Viktoria Ladõnskaja: Perenaine ja karistus
Selle uue “karastatusega” kaasneb terve hulk küsimusi, mille vastused on nüüd muutunud. Ei, mitte seda, et poolused oleksid vahetunud. Lihtsalt vastustesse on sugenenud teatav kategoorilisus. Näiteks. Küsimusele, kas lapsi võib kehaliselt karistada, vastasin enne lapse sündi: ei. Nüüd aga vastan: kategooriliselt ei, väikest last ei tohi füüsiliselt karistada. Isegi mitte pepule laksu anda ega käest tirida, isegi siis mitte, kui laps vigurdab.
Ei pea olema Darwin, et taibata, millise evolutsiooni laps esimestel eluaastatel läbi teeb, ja kuidas ta ahvib, see tähendab, matkib absoluutselt kõiki teda ümbritsevaid inimesi. Laps on vanemate peegel. Järelikult, kui sa karistad teda füüsiliselt, annad sa talle signaali: mul on õigus, sest ma olen sinust tugevam. Ning selle käitumismudeli võtab laps nagu seljakoti kaasa edaspidisele sotsiaalsele rännakule.
Üks teine ümberhinnatud teema on abivajajate abistamine, mis ei ole minu jaoks olnud kunagi lihtsalt formaalsus või ilus fraas. Käia lastekodudes ja anda jõukohast materiaalset, füüsilist või psühholoogilist abi on minu meelest inimese hingesund. Varem ma mõistsin, et kui laps satub lastekodusse, siis on see halb. Nüüd ma mõistan, et see on kohutav. 2011. aastal võeti Eestis esimest korda arvele 2574 last, kelle eest vanemad ei hoolitse. Iga sellise lapse südamesse jääb arm, ilma et karistataval oleks vähimatki süüd.
Kuid on teema, mis sunnib ainuüksi oma olemasoluga unustama sõna “halastus”. See on pedofiilia, kogu Eesti ühiskonna jaoks aktuaalne ja seda ülimal määral saastav. Ma leian, et täiskasvanu, kes kasutab väikest last ära oma väärastunud seksuaalsuse rahuldamiseks, on väärt maksimaalset karistust.
Ütlen, et minu jaoks on selline kuritöö võrdne tapmisega, sest sellega ei tehta lapse psüühikale mitte ainult korvamatut kahju, vaid see murtakse, ja lapse maailm hävib. Ja kui mõelda, kuidas seks on laenanud sõnu selliselt valdkonnalt nagu toitumine – seksiisu, seksinälg –, siis on sellega samuti nagu söögiga: seksi ei saa tagavaraks koguda. Homme (nädala, kuu pärast) tahaks ju jälle süüa. Ja pedofiilid ei piirdu ühe ohvriga. Kui kurjategija seesmise eneseregulatsiooni mehhanism ei tööta, siis vahest töötab hirm kõrgeima karistusmäära ees?
2012. aasta 23. märtsil leiti Narvas üheksa-aastase Varvara surnukeha. Selle tüdrukukese viimased elutunnid olid olnud õudsed. Toona avaldas perele kaastunnet president ning siseminister võttis asja uurimise isikliku kontrolli alla. Nüüdseks tundub, et teema on vaikselt sumbunud ühe Ida-Virumaa pere isiklikuks draamaks, politsei aga kaitseb ühiskonna turvalisust järjest enam kiirusemõõtjatega.
Ja nii ongi, et tänavatel seisavad plakatid “Issi, kus sa oled?”, iga viies Eestimaa laps nälgib, aastaga on hüljatud rohkem kui 2500 last... ning hukkunud Varvara – see on meie ühiskonna peegel. Kui me ei suuda panna vastutama neid, kes teevad lapsi õnnetuks, sandistavad ja hukutavad, on kindel, et juba homme seisame silmitsi ausalt väljateenitud karistusega.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.
