Aegade vältel levinud käibetõde, et mulgid on rikkad ja osavad ärimehed, pole tuulest võetud. Just Viljandimaalt sai alguse Eesti ajaloo silmapaistvaim äriimpeerium, millele pani 1881. aastal aluse viljakaupmees ja veskiomanik Jaak Puhk ja mille viisid tippu tema viis poega Joakim, Voldemar, Eduard, Aleksander ja Evald.

Vendadest Puhkidest värvikaima elukäiguga oli Joakim – temast kui vanimast pojast sai ka pereäride võtmeisik. Noore Joakimi tegevus ennustas talle küll hoopis teistsugust tulevikku. Riia kaubanduskoolis õppivast 16aastasest Joakimist ehk Jašast sai 1904. aastal veendunud sotsialist, ja seda mitte ainult sõnades.

Pommimeistrist ärimeheks

“Esimesed eestikeelsed lendlehed, mis ilmusid Riias, olid valmistatud minu isa korteris, kelle eest meie seda hoidsime saladuses. Korter, kus elasin, oli alates 1904. a. läti ja eesti sotsiaaldemokraatide kohtamispaiku,” meenutas Joakim aastakümneid hiljem. Sel ajal lävis ta näiteks isegi Aleksander Keskkülaga. Puhki korter oli nagu staap, seal peeti kevadel-suvel 1905 revolutsionääride nõupidamisi.

Sügisel 1905 algasid rahutus Riias juutide pogrommid, mida revolutsionäärid püüdsid igati takistada, ka Joakim. “Pogrommide hajutamiseks tarvitati pomme. Võtsin ka osa nende valmistamisest. Selleks tarvitati musti kummipalle, mis sissepõletatud avause kaudu täideti lõhkematerjaliga. Ühest-kahest pommist piisas, et hajutada rüüstamiseks kokkutulnud hulka.” Lisaks pommidele pidas Joakim ka revolutsioonilisi kõnesid vabrikutöölistele. Toimetas Tartusse lätlastelt saadud revolvreid, sealt Riiga aga põrandaalust kirjandust. Andis oma korteris kaasmaalastele varjupaika. Nii sai alguse Joakimi eluaegne sõprus kirjanik Karl Rumor-Astiga.

Kui Riias algasid arreteerimised, põgenes Joakim oktoobris Tartusse ja edasi Tallinna. “Minu üheks ülesandeks oli vangide põgenemise organiseerimine Vene tänava arestimajast. Peterburist saime revolvreid, dünamiiti ja valmis dünamiidipomme.” Samuti aitas ta luua parteigruppe ja esines kihutuskoosolekutel.

2. märtsil 1906 Joakim arreteeriti. “Nuuskurid tabasid mind tänaval ja viisid minu korterisse.” Sissekukkumine oli täielik, korterist avastati illegaalset kirjandust ja pommivalmistamisõpetus, kinni võeti ka Joakimi kaaslasi. Järgnes kohtuprotsess, Joakim pisteti kolmeks aastaks trellide taha.

Pärast vabanemist asus Joakim tööle vahepeal Riiast Tallinna toodud perefirmas, mida juhtis isa Jaak Puhk. Isa surma järel 1917 tõusis ta "Kaubamaja J. Puhk ja Pojad" etteotsa. 1921. aastal abiellus Joakim ärimees Hans Sinisoffi noorima tütre Annaga. Augustis 1927 sündis neil tütar Eva-Agne ja märtsis 1933 tütar Anna Mirjam. Pere elas Tallinnas Kentmanni 2 asuvas majas, hiljem Estonia puiesteel. Kuid Joakim polnud kõigele vaatamata linnamees. 1932. aastal ostis ta Kõrvemaale Jägala jõe äärde 250 hektarit maad – Pikaveski talu. Anna Mirjami sõnul nautis isa ka pikki jahi- ja kalaretki ning tegi matku ja reise, mis tihti olid mugavusest üsna kaugel.

“Et isa oli tihti ära, sai tema saabumist ikka oodatud ja reisilt saabumine oli rõõmuks kogu majarahvale, eriti meile õega. See polnud kingituste ootus, see oli isa kojutulek. Sagedaste kingituste tegemine polnud meie perekonnas tavaks,” meenutab Anna Mirjam.

Tema mälestused isast on katkendlikud. Kui saatus nad lahutas, oli tütar alles seitsmene.

“Meil oli suur must lambakoer Poika, keda tubadesse ei lubatud. Kord haigena olin Poika endale seltsiks meelitanud. Kui koridorist hakkasid kostma sammud, peitsin Poika voodi alla. Tulija oli isa. Veidi minuga vestelnud, läks ta oma kabinetti, tõi sealt grammofoni, pani voodi ette ja väntas plaadi keerlema. Poika puges voodi alt välja, istus grammofoni kõrvale ja asus lugu kuulama. Isa püüdis varjata oma muigele kiskuvat nägu,” jutustab Anna Mirjam.

Joakimil jäi perele aega üha vähemaks mitte ainult oma kasvavate äride tõttu. Ta jõudis olla Leedu aukonsul, Soome aupeakonsul, konsulaarkorpuse vanem, Kaubandus-Tööstuskoja esimees, Riigi-majandusnõukogu Rahvuskogu ja Riiginõukogu liige. Ta esindas Eestit paljudel rahvusvahelistel konverentsidel, alates Tartu rahukonverentsist. Ta oli kindlustusseltsi "Eesti Lloyd" juhatuse esimees ja kuulus Eesti Panga Nõukokku. liikmena. Ta valiti Eesti Olümpia Komiteesse ja esindas Eestit ROKi juures.

Nooremad vennad

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Voldemar Puhki (1891-1937) peeti väga osavaks juristiks. Eduard Laaman on 7. märtsil 1935 oma päevikusse märkinud Jaan Teemanti lause Voldemari kohta: “Oskab poiss nummert, - oi oskab! Üks kautšukivabrik ei saa luba, sest konkurendil Voldemar juriskonsuldiks – kohtus pole näha, ainult ministeeriumides.”

Osav mees oli Voldemar varemgi, majandusliku languse ajal ostis ta 1920. aastal Berliinis Tiergarteni linnaosas maja, kus mais alustas tööd Eesti Vabariigi saatkond. Voldemar Puhk oli siis Eesti peakonsul, kuid maja ostis ta kui eraisik – Eesti riigil polnud lihtsalt raha.

Puhkide perefirma ja Ilmarise kaasomanik Voldemar tegutses peamiselt Ilmarise asjaajaja-direktorina.  Ta oli samuti ühiskondlikult aktiivne, kuigi mitte nii palju nagu vend Joakim. Töö kõrvalt oli Voldemar Eesti-Inglise Kultuuriühingu esimees, Alliance Francaise'i president ja Jaapani aukonsul.

Rootsis elav Voldemari tütar Aare Ruth Puhk-Mörner meenutab, et rikkusele vaatamata kodus ei priisatud. “Meil rikkusest eriti ei räägitud. Ka siis olid Tallinnas eliitkoolid Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledž, mu vanemad ei pidanud vajalikuks mind sinna panna. Käisin 14. algkoolis, hiljem kommertskoolis. Sain ka väga vähe taskuraha. Viis senti laupäeval. Selle eest sain laupäeval osta kooli kohvikust berliini pannkoogi ja käia kinos.”

Voldemar Puhk võitles aastaid nõrga tervisega, põdedes tuberkuloosi. Ta küll ravis end neli aastat Šveitsis sanatooriumis terveks, kuid kevadel 1937 ütles Voldemaril süda üles. Ta maeti Metsakalmistule Eduard Vilde kalmu kõrvale. Voldemar Puhk oli ka ise suur kirjanduse ja kunsti huviline.

Ülejäänud Puhkid – Eduard (1890-1943), Aleksander (1893-1941), Evald (1897-1942) ja õde Marie (1885-1952) – elasid ühiskondlikult veel vähem aktiivselt. Eduard pühendus perefirma laiendamisele, ta kolis elama Soome ja 1934. aastal ehitas veski Helsingisse. Veski töötab Soomes tänaseni.

“Eduard suri Helsingis mõni kuu pärast seda, kui oli kohtunud Nõukogude Liidu suursaadikuga Rootsis, pr. Kollontaiga, lootes, et suudab oma vendade ja nende perede päästmiseks Venemaalt diplomaatilisel teel midagi saavutada,” kirjutab Anna Mirjam Kaber oma mälestustes.

Aleksander oli vabariigi algul Eesti kaubandusatašee Londonis, hiljem pidas äride kõrval ka Mehhiko aukonsuli ametit. Evald tegutses perefirma J. Puhk & Pojad ning Ilmarise juures. Marie õppis Riias hambaarstiks, kuid töötas arstina lühikest aega – vajadust tööl käia tal lihtsalt polnud. 1941. aasta märtsis õnnestus Mariel koos lastega Eestist järelümberasumise käigus Saksamaale lahkuda.

Coudenhove-Kalergi ideede levitaja

Noorpõlve ideaalidest ei ütelnud Joakim Puhk päriselt kunagi lahti. Muidugi polnud ta enam aktiivne sotsialist, küll elas ta neile kaasa. “Mu isa oli hingelt sotsiaaldemokraat,” ütleb ka tütar Anna Mirjam. Joakim suhtles edasi oma vanade sõpradega, vahel ka rahastas Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ettevõtmisi. Puhki vaateid näitab ka tema kuulumine toetajaliikmena Eesti vasakpoolseimasse üliõpilasseltsi Ühendus. Seltsi 1939. aasta suvepäevadki peeti Joakimi talus Pikaveskil.

Anna Mirjami sõnul aitas isa samuti endisi võitluskaaslasi. “Olid kaks vanapiigat, kes aitasid revolutsionääridele toitu organiseerida jm. Hiljem jäid nad unustusse ja elasid väga tagasihoidlikult Roosikrantsi tänaval. Ainuke, kes nende juures käis ja neid meeles pidas, oli minu isa. Ta ikka viis neile sünnipäevade puhul väikseid kingitusi ning puhus tassi kohvi kõrval vanapiigadega juttu.” Ka Jašaks jäi Joakim omade hulgas elu lõpuni.

Pätsi autoritaarse valitsemise ajal, vaikival ajastul, soovis valitsus saavutada kontrolli ka eramajanduse üle. Niisugune majanduspoliitika oli Joakim Puhkile vastuvõetamatu, samuti üha tugevnev demokraatia piiramine. Rikka ja mõjuvõimsa mehena ei kartnud ta oma seisukohti välja ütlemast, ta oli ka loomult teravmeelse ja julge ütlemisega. Näiteks Eduard Laamani päevikus on 11. maist 1924 tema arvamus Konstantin Pätsi kohta. “Jumal ohverdas oma poja, et maailma päästa, Päts oma venna, et Vene-Balti tehast päästa.”

Joakimi vaateid iseloomustab kõige paremini tema kirjutatud eessõna Coudenhove-Kalergi raamatule “Totaalne riik – totaalne inimene” (1938). Tähelepanu väärib seegi, et Puhk tundis raamatu autorit isiklikult. “Aastail 1929 ja 1931 oli mul juhus tutvuda isiklikult krahv Coudenhove-Kalergiga ja vahetada temaga mõtteid kommunismi üha suureneva leviku üle ja vajaduse üle organiseerida selle vastu võitlust rahvusvahelises ulatuses.” Vana revolutsionääri vaim lõi Joakimis taas välja! Tütre sõnul levitas isa Kalergi raamatut isegi parlamendis.

Joakim tunnetas selgelt, et ajad muutuvad. Sealsamas eessõnas kirjutas ta: “Õigus ja kohtumõistmine on surutud tagaplaanile, võimutseb vägivald ja omavoli. On, kui elaksime uuesti Attilade ja Tammerlanide ajastul. Riigid ja rahvad relvastuvad üksteise võidu. Rasked, ähvardavad pilved ripuvad Euroopa kohal...”

Aasta hiljem, septembris 1939, osales Riiginõukokku kuulunud Joakim koosolekul, kus kaaluti vastastikuse abistamise paktiga nõustumist. “Rahuleping Venega on oma tähtsuse suurelt osalt kaotanud. Kui ei määrata baasidele kindlaks piire, siis võib arvata, et need ulatuvad üle kogu territooriumi. Püüame oma rahvast säästa, sest kui Vene tuleb, viib ta meid mööda suurt Venemaad laiali,” ütles Joakim oma sõnavõtus. Need olid prohvetlikud sõnad, ka tema enda saatuse kohta.

Joakim ei teinud enam illusioone. Vaid kaks päeva pärast Riiginõukogu koosolekut saatsid Puhkid oma naised-lapsed laevaga Helsingisse, kus siis elas vend Eduard. Novembri lõpul muutus aga olukord Soome pealinnas nii pinevaks, et Helsingit hakati pimendama ja elanikke evakueerima. Puhkid tulid ühe viimase lennukiga tagasi Tallinna, lootes, et siin on ohutum.

Tütre Anna Mirjami sõnul öelnud ta isa, et “juhtub mis juhtub, käed ja jalad on mul alles, lähen oma tallu, panen linase särgi selga ja elan kui talumees”. Maale minek polnud Joakimi jaoks midagi uut - vanas eas ta kavatses ta nii või teisiti kolida Tallinnast Pikaveskile. 

Puhkide äriimpeeriumi lõpp

Pärast Eesti okupeerimist 1940 natsionaliseeriti Puhkide firma A/S-i "J. Puhk ja Pojad" esimeste seas. Firma omanikke aga hakkas NKVD jälgima. Arhiivis on säilinud istotšnik Vladimirovi ettekanded vendade liikumiste kohta. Näiteks 8. augustil 1940 teatas Vladimirov: “Puhk Joakim, Puhk Evald ja Puhk Aleksander elavad Pätsu tänav 2, kuid kodus ei ööbi ja vahetavad oma asukohta kontoris. Kontoris on umbes kell 17 ja mitte iga päev.” 27. augustil kandis Vladimirov ette, et viimast korda nägi ta Joakim Puhki 24. augustil juhatuses. “Kodus ei ööbi.” Anna Mirjami sõnul sõitis isa siis ringi mööda Eestit ja ööbis erinevates kohtades.

Varjamine Puhke ei päästnud. Vennad Joakim, Aleksander ja Evald arreteeriti 31. augustil (pääses ainult Soomes elav Eduard) Boris Kummi käsul. “Kinnivõtmine toimus meie kodus isa kabinetis, kuhu firma varade üleandmisest oli aru andma kutsutud ka vennad Aleksander ja Evald. See oli vaid ettekääne. Sealt nad viidi kõik,” jutustab Anna Mirjam. Nende perekonnad aeti oma kodust Estonia puiesteel välja ning maja pitseeriti.

Puhke süüdistati Kaitseliidu rahastamises, vabatahtlike värbamises Soome Talvesõtta ja ulatuslikes majanduskuritegudes. Kui algas sõda, viidi Puhkid tapiga Kirovi vanglasse. Esimesena suri Aleksander (18. 09. 1941), seejärel Evald (2. 02. 1942).

Joakim aga pidas vastu ja talle esitati uued süüdistused: "Olles vahi all Kirovi linna vanglas nr. 1 jätkas aktiivselt nõukogudevastast tegevust vangide hulgas, oli kontrrevolutsioonilise grupi "Kindralstaap" aktiivne liige, teostas ... vangide hulgas süstemaatiliselt nõukogudevastast agitatsiooni, mis oli suunatud Nõukogude Liidu lüüasaamisele sõjas Saksamaaga, levitas kontrrevolutsioonilisi väljamõeldisi Punaarmee võitlusvõimest ja relvastusest ning elust Nõukogude Liidus. Peale selle levitas kontrrevolutsioonilist laimu ühe VK(b)P ja Nõukogude valitsuse juhi kohta."

Joakim Puhk lasti maha 14. septembril 1942. Joakimi tütrele teatati 1978. aastal, et tema isa suri 12. septembril 1944 – põhjuseks “aortaalsete klappide puudulikkus”...

Joakim, Aleksander ja Evald Puhki perekonnad küüditati juunis 1941 Siberisse. Joakimi ja Evaldi pered said Eestisse lõplikult tagasi 1958, Aleksandri lähedased aga pidid Venemaal olema 27 aastat.

Puhkide järglased

Jaak Puhki soov, et tema asutatud firma kaua pärast teda veel kestaks ja päranduks poegadelt poegadele, ei täitunud. Tänaseks pole firmast suurt midagi alles. “Arhiivides säilinud dokumendid aastatest 1911-1940, mõned firma häälekandja eksemplarid ja üksikud fotod harukontoritest ja ametnikest,” loeb Anna Mirjam Kaber kokku. Maja Kentmanni 2, Puhkide kodu, on hävinud. Aleksander Puhki pere kodu Kadriorus Oru 4 Puhkidele ei tagastatud. Kuna Puhkide firma oli täisühing, ei tagastatud selle vara – omandireformi objektiks olid vaid osaühingud. Aleksandri pere suure kinnistu omandas odava hinnaga 1997. aastal Tiit Vähi, kes hiljem teenis edasimüügi pealt kolm miljonit. Tänaseks on seegi maja lammutatud.

Mis on saanud aga Jaak Puhki lastelastest? Joakim Puhki lastest elab praegu tütar Anna Mirjam, kes töötas õhtukoolis füüsika-astronoomia õpetajana. Kapitalistliku vereimeja Siberis käinud tütart nõukogude võim päevakooli õpetama ei lubanud. Hiljem töötas Anna Mirjam küberneetika instituudis arvutiprogrammeerijana. Tema mõni aasta tagasi surnud õde Eva teenis vene ajal leiba raamatupidajana.

Erika Aulik kirjutab oma mälestustes “Viru tänav ja teised”, et Joakim Puhkil oli abieluväline poeg – tuntud diplomaat Mark Sinisoo. Joakim nimelt armastanud Hilda Sinisoffit (Sinisoo) ja juunis 1932 sündinudki poeg. “Räägiti, et Joakim Puhk olevat Alfred Sinisoffile maksnud üks miljon senti selle eest, et ta võttis tema ebaseadusliku poja oma nimele,” kirjutab Aulik. Anna Mirjam ütleb, et tema kuulis seda juttu esimest korda 14aastasena. “Aga kas see vastab tõele, kes ütleb? Mark ütleb ka, et kes see teab. Oleks isa elanud, oleksin isa käest küsinud,” on Anna Mirjamgi nõutu.

Siberisse küüditati ka Aleksander Puhki kolm last. Neist elab poeg Aleksander-Peet, kes vene ajal abiellus juuditariga ning emigreeris Ameerikasse. Sepa ametit pidanud poeg Jaak ja arveametnikuna töötanud tütar Õie on surnud.

Nagu Joakimi ja Aleksandri lapsed, viidi niisamuti Siberisse Evald Puhki kolm last. Elus on vaid kingavabriku töölisena elatist teeninud tütar Karin. Poeg Toomas töötas Sommerlingi sovhoosi peamehhaanikuna, tütar Ines arhitektina.

Voldemar Puhki tütar Aare Ruth Puhk-Mörner pääses küüditamisest. “1942. aasta suvel, kui mu ema suri, läksin Soome onu ja tädi juurde ning olin seal kuni 1944. aasta suveni. Siis sõitsin Rootsi ja sinna jäingi,” meenutas ta aastate eest. 1997. aastal asutas Aare Ruth koos oma abikaasa, ajalooprofessori Magnus Mörneriga kahe miljoni EVP-krooni suuruse perekondliku stipendiumi, mida haldab Tartu Ülikooli sihtasutus.

Aare Ruthi vend Henn suri Venemaal Norilski töölaagris augustis 1943. Juulis 1941 abistas Henn Erna dessanti, kuid langes 6. augustil Raasiku lähedal hävituspataljoni kätte. Viimasel ülekuulamisel Irkutski vanglas küsiti temalt: “Kas tunnistate end süüdi selles, et aidates Soome dessanti, reetsite selle tegevusega oma kodumaa?” Toona vaid 17aastane Henn vastas: “Ma tunnistan, et aitasin dessanti. Nõukogude Liit pole minu kodumaa. Minu kodumaa on Pätsi valitsusega Eesti.”

Soomes elanud Eduard Puhki pojal Jüril on ainsana Puhkide ärisoont ja võimalust seda kasutada. Praegu üks tuntumaid jahu kaubamärke Eestis Veski-Mati kuulub Puhkidele ning selle müüja Balti Veski AS on Eduard Puhki asutatud Helsingin Mylly Oy tütarfirma.

Kuigi välismaale pääsesid ka Marie Puhki lapsed, ei saanud neist Puhkide äride edasiviijaid. Poeg Joachim töötas lihttöölisena Belgia söekaevandustes ja laeval, hiljem kolis emaga Rootsi. Tütar Sigrid õpetas Saksamaal põgenikelaagris keeli ning asus 1940ndate teisel poolel samuti Rootsi, kus töötas ametnikuna.

Autor tänab Anna Mirjam Kaberit ja Eesti Kirjandusmuuseumi.

Puhkide ärid

Aastal 1881 otsustas ettevõtlik mulk Jaak Puhk asutada oma firma ja avas isatalus kaupluse. Mõni aasta hiljem oli noorel viljakaupmehel ja veskiomanikul juba suurem kauplus Pilistveres. 1889 aga rajas Jaak Viljandi kirikumõisa maadele tikuvabriku. Et sajandivahetusel ei toonud tikuäri enam piisavalt tulu, müüs Jaak vabriku ja kolis Riiga. Seal avas ta puidutööstuse.

1907. aastal kolis Jaak oma poegadega Tallinna ning mitme mehe jõul hakkas äri edenema. 1914 nimetas Jaak oma firma kaubamajaks “Jaak Puhk ja Pojad”. Pärast isa surma 1917 sai firma etteotsa vanim poeg Joakim. Selleks ajaks oli Puhkidel kaupluste ja ladude võrk üle Eesti.

Eesti Vabariigi algupäevil olid Puhkid riigikassa eest. Joakimi sõber Karl Ast on kirjutanud, et esimese “välislaenu” ei saanud riik mitte Soomest, vaid Puhkidelt – 100 000 rubla kullas. Pole ime, et rahandusminister Kukk ütles, et riigikassa oli tollal Puhkide pintsakutaskus. Puhkid pidasid siis ka olulisi riigiameteid, Joakim oli toitlusministri abi ja Voldemar kaubandus- ja tööstusministri kohusetäitja.

Majandusajaloolane Jaak Valge väidab raamatus “Lahtirakendamine”, et vennad Puhkid kuulusid juba 1920. aastate esimesel poolel poliitikute-ärimeeste võimsasse grupeeringusse, mis kontrollis kogu riiki. Sinna kuulusid veel Konstantin Päts, Madis Jaakson, Johan Laidoner, Konrad Mauritz jt.

Aastatel 1920-22 vahendas Eesti Pank Nõukogude Venemaa kulda läände. Kullaoperatsioonides osales ka Joakim Puhk, kes näiteks 1921. aasta algul organiseeris viie miljoni kuldrubla müügi Bank of England’ile.

Kurikuulsust tõi aga Puhkidele üks teine vahendustehing, nn veriste sinelite afäär. 1920. aasta lõpul vahendasid Joakim ja tema partner Eesti sõjaväele Inglismaalt 50 000 komplekti sineleid, frentše ja pükse. Kui saadetis lahti pakiti, selgus, et tegemist oli pehkinud, muda ja verega määrdunud räbalatega.

Kahekümnendate alguse majanduskriisi elasid Puhkid kenasti üle, 1924. aastal nad  isegi ostsid ära Ilmarise tehase, mille tootmine korraldati ümber. Tehase suurele territooriumile aga rajati hulk muid Puhkide ettevõtteid.

1934. aastal laiendasid Puhkid oma haaret ja Eduard rajas veski ka Helsingisse. Veski töötab tänaseni Helsingin Mylly Oy nime all. 1992. aastal ehitas firma Järvenpääle uue veski, mis on põhjamaade moodsaim. Aasta hiljem alustas Eestis tegevust tütarfirma Balti Veski.

1938 muudeti perefirma aktsiaseltsiks Jaak Puhk ja Pojad, mille põhikapital oli 500 000 krooni. Aasta lõpus suurendati põhikapitali miljoni kroonini. 1939 ületas firma aastane puhaskasum 136 000 krooni.
Puhkidele kuulus lisaks kaubamajale Eesti üks suuremaid ja moodsamaid jahuveskeid, makaroni- ja nuudlivabrik, kaerahelbetööstus, jm. Puhkide kaubamajal olid esindused Tartus, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Narvas, Valgas, Petseris, Abjal, Võhmas, Paides ja Põltsamaal.

Kaubamaja J. Puhk & Pojad oli 1930ndatel ka Eesti suurim autoäri. Ainuüksi esindatud automarkide nimekiri on muljetavaldav: 1935-36 müüdi 12 ja 1938-39 vähemalt 11 eri marki sõidukeid. Joakim ise sõitis Cadillaci, Aleksander ja Eduard Chevrolet’ ning Evald Buickiga. “Rotermannidel oli Opel, Puhkidel Chevrolet ja Cadillac. Olengi üles kasvanud teadmisega, et Opel on auto, mida ei tohi tarvitada. Kui me lapsed kasvasid ja oli autot vaja, siis vaatasime kõiki autosid, ainult mitte Opeleid,” meenutab Voldemar Puhki tütar Aare Ruth Puhk-Mörner.

Puhkid muidugi ei trooninud Eesti äriilma uhkes üksinduses, neilgi oli tugevaid konkurente. Näiteks Rotermannid. “Üks konkurent meil oli, Rotermann. Neil oli ka veski ja autoesindus. Räägiti ikka, et meie perekond ei peaks Rotermannide asju kasutama. Aga samas maitsesid Rotermannide kaerahelbed palju paremini kui Puhkide omad,” meenutab Puhk-Mörner.

Kolmekümnendate lõpuks olid Puhkid Eesti üks rikkamaid suguvõsasid, mida näitab ka nende tulumaks. 1930. aastate keskel ületas Joakimi tulumaks aastas 11 000 krooni piiri. Nii palju maksid riigikassasse vaid miljonärid. Eduard ja Evald maksid tulumaksu keskmiselt 8000 krooni aastas.