabrite ettevõtted. Sama olukord valitses ka 20ndatel. Severstaltransi rolli täitsid firmad Tsentrosojuz ja Dobroflot. Külli Koort märgib transiidiajaloo alases uurimuses: “Mereasjanduse peavalitsus tegi Venemaa majandusorganisatsioonidele soodustusi kruntide, sadamasildade, aitade ja elevaatori rentimiseks Tallinna sadamas. Lisaks anti mitmesuguseid soodustusi kaupade pealelaadimisel jne. --- Ühtlasi hakati laiendama Tallinna sadamat, et igal sobival juhul kasutada ära kõik transiidi võimalused.”
Transiidibuumi tipphetkeks kujunes talv 1921/1922, mil Peterburi sadam jäi jäävangi. Eestis nappis nii laoruume kui ka kaubavaguneid.
1924: Eestit valitsevad fašistid!
1923. aastal kahanesid transiidimahud ligi neli korda. Vahepeal olid venelased sõlminud rahu- ja kaubanduslepingud ka teiste riikidega ning alustasid peent mängu veotariifidelt soodustuste saamiseks. Nad ähvardasid näiteks eestlasi, et viivad transiitkaubanduse Lätisse, ja samamoodi lätlasi, et viivad Eestisse. Tegelikult eelistasid nad oma Peterburi sadamat.
Tõrkeid tuli mujaltki. “Kui Eesti kaubandusfirmad, kes kuulusid konsortsiumi EKAL, asusid Venemaal kaubatehinguid sõlmima, selgus, et neil pole selleks õigust, sest väliskaubandus on riigi monopol. Raskusi tekkis kaupade saatmisega Eestisse, eestlastest ärimehi arreteeriti süüdistatuna spekulatsioonis. Sama saatus tabas ka eestlastele kaupu müünud venelasi. Kõige selle tagajärjel kandsid Eesti firmad Venemaal EKA, Batavia, Kosmos jt suuri kahjusid ja olid sunnitud oma tegevuse seal lõpetama. Vene tellimuste täitmine lõppes aga tsaariaegsetele Eesti laevatehastele pankrotiga,” seletab Maie Pihlamägi raamatus “Eesti industrialiseerimine 1870–1940”.
Lõpliku põntsu transiidiärile pani bolševike mäss detsembris 1924. Muuseas, enne mässu teatas kommunist
E. Luts Riigikogus, et Eesti pankrot hoiti ära Venemaalt saadud kullaga, ning nimetab valitsusparteid fašistideks.
Peame praegu mitte Ida poole, vaid Läände vaatama
Mässu mahasurumisele järgnes Venemaa poole transiitkaubanduse blokaad – nagu pärast pronksmehe mahavõtmist.
“Isegi Peterburist saadetakse kaubad Tallinnast mööda pikemat teed Riiga. Vene transiit on tänavu esimesel poolaastal minevast umbes viis korda vähem,” teatas ajaleht Vaba Maa suvel 1925.
Sama leht väitis boikoti kohta, et 1) “vaevalt hirmutab see kedagi, kuna Vene transiit andis ka kõige suuremal hooajal tähtsusetu osa” ning 2) “meie peame praegu mitte Ida poole, vaid Läände vaatama”.
Kevadel 2007 ütleb Ansip, et “me ei ole väga sõltuvad Vene majandusest” ning majandusminister Juhan Parts kirjutab Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Majandus peab hoidma suunda läände”.
Ajalool on lihtsalt kombeks end korrata. Ka kõige suuremates tülides.
Ristisõda Eestisse algas transiiditülist
- Eesti esimene suurem transiiditüli puhkes enam kui 800 aasta eest.
- Läti Henrik kirjutab oma kroonikas, kuidas aastal 1208 läkitasid sakslased saatkonna eesotsas preester Alebrandiga Ugandisse “tagasi nõudma kaupmeeste vara, mis oli röövitud kord enne Riia ehitamist, kui nad oma sõiduriistadega olid minemas Väinalt Pihkva poole; seda oli rohkesti, võrdudes nimelt 900 marga ja enamagagi”.
- Niisiis eestlased võtsid ära venelastele mõeldud transiitkauba. Vanad eestlased pidasid röövitud vara sama ausalt omandatuks nagu ostetud kaupa, mistõttu pole ime, et preester naasis Riiga tühjade kätega.
- Järgnes sakslaste esimene sõjakäik Eestimaale. Retke juhtis piiskop vend Theoderic ning sellel osalesid ka lätlased. Sõjamehed “tulevad Ugandisse, rüüstates külasid ja tappes paganarahvast, makstes tule ja mõõgaga kätte nendele tehtud ülekohtu eest”. Sõjakäik tipnes Otepää linnuse põletamisega.
- Eestlased vastasid oma retkega Lätimaale, mille käigus nad põletasid ühe lätlase elusalt ja piirasid sisse Beverini linnuse. Lõpuks pakkusid nad rahu, kuid lätlased vastasid: “Veel pole te sakslastelt äravõetud kaupu ega meilt tihtipeale äravõetud varasid tagasi andnud.”
- Suur sõda oli lahti läinud ning see lõppes alles kogu Eesti vallutamisega.