Viiekroonise linnus ootab remonti
Liivi sõja ajal oli Narva venelaste “aken Euroopasse”, sest siinse sadama kaudu pidasid nad ühendust Läänemere linnadega. Siis pingutasid idanaabrid Narva linnuse tugevdamiseks kõvasti, kuid hiljem ründasid ja laastasid nad Narvat. Nagu ka Teises maailmasõjas, kui linnus nagu kogu Narvagi tugevasti kannatada sai. Venelaste pommirahe ühe läbi aegade Venemaaga enim seotud Eesti linna pihta ja sellest tekkinud tulekahjud olid kohutavad. Nürnbergi kohtule esitas Nõukogude Liit Narvas toimunut aga sakslaste kätetööna.
Pimedast labürindist näitusesaaliks
Narva linnuse taastamistööd algasid Narva muuseumi direktori Aili Vesteri sõnul 50ndate keskel. 80ndateks jõuti nii kaugele, et linnuse kolm tiiba (põhja-, lääne- ja lõunatiib) olid restaureeritud.
Aastast 1986, kui nõukogudeaegsed restaureerimistööd peaaegu valmis said, asub linnuses Eesti vanemaid muuseume, mille ajaarvamine algab aastast 1865.
Vester ise töötab muuseumis juba 25 aastat. Ta alustas pisikesest keskküttega majakesest, kus töötajad küttest hoolimata talviti viltidega ringi käisid. Linnuse Hermanni torni ümber kolides läks näitusepind palju kordi suuremaks. “Mul kulus endalgi mitu aastat, et selgeks õppida, kuidas selles tornis liikuda,” räägib Vester. Ta mäletab, et enne restaureerimist oli torn pime labürint.
Direktor Vesteri ja tema majandusala asetäitja Aleksandra Presnova jutust nõukogude aja kohta jääb kõlama üks mõte: siis sai raha kindlasti igal aastal ja restaureemine edenes jõudsasti.
Eesti sai iseseisvaks. Linnuse idatiib on sellest ajast saadik korda tegemata. Samas hakkavad kindluse teisedki osad (eriti puitkontstruktsioonid) tasapisi uuesti lagunema. “Idatiiva vundament on kahjustunud, jõepoolses osas on kohati seintes praod,” räägib Presnova.
Linnusemüüri all mööda jõeäärt jalutavad inimesed kardavad vahel isegi varingut, kuid nii hull asi siiski pole.
Müüri kindlustamine jäi pooleli
Nüüd mõistatab muuseumirahvas igal aastal, kas saab raha tööde jätkamiseks või mitte. Linnus on Narva linna arengukavas olulise punktina sees. Hoone ning selle ümbruse (territoorium ületab kuut hektarit) heakorrastamise projektidki on juba mitu aastat valmis.
Möödunud aastal andis Narva linn restaureerimistöödeks 450 000 krooni, riik 300 000. Tänavu on raha, nagu Presnova ütleb, ainult kosmeetiliseks remondiks.
Idatiiva restaureerimise esimene etapp sai mullu lõpetatud. Presnova näitab uhkusega fotosid tööde käigust – suurtest pragudest ja sellest, kuidas need rõhu all täitematerjali täis pritsiti. Pärast kaeti restaureeritud müüriosa tohutu kilega, mille all säilitati mõnda aega sobivat temperatuuri.
Millal idatiiva teise poole teostamiseks raha saab, ei tea. Muuseumi ainus eraettevõtjast toetaja on Eesti Ühispank. Üht panga deebetkaartidest kaunistab Eduard Ole maal “Narva Hermanni kindlus”. Kümme krooni iga sellise kaardi väljastamise pealt teenitud rahast annetatakse kindluse siluetile lisavalgustuse paigaldamiseks. Praegu on Hermanni torn valgustatud altpoolt ja ainult kaks tundi päevas (kaheksast kümneni õhtul). “Näis, kui palju nad koguvad,” ei loe Vester tibusid enne aasta lõppu.
Tagasihoidlikud unistused
“Nii palju tööd on juba tehtud, et kahju oleks pooleli jätta,” hindab Vester praegust olukorda. Kuigi tulevik on ebakindel, haldab ta siiski üht Ida-Virumaa kõige uhkemat objekti. Hermanni torn oli omal ajal Baltimaade võimsamaid kindlusetorne. Selle kõrgus on 50 meetrit ja seinte paksus ulatub kuni nelja meetrini.
Läänetiivas asuvat linnusevahtkonna söögi- ja istungitesaali refektooriumi kasutavad narvalased praegu konverentside ja pidulike ürituste korraldamiseks. Seal on väga hea akustika. Linnuseõues toimuvad laadad, kontserdid ja isegi suurfirmade perepäevad. Linnusepargis käivad narvalased meelsasti jalutamas, sest see on linna suurim haljasala.
Kui praegused plaanid ellu viia, saaks linnusest tõesti uhke keskuse. Kunagi ühendasid linnuse nelja tiiba sisehoovi kaudu teise korruse kõrgusel asuvad puidust galeriid. Need tahetakse taastada. Sisehoovi endasse plaanitakse rajada korralik lava etenduste ja kontsertide tarbeks. Pärast idatiiva ruumide kordategemist, peaks sinna muuhulgas valmima linna kõige korralikum saal (konverentside korraldamiseks või kas või kino näitamiseks). Eesõues ootavad restaureerimist meistrite majad, kus saaks hakata korraldama õpikodasid. Lisaks on kavas park korda teha.
Kui palju oleks selleks kõigeks raha vaja? Presnova mõtleb ja arvutab pikalt ning ütleb lõpuks: “30 miljoni krooniga saaksime teha palju tööd ja hästi.” Kui arvestada neid summasid, mida linnuse restaureerimiseks seni on eraldatud, on see väga suur raha. Aga võrreldes mõne pealinna koolimaja remondiga, millest kalleim maksis üle 100 miljoni, on piirilinna muuseumi juhtkonna unistused väga tagasihoidlikud.
KROONI VAATED on rubriik, kus Ekspress uurib rahatähtedel kujutatud Eesti riigi sümbolite seisukorda.
Taani, Saksa, Vene, Rootsi ja Eesti kindlus
13. sajandi 70ndatel aastatel püstitasid taanlased Narva jõe järsule kaldale linnuse. Taani ajal oli linnus nelinurkse põhiplaaniga kastell – linnus, mille nurgas on neljakandiline torn (praeguse Hermanni torni alus). Põhjaküljel asus eeslinnus.
14. sajandi keskel läks linnus üle sakslaste Liivi ordu kätte ja ehitati ümber konvendihoone tüüpi linnuseks (eluruumide, saali ja kirikuga). Eeslinnus avardus, müürid laoti kõrgemaks.
Kaitsemeeskonna tuumik koosnes aadlipäritolu orduvendadest, kes elasid linnuses munga kombel.
Võimas tornidega ringmüür ümber linna nagu Tallinnas käis narvalastele üle jõu. Linlased peitusid rünnaku korral eeslinnusesse.
1581 kaotasid venelased Narva rootslastele. Rootsi ajal (17.-18. sajand) arenesid linn ja kindlus jõudsalt.
1944. aasta märtsis pommitasid venelased korduvalt Narvat. Pea kogu keskaegne linn hävis.
Praegu asub linnuses muuseum, kus viiel päeval nädalas saab vaadata Narva ajaloo väljapanekut. Eelmisel aastal oli muuseumil 75 000 külastajat. Linnuses ja galeriis töötab 90 inimest.
