Viis jõululaulu
Muudkui kurdavad, et kui miski, siis jõuluaja rikuvad
kõikjalt peale suruvad ühed ja samad jõululaulud, aastast
aastasse. Probleem on tõsine. Seda enam, et tegelikult on
tsivilisatsioon linti võtnud palju rohkem, erilisemat ja paremat
jõulumuusikat, kui mõne kaubamaja ambient uskuda laseb. Siinkohal
viis jõulust muusikapala, mis ei ole tömbistava algega.
Sufjan Stevens, “Come On! Let’s Boogey to the Elf
Dance”. Et Sufjan Stevens on tubli kristlane, võtab ta
jõulupühi innuga ning andis möödunud aastal umbes samal
ajal välja viie-CD-lise massiivse jõulutoote “Songs For
Christmas”. Ära nimetatud laul on ainult üks tutsakas lauluke
sellel, mis võiks kogu pere käsi plaksutama panna. Religioossus
Stevensi muusikas ei kõla ajupestuna kui ülekeenud makaron
lõhn, kaugel sellest.
Frank Sinatra, “Whatever
Happened to Christmas?”. Paitava häälega vokalist
Frank on sisse laulnud aegade kõige müüdumad
jõuluplaadid. Mitmed. Ilmselt ka täna kuulsite kuskil teda ja
“Jingle Bellsi”. Ühe kõigi aegade edukaima laululooja
Jimmy Webbi kirjutatud “Whatever Happened to Christmas?” on
siiski teine jõulutubakas kui pähekulunud hooajaviisid. Siin on
Frank oma suurlinnavaatelise estraadilava igielegantses ballaadisvingis. Teate
küll neid hetki kinos, kui filmis kõlab mõni juhuslik
orkestriaalne lugu Sinatralt ja tekib tunne, et kui kuulata elu jooksul vaid
sellist muusikat, siis poleks väga vigagi. (Albumilt “The Sinatra
Family Wish You a Merry Christmas”, 1968.)
Vaiko
Eplik ja Eliit, “Kas usud sinagi”. Ansamblisse Eliit
sämplis Eplik ansambli Sõnajalad ja – hea küll –
see on paraku raju kämp, aga mida sa oskad rohkem soovida, kui kuuled,
kuidas juua täis jumal on korraga igat Sõnajalga tagumikust
hammustanud ja nende kurgus kõliseb see peale üliinimlikult
kõrge “Jeesus Kristus!! Jeesus Kristus!!”? Seda, et see lugu
oleks pikem. Vähemalt 10 minutit. Et jõulupsühhedeelia jalust
niidaks ja meelemärkuse viiks. (Albumilt “2: Aastajad” 2007.)
Panda Bear, “Bros”. Selle laulu
sõnadel ei ole jõuludega miskit pistmist. Aga muusika –
puhas jõul. See on läbi sämpleri protsessitud helidega
kõrvadesse ja vaimusilma manatud saanisõit. Võrdlemisi
pikk sõit – üle 12 minuti pikk, saanitranss. Kogu maailm, mis
selle sõidu ümber heliseb – kuljused ja kellukesed? –,
ei ole üle magustatud, nunnuks värvitud ega mitte ka punnitatult ehe
laudahais või torkivad õled. It’s a trip. (albumilt
“Person Pitch”.)
Prince, “Another Lonely
Christmas”. Kõigi aegade parim lugu, mille pealkirjas
“Christmas”, mõistagi. Ega ka Prince ei õnnista siin
kauneid pühi – see on läbi kajamasinate kosmosesse vaatav ja
pisut laamendav rock-ballaad, mis on tegelikult kaunis ja
südantlõhestav armastuskiri daamile, kellega Prince’ike
kunagi paljalt ujumas käis ja kes seitse aastat tagasi 25. detsembril
ära suri. Külm, aga jube ilus.