Vaata pilte siit

Karin Paulus: 10 mõisa hind? No way!

25 miljoni eest võiks osta kümmekond väiksemat mõisat, mõne kinnistu Tallinna vanalinnas ning küllaltki kobeda ettevõtte. Aga Viimsis püütakse sama raha eest maha parseldada uskumatult keskpärast elamut. Stalinistlikku maakauplust meenutav villa ei ole ei suur ega asu sugugi eksklusiivsel kinnistul. Meri kohiseb küll akna all, aga oluliselt lähemal paiknevad puitlaudisega kaetud nägusad neofunktsionalistlikud ühtse ilmega naabermajad. Pastelne eramu ei riiva küll silma, kuid taolise summa eest võiks ju ometi vähemasti silma hakata. Kasvõi imposantsusega.
Materjalidegagi pole eriliselt priisatud. Eriti üllatab rullmaterjalist katusekate. Maja on tegelikult üsna uus – kõigest viis aastat vana.
Targa valikuna on hoone on pööratud targasti näoga mere poole. Sinna avanevad suured klaasaknad ning jääb terrass, kus mõnus õhtuti või hommikuti kaunist vaadet nautida. Omalaadse absurdina on sel küljel teisel korrusel suisa üheksa akent ja tilluke prantsuse stiilis minirõdu.

Lisaks mereäärsele asukohale on kahekorruselise maja peamiseks müügiargumendiks ilmselt luksuslik sisekujundus. Siin valitsevad siivsalt hillitsetud värvigamma. Korruseid ühendab vooglevate sepistega ehitud pidulik trepp. Kamina juures paiknev mugav istumispaik kujutab endast kergelt koloniaalstiilis kompositsiooni. Söögilaua ümbrus on lahendatud seevastu neoampiirlikus võtmes. Köök on seevastu hoopis teisest ooperist, domineerib moodne tehnika ning siledad pinnad.

Teisel korrusel paikneb kolm magamistuba ning kabinet. Samuti kaks garderoobi ning vannituba. Kivised heledad pinnad versus, tume puit, rasked tekstiilid ning ajaloosse pööratus meenutab veidi Itaalias, Kreekas ja Hispaanias kasutatavat kujunduskeelt.

Ma saan täiesti aru inimeste soovi täita maailm ilusate ning enesele meelepäraste asjadega, aga nagu paljudes teisteski valdkondades, tasuks ka arhitektuuris kasutada professionaalset abi.