Üks mu tuttav mulle nii ütleski: “Kuhu sa kavatsed minna? Türki? Egoist! Piinad vaesed kaasreisijad ära, ja lapsel ei ole reisist praegu veel mingit lugu. Ta ei mäletagi seda pärast!”

Ohoo, aga mina ju võtan ta just sellepärast kaasa, et ta saaks oma 18. sünnipäeval tõsta toosti oma esimese, Türgi-sõidu meenutuseks... Tuttavale ei vastanud ma tookord midagi. Vastan nüüd, pärast seda kui reisil on juba käidud: egoism on see, kui istud lapsega kodus (juhul, kui sul on võimalus reisida).

See, et rongi, lennuki või laevaga puhkusele sõitmine on lausa vajalik, sai mulle selgeks esimeste külmade saabumisel. Väljas oli hall Eestimaa sügis. Aga mis on sügis? See on sukkpüksid, sokid, püksid, T-särk, kampsun, jope, sall, müts, saapad ja labakud! Kuid tee aastasele titele selgeks, et sa soovid ainult head, kui kogu selle nimekirja talle selga, jalga ja pähe ajad.

Läheme välja. Ära käi mööda lompe, ära trambi pori sees, ära istu märja kiige peale, ära topi kastanimune suhu! Ema tahab taas üksnes head?

Peale selle kuulub Eesti sügise juurde kohustuslik tatine nina. Viirustelaine võib sind tabada kus iganes. Sellepärast on jalutuskäikude asendamine näiteks lasteringide külastamisega samuti riskantne variant.

Ja lõpuks kolmas asjaolu. Just aastasena saab lapsest aktiivne gurmaan. Ta õpib ära, kui tugevasti tuleb vajutada banaani, et seda annaks mööda lauda laiali määrida. Mis juhtub, kui valada teed püreetaldrikusse. Aga kui tõsta püreed lusikaga tee sisse? Mis juhtub, kui panna spagetid pähe? Määrida putru põlvede peale? Mätsida juustu varvaste vahele? Selgub, et toiduga annab teha täiesti uskumatuid asju.

Kui laps on söönud, tuleb alustada suurpuhastust ja pesupäeva. Muide, auhinna kategoorias “Esimese aasta avastused” annan ma pesupesemisele. Lapse pesu pesemine on nimelt sama hea kui karikakra pealt ennustamine: läheb puhtaks, ei lähe puhtaks. Huvitav, kuid tõsi: granaatõunamahl läheb pesus välja. Rukkileib ei lähe. Täiesti tappev: mustikas tuleb välja, aga vot porgandi ja banaaniga(!) tee või tina.

“Mis värvi meie diivan on? Kas sa mäletad?” küsisin uniselt meie isalt. Ta pööras pea diivani poole, ilmselt selleks, et oma mälu kontrollida. Diivanit ei olnud näha. Sellel kõrgus triigitud lapsepesust Everest. Triikimine on pesupesemise kõrvalnähtus. Ebameeldiv kõrvalnähtus.

On täiesti loogiline, et lapsel on söögiga oluliselt lihtsam katseid teha (ning emal odavam ja rõõmsam), kui ta viibib lahtiriietatud olekus. Kuid kodumaal oleks “Puškini lummav aeg” meil sõna otseses mõttes ninast kinni võtnud.

Pannes kokku kõik plussid, panime kokku ka kohvrid. Ja lendasime. Tuleb tunnistada, et kõige raskem oli just ümbritsevate inimeste tuntav ootus, et kohe hakkab juhtuma midagi õudset: madonna lapsega on küll kaunis Leonardo maalil, kuid lennukis mitte. Lennukis on nad kaasreisijate pilkude järgi otsustades paradiisi rüvetajad. Loomulikult esines lennu ja maandumise ajal katseid nutma hakata – arvatavasti lõi kõrvad lukku. Kuid siis sai emast mitte kehvem leiutaja kui toosama Leonardo.

Kogu lugu! Lõppkokkuvõttes oli umbes 20 närvilist minutit terve nädala päikese, mere, puuviljade, kirgaste värvide ja nii kasuliku füüsilise aktiivsuse vastu. Loomulikult, oma 18. sünnipäeval ta seda ei mäletagi. Kuigi mine tea...

Väljas käies ajab tütar pea kuklasse. Linnud? Ei – kus on minu lennukid?! Need raudsed linnud köitsid teda sedavõrd, et ülelendava lennuki heli paneb ta voodist välja hüppama, akna juurde jooksma ja koputama sõrmega kaduva musta punkti järele, hüüdes rõõmsalt “bž-ž-ž-ž”.

Nüüd me käimegi jalutamas lennujaamas.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.