Venemaa sõltus Eesti gaasist
NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee eesotsas Jossif Staliniga andis
10. juunil 1945 käsu varustada Leningradi majapidamisgaasiga ning ehitada
selle tarbeks kombinaadid Kohtla-Järvele, Ahtmesse ja teisele poole Narva
jõge Slantsõsse. Gaasi saadi kohalikust põlevkivist. Enam
ei kutsutud Ida-Virumaa põlevkivimaardlat hellitavalt Eesti
õliväljadeks nagu esimese vabariigi ajal, vaid Eesti Donbassiks.
Leningradi gasifitseerimine oli üleliiduliselt tähtis ja
uudne ettevõtmine: Kohtla-Järve-Leningradi gaasijuhe oli suurriigis
teine omasugune Saraatov-Moskva järel.
Rahvale selgitati, et
kõigi gaasitehaste valmimisel saab Leningrad rohkem gaasi kui
sõjaeelne Berliin oma parimail aastail. Ainuüksi Kohtla-Järve
tehase käikulaskmisega tarnitakse Vene suurlinnale energiahulk, mis
“vastab miljardeile tonnidele kütteainele. Linn vabaneb puude veost
ja võib suuresti vähendada naftatransporti
lõunast.”
Kui tehas ja 203 km pikkune gaasijuhe
sügisel 1948 lõpuks valmis said, kirjutas ajaleht Rahva
Hääl sellest mitmeid ülistavaid reportaaže. Üks
stiilinäide: “5. novembril valitses kompressorruumis erakordne
pidulikkus. Siia olid kogunenud ehituse parimad stahhaanovlased,
insenertehnilised töötajad, vastuvõtukomisjoni liikmed. Keegi
vaatab kella. Aeg näitab 13.45.
“Avada
gaas!”
Ratta juures seisab üks oktoobrieelse
sotsialistliku võistluse eesrindlasi, kompressorosakonna vanemmasinist,
kommunistlik noor Nikolai Galkin. Ta viibis omal ajal parima
töötajana ka Saraatov-Moskva käikulaskmisel. Nõukogude
Eestis sai talle osaks au avada magistraali siiber.
Mõni
pööre rattaga ja tee gaasile on vaba!
Esimesed kantmeetrid
gaasi alustasid võiduteekonda sangarlikku Leningradi!
Kui saabus
õhtu, kogunesid tuhanded inimesed uue kamberahjude ploki juurde
pidulikule miitingule Suure Oktoobrirevolutsiooni 31. aastapäeva ja gaasi
Leningradi poole teelesaatmise tähistamiseks. Kostavad
elaguhüüded meie võitude innustaja ja organiseerija suure
Stalini auks.”
Ehitusel rabasid sõjavangid
Isegi nõukogude võim tunnistas
ehitustöö raskusi. “Polnud tootmisbaasi, ei jätkunud
transpordivahendeid ega elektrivoolu, puudusid elamud ja, mis peaasi, polnud
täit selgust tehase enda piirjoonte suhtes,” kirjutas
ehitusvalitsuse osakonnajuhataja G. Samokatov. Ta näitas ka, et tehase
ehitamine tekitas venelaste sisserände Ida-Virumaale:
“Kohtla-Järvele hakkas voolama inimesi kõikjalt: Uuralist,
Doni basseinist, Dnepri äärest, Magnitka ja Zaporožje
ehitusettevõtteist.”
Loomulikult ei kirjutatud kusagil
sellest, et Venemaalt sisserännanute taust oli väga kirev ning
Kohtla-Järvel levisid seetõttu nakkushaigused. “Nende
ärahoidmiseks käskis direktor 1946. aasta novembris läbi viia
kõigi saabujate sanitaarne töötlus ja mitte lubada
töötajate ja nende perede ühiselamutesse paigutamist ilma
desinfektsiooni läbimata. Samuti kästi eraldada ruumid värvatud
tööliste kahenädalase karantiini tarvis,” kirjutab Ivar
Rooks raamatus “Esimesest põlevkivitööstusest
Kiviterini”.
Samuti ei mainitud kusagil ehitusel
töötanud tuhandeid sakslastest sõjavange ega
Nõukogude tsiviilvange. Neist räägiti alles Eesti
taasiseseisvumisel. Omaaegsed töölised mäletavad, et
sõjavangid kaevasid põhiliselt Kohtla-Järve-Leningradi
gaasitoru kraavi. Nad olid halvasti riides, töötasid põlvini
poris, põhit&
amp;
ouml;öriistaks kang ja labidas. Novembris 1948 lasti sõjavangid
vabaks ja seetõttu venis ehituse lõpetamine veel peaaegu
aasta.
Ilmselt osutus võltsiks ka gaasijuhtme pidulik avamine
sügisel 1948. Rahva Hääle erikorrespondent raporteeris telefoni
teel Leningradist, kuidas 6. novembri pärastlõunal kogunesid sajad
töötajad linna gaasijaotuse peajaama pidulikule miitingule.
Esines täitevkomitee esimees ja mängiti hümni ning
süüdati pidulikult tõrvik. “Sinakaskollane leek paiskub
vihisedes kõrgele. Kohtla-Järve-Leningradi gaasijuhe
töötab!”
Ivar Rooks seda ei usu: “Arvestades
gaasimagistraali mahtu (rohkem kui 200 km pikkune toru
läbimõõduga pool meetrit) ja gaasi toodangut ning
pumpamiseks vajalikku rõhku, ei saanud põlevkivigaas kuidagi nii
ruttu sihile jõuda. Ilmselt kasutati Leningradi miitingul tõrviku
süütamiseks sealset koksgaasi.”
Gaasijuhtme ehitus
võeti vastu alles jaanuaris 1949.
Eesti gaas oli
liiga mürgine
Edaspidi oli raskusi gaasi kvaliteediga.
See oli liiga mürgine. Sisaldas vääveldioksiidi normist lausa
kümme ja enam korda rohkem. Projekti kohaselt pidi gaasi
lõhnastatama, kuid selleks puudus vajadus, sest see haises niigi
vängelt.
Esimestel kuudel ilmnes ka palju lekkeid,
mistõttu tuulde lendas üle kahe miljoni kuupmeetri gaasi.
Lekkekohad kaevati välja käsitsi – mis sest, et väljas oli
talv. Kohalikele elanikele jagati ka lendlehti, kus oli öeldud, et
gaasitorustik ehitati Stalini käsul ja kõik kolhoosnikud, kes
elavad gaasitorustiku lähedal, peavad viivitamatult teatama avastatud
gaasi lekkest.
Eesti ise hakkas kohalikku gaasi saama 1953. aastal,
kui anti käiku esimene kõrgsurvel gaasiülekandetorustik
Kohtla-Järve - Tallinn ja alustas tööd trust Tallinngaas.
Esimeste seas said gaasi Liviko tsehh Mere puiesteel ja Raua tänava saun.
Leningrad kaotas huvi Kohtla-Järve tehisgaasi vastu 1957, sest
seal hakati kasutama Stavropoli maagaasi. Pärast seda tootis
Kohtla-Järve kombinaat peamiselt Eesti, ka iseenda tarbeks, ning
Eesti hakkas Venemaalt gaasi sisse ostma, mitte sinna müüma.
Gaasivabrikute töö peatati lõplikult 20 aastat tagasi.
Hooned lammutati ja kunagist hiilgust – aega, mil Eesti mängis
Gazpromi rolli Venemaa jaoks – jäid meenutama vaid üks suur
suitsutoru ja põlevkiviladu.