Venelased üritasid keelata Eesti professori raamatut
Soome-ugri maailmakongressil Siberis Hantõ-Mansiiskis jäid Eesti delegatsiooni liikmed vahele "ohtlike" kingitustega, mille turvamehed ajutiselt konfiskeerisid.
Ebasoovitavaks kaubaks osutus Tartu ülikooli etnoloogiaprofessori Art Leete raamatu "Kazõmi sõda" venekeelne väljaanne. Leete uurimus käsitleb 1930. aastate põhjarahvaste vastuhakke nõukogude võimule. See oli hantide ja neenetsite "Mahtra sõda".
Kazõm asub Lääne-Siberis. Nõukogulik koloniaalsüsteem hakkas selle piirkonna vastu huvi tundma 1920. aastatel, kui Siberisse saabusid keskusest sovetiseerimismisjonärid (Lenini-aegne nimetus) ülesandega suruda metsarahvas põhjapõdrakolhoosidesse ja kalastuskooperatiividesse, koguda nende lapsed internaatkoolidesse ja šamanism likvideerida.
Kohe sai selgeks, et "metslased" ei kavatse leninlikke ideid omaks võtta, suisa vastupidi. Esialgu püüdsid põlisrahvad Moskva kolonistidega siiski rahumeelselt kokku leppida:
"Maksime tsaarile ja teile hakkame ka maksma," ütlesid nad. "Jätke meid rahule, eraldage meid endast, me hakkame elama omaette, pole meil vaja teie leiba ega kaupu. Ainult jätke rahule nii meid kui ka meie põhjapõdrad, karusnahad, kala," palusid kohalikud.
Aga kus sa sellega! Polnud neenetsite võimuses peatada masinat nimega "sotsialistlik pealetung kogu rindel". Järelikult tuli vastu hakata. Üks põhjarahvaste põhilisi vastuhakumeetodeid on alati olnud võimukeskustest eemale hoidmine.
Nad lihtsalt ei tulnud taigast ja tundrast välja. Peagi mõistsid nad, et vaikimistaktiga seda vaenlast ei murra. Umbes sajapealiste rühmadena asuti võitlusse.
Esimene ajend - lapsed surevad koolis
1930. aastatel rajati Kazõmi lisajõe Amnja äärde kultuuribaas. Sealsed sovetiseerimismisjonärid võtsid hantidelt ja Num-To metsaneenetsitelt jõuga ära suure hulga põhjapõtru ja karusnahku. Peredelt, kes ei tahtnud oma lapsi kooli saata, konfiskeeriti jahivarustus. Internaadis aga puhkes rõugete epideemia. See saigi Kazõmi sõja esimeseks ajendiks.
"Koolis on kõik lapsed haiged. Oma traditsioonilist toitu pole. Kohe lähevad kapsa, kartuli, mingite vaklade peale üle," kurtsid handi isad-emad. Vakladeks pidasid handid nõukogulaste põhitoidust - makaronitooteid.
Hantide tunnustatud liider Jernõhhov otsustas seepeale kokku kutsuda hantide koosoleku. Ta saatis selleks oma peremärgiga puupulga sum-to-juh hantide sekka ringi käima. Selle peale kogunes nelikümmend meest, kes otsustasid venelastele esitada portsu nõudmisi: kala, karusnahku ja põhjapõtru peab saama müüa vabalt, kultuuribaas tuleb Kazõmist kaotada, kool sulgeda jne. Nende ettepanekutega kommunistid nõustuda ei kavatsenud.
Šamaanid, kes on hantide ühiskondlikus otsustusprotsessis alati juhtivat osa mänginud, edastasid koosolekule teate: "Jumal kiitis meie otsuse heaks. Venelastele pole vaja alluda. Kes seda teeb, mida venelased käsivad, seda karistatakse."
Kultuuribaasi juurde saabus korraga üle saja põhjapõdranarta, millega lapsevanemad viisid oma lapsed koolist minema.
Pärast seda intsidenti haaras kultuuribaasi paanika, sotsialismimisjonärid kartsid üldse põliselanikega kokku puutuda ega vaadanud metsa poolegi.
Teine ajend - naiskommunist hiies
Num-To järv asub Obi mitme lisajõe ning Nadõmi ülemjooksul ning on hantide jaoks püha paik. Num-To järve keskel asub püha saar, kuhu tohtis astuda ainult meesterahva jalg. Kuni sinna läks keegi noor õpetajanna-kommunist ja karjus seal, et jumalat pole olemas. See teotus oli hantidele liig. Põliselanike usulisi tundeid oli kõvasti riivatud. Õpetajanna tapeti.
Talviti sõitsid handid ja neenetsid järve äärde ohverdama. Nüüd tulid sinna kultuuribaasi "misjonärid" kalastama! Handid nõudsid, et nad lahkuksid.
Hantide-neenetsitega läbirääkimistele saabunud venelased asusid nende silme all demonstratiivselt "katsetama granaatide valmistamist, toppides rõigastesse püssirohtu ning tehes niidist süütenööri".
Detsembris 1933 toimus Tor-Hon-Juh-Pai hiiesalus 21 põhjapõdra ohverdamine. Võeti vastu otsus mitte lubada venelastel Num-Tol kala püüda ja võidelda nendega kui vaja. Vaimud lunkh'id kinnitasid ka, et venelased tuleb tappa või vangistada ja vahetada vangistatud suguvendade vastu.
Nii ka tehti: saabunud agitbrigaad ohverdati, pärast rühma hukkamist ohverdati veel seitse põhjapõtra ning peeti traditsiooniline rituaalne pidu porõ.
Paari nädala pärast saabusid karistussalklased.
"Kui jõudsime neenetsite juurde, nägime valvetorne, mis olid tehtud nartadest, ja ette nihutatud valvepüstkodasid, kus asusid ainult mehed, naised ja lapsed olid tagumistes püstkodades," kirjeldab üks karistussalklane ülestõusnute laagrit.
Veebruaris 1934 läks Kazõmist tundrasse põhjapõtradel teele juba kümnes OGPU operatiivsalk, samal ajal lendas põliselanikke otsima ka lennuk. Sõdurid tulistasid aeroplaanilt kuulipildujatega lapsi, tääkidega torgiti läbi kõik magamisasemed ja veonartad. Põgenevaid põliselanikke pommitati.
Hantide sugukonnapealikud ja šamaanid arreteeriti. Uute arreteerimiste hirmus põgenesid handid Num-Tole ja ühinesid seal neenetsitega. Nad jätsid maha kalarikkad püügipaigad.
Tundrasse põgenenutele saadeti teade, et nad võivad välja tulla, aga kui nad tulid, arreteeriti nad ikkagi. Ametlikel andmetel võeti kinni 88 põliselanikku, osa neist veeti Tobolskisse, osa lasti lahti, osa surid vangistuses.
Edasine on juba ajalugu: Juilskisse ja Num-Tole ehitati tüüpprojekti järgi elamud ja kultuuribaasi töötajad raporteerisid keskusse, et elanikkonna ümberasustamine ja paikseks muutmine läheb igati edukalt.
