Viktoria Ladõnskaja: Perenaine ja asotsiaalid
Emmed teavad neid nägupidi. Kodutud tunnevad emmesid. Nii ühed kui ka teised ilmuvad ühte ja samasse parki iga päev. Ning kõik on endale juba ammu selgeks teinud kirjutamata reeglid: vot need kaks pinki on emadele ja lastele, aga need kaks seal kõrval – kodututele.
Ma pean ennast üldiselt tolerantseks inimeseks ja leian, et sellel planeedil leidub ruumi peaaegu igasugustele tegelastele. Kuid selline naabrus, kus ühel pool on organism, kelle jaoks on iga uus bakter suur uudis, ja teisel pool organism, kes neid baktereid sigitab, ei ole kuigi mõistlik. Aga sellegipoolest.
Lapsed kogunesid roosakasvalge loigukese juurde. Ilus! Loigus ujuvad veel mingid “asteroidid”. Lapsed on vaimustuses – emmed šokis. Kirkavärviline loik, see on süljelärakas, mis on kodutute elu loomulik kaasnähtus. Juhtub. Veel juhtub neil seda, et nad joovad laste mänguväljaku pingil odekolonni. Kui avalikus kohas pruugitakse alkohoolset jooki, tuleb see peita kilekotti, aga odekolonn ei ole ju jook. Lapsed vaatavad – emmed on jälle šokis.
Esialgu ma oletasin, et bomžid – see on Tallinna kesklinnas asuva Politseipargi eripära. Aga võta näpust... Asotsiaalid toimetavad nii Kadriorus kui ka Olümpia hotelli juures pargis, ja Kanutiaias – üldse enamikus kohtades, kus leidub puid, pinke ning ka laste mänguväljakuid.
Kuid kodutud, kuigi nad ei ole eriti meeldivad, väärivad omal moel ometi kaastunnet. Laste mänguväljakutel võib kohata ka hoopis ohtlikumaid naabreid: asotsiaalse käitumisega inimesi. Sealsamas Politseipargis (milline nimeiroonia!) kogunevad pärast toimepandud tegusid noored vargapoisid. Kadriorus aga narkomaanid. Kui lapsega jalutad, võid sageli kuulda jutte savust ning seda isegi nuusutada.
Väikeste lastega emad on eriline kodanike kategooria, sest nad on suurema osa aega seotud teatud parkide ja režiimiga. Järelikult jõuab nende silmi ja kõrvu see, mida politsei alati ei märka. Väite illustreerimiseks selline näide: puumaja kõrval seisab naine, seisab kuidagi vildakalt, on näha, et tal on kehv olla. Kas nutab, või on tal paha. Peab aitama: juhin vankri naise poole, kuid kannatajast umbes 25 meetri kaugusel mu aitamissoov pidurdub. Kummargil tädikesel välgatab käes nuga. Ning majaseina vastu on ta naaldunud sellepärast, et üritab seina seest midagi välja urgitseda. Jah, kui sa veedad tänaval vähemalt kolm tundi päevas, paned tähele, et asotsiaalse käitumisega inimesi on tekkinud palju.
Ka öösel võib sinust tahtmatult saada sotsiaalse elu pahupoole tunnistaja. Kord, kui kiigutasin järjekordselt last magama, kuulsin, et keegi sorib akna all prügikonteinerites. “Milline bomž-aktivist see niimoodi öösel töötab?!” oli esimene mõte. Aga teisena tuli meelde üks kooliajal tehtud avastus.
Kui ma õppisin Lasnamäe koolis kaheksandas klassis, oli meie klassi kahemeestel meelelahutus – bomže taga ajada. Tagaaetute käest said poisid teada, et igal asotsiaalil on oma kättevõideldud territoorium, ning “võõra maa peal” ei tohi pudeleid korjata. Kui siiski riskida ja minna võõrasse valdusse, siis ainult juhul, kui sind on raske avastada. Ütleme näiteks öösel. Kaheksandas klassis tundus see konkurents pudelite pärast avastusena. Sellel ööl kaasnes akna taga krabistajaga ka teistsugune avastus.
Otsustades liigutuste kärmuse järgi, oli asotsiaal noor, kõhna kehaehitusega mees. Tal olid seljas tumedat värvi silmatorkamatud riided, millel oli tundmatuks jääda soovijate armastatud atribuut – kapuuts. Mehe käed olid kinnastes. Ja käes oli tal taskulamp. Kõiki asjaolusid arvesse võtnud noormees korjas tänava prügikastidest pudelid ära ja lahustus pimeduses. Jättes mind järeldama, et see noor mees eelistas asotsiaalileiba võimalikule asotsiaalsele käitumisele.
Laste mänguväljakutel jalutavad koduperenaised on Eesti elu asotsiaalse poolega pisut detailsemalt tuttavad kui elatustaseme näitajate kohta koostatud optimistlikud raportid.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.
