Viinakurat hävitas Valga kohtuniku karjääri
.Aina pikemad järjekorrad, kallimad riigilõivud ja ettearvamatumad tulemused. Üha keerulisem on võitjal edukale protsessimisele kulutatud raha tagasi saada. Ent võib juhtuda sedagi, et protsess lõpeb arvatava võitja jaoks katastroofiga pelgalt seepärast, et kohtunik hakkab jooma.
“Teen kindlasti ekskohtunik Aivar Pellja kohta KAPOsse avalduse,” lubab ettevõtja Marko Langund. “Ajab vihale, et kui kohus teeb vigu, puudub Eesti Vabariigil kohustus seda mulle korvata. Kes maksab mulle minu esindaja kulud, kui kohus on seadust rikkunud?” Langund ei kaotanud küll suurt summat, ent asi on põhimõttes – kuidas saab kohtupidamine olla õnnemäng, kus edu sõltub sellest, missuguse kohtuniku kätte toimik satub? Miks võib see, kellel näikse õigus olevat, jääda lõpuks pika ninaga, sest kohtunik lihtsalt ei tee tööd?
Langundile kuuluv firma algatas oktoobris 2008 ühe eraisiku vastu pankrotimenetluse. Menetlus muudkui venis. “Kahe aasta jooksul tegi Pellja rea määrusi, mis hiljem tühistati,” räägib Langund. “Lõpuks, nähes, et peab siiski pankroti välja kuulutama, tegi kohtunik järgmise käigu: kui esialgu olin tasunud ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu deposiitarvele 15 000 krooni, siis veebruaris 2010 tegi Pellja uue määruse, millega kohustas mind pankrotimenetluse raugemise vältimiseks tasuma veel 50 000 krooni.” See on ebatavaliselt suur summa, ent Langundile kuuluv firma oli sunnitud kohtumääruse täitma.
Veebruari keskel võttis Langundi esindajaga ühendust Tartu kohtunik Kersti Kerstna-Vaks, kes oli määratud Pellja tegevuse üle järelevalvet teostama. Alles siis sai Langund teada, et Pellja ei tööta juba neli kuud kohtunikuna. “Minu firma algatas pankrotimenetluse, maksis kulud ja lõivud ning oli lõpuks ainuke, mis raha kätte ei saanudki. Vahetult enne ametist lahkumist oli Pellja teinud määruse, millega määras ajutisele pankrotihaldurile Olev Kuklasele hüvitiseks üle 4000 krooni ja töötasuks üle 20 000 krooni. Teisisõnu – kohtunik jagas laiali minu poolt deposiiti makstud raha, “unustades” meid sellest isegi teavitada.”
“See pole ainuke niisugune juhtum sama kohtunikuga,” kirub Langund. “Minu ettevõttel on Valga kohtus käimas veel üks kohtuprotsess. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei suutnud Pellja kolme aasta jooksul meile uut istungiaega määrata. Kui ta seda lõpuks tegi, lahkus ta töölt paar nädalat enne istungiaja saabumist, mis tähendab, et asi algab otsast peale. See tähendab, et kaotanud poole kohtukulud kasvavad märgatavalt, pluss kaotatud aeg.”
Aivar Pellja enam eluaegse ameti hüvesid ei naudi. Mullu augustis algatas Tartu maakohtu toonane esimees Donald Kiidjärv Pellja suhtes distsiplinaarmenetluse. “Aivar Pellja menetluses olevates kohtuasjades tehti revisjon ja avastati rida puudujääke: mitmetes tsiviilasjades ei peetud kinni otsuse kuulutamise tähtaegadest ja viivitati vajalike menetlustoimingutega,” selgitab kohtu pressinõunik Krista Tamm. “Kohtuniku tegevusetuse tõttu jäid paljud isikud mitmeteks kuudeks ilma võimalusest jõuda õiguslikus vaidluses lõpliku lahendini, millega on rikutud nende õigust asja lahendamisele mõistliku aja jooksul.”
Ent tõde on karmim. Mitu Pelljaga tööalaselt kokku puutunud inimest ütlesid, et auväärt kohtunik muutus sisuliselt töövõimetuks, sest oli suurema osa ajast purjus. Ka tööajal ja tööruumides. Teada on isegi juhtum, kus Pelljale kutsuti tööle, Valga kohtumajja, politsei. Alles maikuus nägi üks allikas meest Lõuna prefektuuris, kus ta olevat käinud seletust andmas.
Distsiplinaarmenetlus Aivar Pellja suhtes ei jõudnud aga kuhugi. Riigikohtu juures töötav kohtunike distsiplinaarkolleegium kutsus ta mullu 8. oktoobril aru andma, kuid päev varem teatas Pellja oma haigestumisest. Möödus veel nädal ja 15. oktoobril vabastati Pellja ametist omal soovil. Ekspress küsis Pelljaga kokku puutunud inimestelt, mida mees praegu teeb – valmistub ehk advokaadikarjääriks? “Joob,” vastati.
Aivar Pellja ei reageerinud palvetele Ekspressiga ühendust võtta.