Olle Horm
suvalise inimese tulevikku Rakvere Lihakombinaadi juhina. Horm on kaheksa aastat seda firmat juhtinud.


”Igal hommikul ootavad ees kümme uut probleemi ja need ei lõpe kunagi,” kirjeldab Horm tööd lihakombinaadis. “Negatiivse info hulk on suur – küll on masin katki, keegi jäi haigeks, kellelgi jäi jalg kuhugi vahele, küll pole klient rahul või tahab veel suuremat allahindlust.”


Hormil on sellel ametikohal jäänud töötada veel üks nädal. Ja vanaaastaõhtul lubas ta, et on uuel aastal sõbralikum.


Jutt on Baltikumi suurimast lihatoodete valmistajast, firmast, kes on Eestis absoluutne valitseja – suuruselt järgmise lihatööstuse turuosa on kolm korda väiksem. Firma kasum on viimastel aastatel kapanud üles kümnetes miljonites kroonides.


Läinud laupäeval pidas lihatööstus traditsioonilist aasta alguse pidu. Firma üheksasada töötajat kogunesid Rakvere teatrisse. Esines vokaalansambel Noorkuu ja tehti isegi massistseeni võtteid veebruaris teleekraanile jõudva reklaamklipi tarvis.


Lavale läksid “pealiku aastakõnet” pidama kaks inimest – Olle Horm ja
Anne Mere
. Üks ütles “head aega” ja teine “tere”. Uus juht oli kirjutanud ametivande riigi presidendi eeskujul, sest ta arvas, et küllap firma töötajad ootavad mingit sõnumit.


“Ma lubasin Rakvere turuosa hoida,” ütleb Anne Mere.

Ta püüab tagantjärele pingsalt meelde tuletada, mida ta veel lubas. Aga rohkem ei meenu. Vabandab, et tekst oli paberile kirjutatud.


Siis ütleb uuesti: “Turuosa lubasin hoida, kui mitte kasvatada.” See on kõige tähtsam.

“Siiani on meie turuosa vorstidel, viineritel, pasteetidel 32–33 ja lihal 45–50 protsenti,” vuristab Anne.


Järgneb midagi palvesarnast: “Iga teine viiner, mis Eestis süüakse, tuleb Rakvere Lihakombinaadist. Iga teine grill, mis Eestis süttib, on ...” ja nii edasi, kokku viis punkti.


Muuseas, Anne Merest pole Eesti ajakirjanduses ilmunud mitte ühtki artiklit, samas on tema kujundatud kõik see, mida sööja Rakvere lihakombinaadist näeb – toodete valik, väljanägemine, reklaamklipid. Kolleegid ütlevad, et ta mõtleb analüütiliselt ja tal on visionääri pilku. Et lihatööstus on ladunud valmis vundamendi uuele viineritsehhile, on samuti Anne nägemuse tulemus. Sealt on kavas Venemaad vallutada – Pronkssõduri vari idaekspordi kohal muutub järjest kahvatumaks. Kui praegu oleks viinereid, mida viia, siis venelased mugiksid neid hea meelega. Lääneeurooplased aga ei taha viinerit, nemad söövad sinki.


Anne Merega kohtume Talleggi peakontoris Tallinna külje all Loo asulas. Muna-kanafirma kuulub samadele soomlastest omanikele, kelle oma on Rakvere Lihakombinaat. Kulude kokkuhoiu mõttes on lihatööstuse Tallinna müügi- ja turundusüksuse ruumid Lool. Siiani on Viimsis elava Anne põhitöökoht olnud siin.


Rakveres on ta käinud tavaliselt kaks või kolm korda nädalas. Lihakombinaadi juhina hakkab tema töölaud olema Rakveres.


“Hommikul lähen tööle ja õhtul tulen koju,” kirjeldab ta oma tulevast tööpäeva. “Kuigi Olle kabineti ees on vonklev diivan ja vajadusel saab seal öö mööda saata,” viskab ta nalja tööpäeva võimaliku pikkuse üle.


“Juht ei pea ole ma ööd ja päevad tehases,” arvab Anne tulevane alluv
Tarmo Rei
, firma logistikadirektor.


Anne mõtiskleb, et füüsiliselt loodab ta jääda tööpäeva piiresse. “Parimad mõtted tulevad hommikul duši all või hambaid pestes, siis on aju öö otsa klaarinud ja see, mis on õhtul tundunud ilmselgelt võimatu, on hommikul selgem.”


“Peaksin kuus või veerand seitse ärkama, et kell seitse Rakverre startida,” arutab Anne. Lapsi tal pole, keda mööda linna karjatada.


Ta räägib, et vanasti kargas ta äratuskella tirina peale kohe voodist üles, viimasel ajal aga kipub viis või kuus korda kella edasi keerama.


Huuli võib ta hommikul värvida autoroolis, aga ühe tassi kohvi peab Anne kodus jooma. Kui on väga uimane hommik, siis võtab ta Kuusalu tanklast veel ühe kohvi. Rakveres kontorisse jõudes joob ta kõigepealt jälle kohvi, sest tal on madal vererõhk. Viis tassi päeva jooksul ehk liitri kanti kohvijooki on täiesti tavaline.


Ja liha sööb ta 2003. aastast, kui ta Rakverre tuli, mitu korda rohkem. Näiteks hakkas ta suviti ribi grillima ja õhtul teeb ahjus maitsestatud siga või kana. Teinekord, kui sooja sööki ei viitsi teha, näksib viinereid – ühesõnaga, sööb pooltooteid. Hommikul vohmib singileiba. Süüa talle meeldib, aga vaaritamisele aega ei kuluta.


Aega jooksmas käia on tal ka järjest vähem, rohkem mõtleb sellest ja teeb plaane. Vajadus on, aga võimalust pole. Käib rohkem nädalavahetustel. “Möödunud nädala lõpus läksin õhtul kolmveerand kümme jooksma, sest tundsin, et juhe jookseb täitsa kokku.”


Jooks laseb üleliigse adrenaliini välja. “Oled läbiväsinud, tahad jõuda lõpuni, ei mõtle millestki muust, kui et saaks vanni. Räägitakse, et sport toob mõnuainet verre.”


Huvitav, aga Rakvere juhtkonnas on veel mitu inimest, kes maandavad pingeid spordi abil. Tootmisdirektor, logistikadirektor, ostudirektor.


Lisaks veel fotograafia. Anne ostis endale läinud aastal fotoaparaadi, käis isegi kursustel ja mõtles hakata pildistamisega tegelema, sest “kontoris Olle käis ja muljetas oma fotoaparaatidest ja veel üks ostis uue ja siis teinegi”. Muuseas, Olle Horm avab homme, reedel Rakvere teatris näituse enda tehtud fotodest.


Anne mõtleb, et pildistada oleks tore. Pensionärina vaataks siis pilte oma elust, sest “mida mul siis ikka teha oleks”. Mäletada kõike niikuinii ei jaksa.


Aga mis hakkab uuel lihatööstuse juhil olema uues ametis kõige raskem? Senine firma juht Olle Horm arvab, et suurim oht on vajuda argiprobleemide lahendamise sohu.


Logistikadirektor Tarmo Rei: “Mina ei näe tõsiseid raskusi. See on sisse töötatud firma, mis tiksub oma rada.”


Anne Mere mõtleb hetke ja pakub: “Majanduse jahtudes hoida turuosa ja täita omanike kasumiootusi.”
Eluaegne turundusinimene

  • 1995 lõpetas Eesti Kõrgema Kommertskooli rahvusvahelise ärijuhtimise alal

  • 1997–2000 Unilever OÜ suurklientide müügijuht, töötas koos Toomas Varaga (praegu TV3 juht)

  • 2000–2003 Austria Tabak Eesti OÜ turundusjuht, töötas koos Jaak Uusiga (hiljuti Saku Õlletehase juht)

  • 2003–2008 Rakvere Lihakombinaadi turundusdirektor