Taimed katustele!

Tarmo Vahter: Teil on Tallinnas selline huvitav lubadus, et majadele peaks looma taimkatused, kus inimesed saaks päevitada ja mis samal ajal oleks elukohaks linnu- ja loomaliikidele. Millised loomad ja linnud seal elama hakkaks?

Krister Kivi: (kõhklevalt) Mutid? Vihmaussid?

Marek Strandberg: Kindlasti mainitud vihmaussid, aga ka needsamad linnud, kes elutsevad alvaritel. Aga taimkatustamise mõte on ennekõike praktiline, vähendada kanalisatsiooni sattuva sadevee hulka. Iga sajakonna ruutmeetri kohta tuleb meil viis-kuus tonni vett ja täna jookseb see kõik enamjaolt kanalisatsiooni.

Varsti hakkab seesama Tallinna Vesi esitama selle eest arveid, nagu ta on seda teinud igal pool mujal. Ainus võimalus seda piirata oleks tekitada kasvukiht, mille sisse vesi läheks ja hiljem, kui päike välja tuleb, ära auraks.

TV: Mis katused need oleks? Viie- ja üheksakorruseliste majade omad?

MS: Jah, ja ka suurte kaubanduskeskuste omad ja muud sellised.

KK: Mis te istutaks sinna?

TV: Erinevaid paksulehelisi taimi, kukeharja näiteks.

TV: Aga palju see maksma läheb?

MS: Raske öelda. Sõltub ruutmeetrite hulgast.

TV: (kasvava pingega) Kes selle katuste taimestamise siis kinni maksab? Ühistu või linnavalitsus? 

MS: Seda tuleks teha linnavalitsuse toel.   

Vähem valgust! 

TV: Teil on kampaanias ka selline punkt, et valesti paigaldatud tänavavalgustus segab lindude ja loomade elu.

MS: (rahulolevalt) Täpselt!

KK: Mis loomi see valgus kõige enam segab?

MS: Ma arvan, et kõige enam ta segab... linnaoludes... (mõttepaus, seejärel) Vaatamata sellele, et nahkhiired lendavad valdavalt kajalokatsiooni järgi, häirib see neid, ja kõige rohkem häirib see sellist olendit nagu Homo sapiens.

KK: Suvehommikul, kui te ärkate kell kolm kajaka kriiskamise peale, kas te mõtlete, et kajakal hakkas paha ja miski jälle häiris teda?

MS: Ei, ma arvan seda, et ... ee ... tüüpilisest merelinnust on saanud inimeste raiskava elustiili tõttu tüüpiline maalind.

TV: Ma ei saa ikkagi aru, kuskohas on see valesti paigutatud tänavavalgustus, mis häirib loomade elu.

MS: No ma püüan joonistada, joonistamine on alati väga kasulik. Võtame tüüpilise valguslambi. Selle valgusvihk ulatub väga kaugele, ja linnades on valgus suunatud ka ülespoole - see puudutab linde, mitte loomi.

Me võiks kasutada valgusdioodidel põhinevaid valgusteid, mida saaks sisse lülitada just siis, kui auto lähemale sõidab. Nii tekkib andurite tõttu mingi valgusfoon, milles liikumine on ohutu.

Praegu maksab maksumaksja kuni 50 000 krooni tunnis selleks, et linn säraks. Linn ei pea särama kogu aeg.

KK: Joodik tuigerdab öösel koju ja jõuab lambipostini, lamp süttib. Istub seal all veidike, tuigerdab edasi, ja süttib järgmine lamp?

MS: No see on veidike primitiivne ettekujutus, aga kui sellega algust teha täna, siis umbes kaheksa aasta pärast me võiks olla olukorras, kus me kasutaks neli-viis korda tänasest vähem energiat ja valgustatud oleks ainult alad, kus inimesed või autod liiguvad.

KK: Aga ikkagi, mis linnaloomi see valgus segab?

MS: Ma loodan, et te olete näinud linna pimedal ajal väljastpoolt? See kuma, see kiirgus...  paljud metsloomad sattuvad linnadesse just selle pideva kuma ja atraktiivsuse tõttu.

KK: Miks peaks valgus metskitse meelitama? Ega ta ööliblikas ei ole.

MS: No aga mis meelitab põtru linna? Ma arvan, et erinevad asjaolud.

KK: Madal intellekt? Ja hunte ju peletatakse tulega.

MS: (naerab muhedalt) See on teie tõlgendus, et linnad on täidetud elusolenditest nende madala intellekti tõttu.

(siis parajasti uksest sisenenud Aleksei Lotmanile, kel sõjakas habe ja suur värvikirev lips)  Aleks, kuule!

Linnavalgus! Milliseid loomi häirib, milliseid ligi tõmbab?

Aleksei Lotman: Eks ta neid häirib, keda ligi tõmbab!

MS: (ei suuda heameelt varjata) Not vat, siis nii ongi (Lotman on jäänud ukse juurde seisma ja jälgib toimuvat).  

Kasiinod keelame ka ära! 

TV: Te tahate veel ohtlikke asju ära keelata - näiteks kasiinod Eestis alates aastast 2016?

MS: Jah, see võiks ju olla mõistlik.

TV: Ja kas te esitate selle valitsusele oma tingimusena, et toetate edasi Reformierakonda ainult siis?

(Vaikus)

MS: Eks aeg näitab.

KK: Jah? Ei?

MS: Ma ütlen veel kord, et eks aeg näitab (naerab muginal).

TV: Aga miks te siis seda ei ole veel esitanud, kui see on üks teie põhilisi lubadusi?

MS: See ei ole üks meie põhilisi lubadusi. See on lubaduste nimekirjas.

KK: Kas see on see lubadus, mis on mõeldud nendele naistele, kelle mehed on hasartmängurid?

MS: Ma usun, et see võib puudutada paari­kümmet tuhandet inimest terves Eestis, sõltumata sellest, kas neil naisi või mehi on.

KK: Kas abielurikkumist ei peaks ära keelama?

MS: (pikk paus) Mm... ma arvan, et see on inimeste omavaheline asi.

KK: Aga te ju möönate, et abielurikkumine põhjustab kannatusi?

MS: Väga paljud asjad põhjustavad kannatusi. Mõne luuletusegi läbilugemine võib põhjustada kannatusi. See pole veel põhjuseks, et poeesiat keelata.

KK: Miks te abielus ei ole (Marek Strandberg märgib oma perekonnaseisuks "vabaabielu" - EE)?

MS: Ma olen olnud abielus ja olen abielu lahutanud. Ja ma ei... kuidas ma ütlen... Ma ei ole siiani mõistnud, et abielu institutsioon oleks asi, mis hoiab inimesi koos.

TV: Aga kasiinos sa oled käinud mängimas? 

MS: Ei ole! Pole vajadustki olnud. Võib-olla mõne mündi olen lasknud kunagi 90ndate algul laeva peal niinimetatud ühekäelisesse bandiiti uudishimust.

KK: Ja münt kadus ära?

MS: Münt kadus ära jah.  

Võtame asfaldi üles! 

TV: Teil on selline imelik valimislubadus, et parklates tuleks üles võtta asfalt ja panna selle asemele betoonplaadid.

MS: Jah, betoonplaadid nende avaustega, kuhu on võimalik panna kasvama rohttaimed.

TV: Aga kas see ei ole raiskamine - hakata asfalti üles võtma? Keegi peab ju maksma arve! Millega need inimesed mõtlevad, kes kirjutavad selliseid lubadusi?

MS: Aga mis selles valimislubaduses halba on?

TV: Aga palju see maksab!?

MS: (hämmeldunult) Kui palju see siis maksta võiks... Ma arvan, et sama palju kui asfaldi paigutaminegi...

TV: Kas see raiskamine ei ole? Materjali raiskamine, tööjõu raiskamine!

MS: Kuidas saab rääkida tööjõu raiskamisest olukorras, kus inimestel nagunii tööd ei ole? Aga see selleks. Me räägime taas kord veest, mis läheb kanalisatsiooni, kuigi võiks olla absorbeeritud taimedesse, mis on sealsamas betooniaukudes. (ajakirjanike mõistmatuid nägusid nähes) Kas te ei ole näinud kunagi ühtegi sellist plaati?

TV: (peaaegu nutuselt) Ei, ma ei ole näinud, et Tallinnas oleks võetud üles asfalt ja pandud betoonplaadid asemele!

MS: (täpsusvalt) Sellised betoonkivid? Avaustega?

TV: (lehvitab roheliste valimisvoldikuga) Siin räägitakse betoonplaatidest!

KK: Öelge siis lugejatele, kes ka ei ole näinud, kui suur see rohelusetutt on.

MS: Pool või isegi 60% pinnast.

KK: Nii et autod oleks poole rattaga mättas ja poolega betooni peal?

MS: (ohkab raskelt) Ma katsun otsida üles ühe pildi (võtab ette oma sülearvuti, kuid lükkab selle samas  eemale). Te siiralt ei ole näinud ühtegi sellist ala?

TV: Mina ei ole näinud!

KK: Kustkohast te selle idee olete saanud?

MS: Viimati ma nägin sellist parklat Luksemburgis.

TV: Aga kes siis selle arve maksab? Linnavalitsus või?

MS: Ma arvan, et kui küsimus on planeeringus, siis selle maksab kinni selle parkla looja. 

Pedaale väntama! 

KK: Teil on idee, et luua Tallinna rendirataste võrgustik. Kui palju neid rattaid võiks olla?

MS: Paar tuhat. Kui võtta eeskujuks, kuidas see toimib Pariisis, siis seal on rattakasutajale aastamaks paarkümmend eurot aastas ja esimene pool tundi kasutamist on tasuta.

KK: Palju see maksta võib?

MS: Omahind on sellisel rattal 800 eurot. Nii et me oleme olukorras, kus me räägime 50 miljonist kroonist rataste peale.

KK: Kas lihtsam poleks osta maalt kokku second-hand-rattad ja ujutada Tallinn lihtsalt üle nendega? Amsterdamis toimib selline lahendus, kus kõik sõidavad kõigega.

MS: See on Amsterdam, kus igal inimesel on umbes üks jalgaratas ja kus pikemat aega on harjutud rattaid kasutama.  

KK: Kas teie kui rohelise meelest võiks kanep olla lubatud?

MS: Ei! Minu kui rohelise meelest mitte. Ma usun, et on hulk rohelisi, kes mõtlevad teisiti.

KK: Aga sigaretid?

MS: Ka mitte! Ma pole ise kunagi proovinud ühtegi uimastavat ainet.

KK: No kuulge, te olete ju Kütiorus käinud, kas te punast kärbseseent pole proovinud?

KK: Ma olen punast kärbseseent proovinud vaadata Lauritsa piltide pealt. See on päris huvitav.

KK: Nii et mitte iial pole te proovinud ühtegi taju muutvat ainet? Antidepressanti?

MS: (pikk vaikus) Jah, ma olen ühel korral antidepressanti proovinud, kui mul oli selleks vajadus. See oli periood, kus...

KK: Pärast rublamüüki?

MS: Jah, täpselt! See oligi see. Õigemini mitte pärast müüki, vaid pärast uurimist ja kohtuasja. 

Kõik suuõõne kontrolli!

KK: Teil on ka loosung - 300 krooni igale tallinlasele suuõõne kontrolliks. Mis on selle asja mõte?

MS: (napilt) Tervis.

KK: Palun selgitage: inimene läheb arsti juurde ja maksab 300 krooni, mille ta ilmselt saab kunagi hiljem tagasi taotleda, ja kuidas siis tervis tuleb, kui ta avab arsti ees suu?

MS: Tal tekkib teadmine.

KK: Et kõik on halvasti! Ja et tuleks umbes 90 000 krooni investeerida oma suuõõne tervisesse?

MS: Kui 90 000 tuleb investeerida, siis on halvasti, siis on väga halvasti. (kurvalt) Siis on hiljaks jäädud. 

Joogem vett!

TV: Mis on tervislikum: Coca-Cola, Kellukese limonaad või see kali, mida müüb A le Coq?

MS: No kõige tervislikum on janu puhul juua vett! (vastama hakates) See kali, mida müüb A le Coq, on maitse järgi täiesti värske toode.

TV: Aga sisaldab naatriumbensoaati!

MS: Jah, sisaldab, seda on ka maitses tunda ja selle konservandi liigne kasutamine on täiesti mõistetamatu. Aga Kellukese limonaad...

TV: (ruttu vahele) Sisaldab ka naatriumbensoaati!

MS: Nimekirja keemilistest ainetest, mida tohib lisada toidule, tuleks hakata üle vaatama.

TV: Ja mida kodumaised limonaaditöösturid ütleks selle peale? 

MS: Paneks midagi muud sinna sisse. Sellistele nii-öelda sünteetilistele konservantidele lisaks on ju olemas ka täiesti looduslikud säilitajad, askorbiinhape näiteks.

KK: Mainisite vett. Millist vett te joote?

MS: Kraanivett!

KK: Lasete seda läbi millegi?

MS: Ei, Tallinna vesi on ju täitsa puhas, ma arvan. Joon Ülemiste vett ja soovitan seda teistelegi.  

TV: Rohelistel on programmis punkt, et Tallina Vee peaks tagasi ostma. Palju see maksaks?

MS: (üllatunud paus) Ma ei tea, kui palju see maksaks. Aga kui see on otstarbekas, siis raha selleks on võimalik võtta väga mitmest allikast.

TV: Kust?

MS: (mõnuga) Ma kohe seletan. Kõige suurem rahakulutus linnas on kulutus teeehitusse ja teederemonti, sest linnal puudub korralik planeerimine. Mõistlikuma planeerimise ja kvaliteetsemate tee-ehitusmaterjalide kasutamisega tekiks aga olukord, kus osa raha jääks järele.

TV: Palju jääks järele?

MS: No nelja aasta jooksul, ma kujutan ette, on võimalik kokku hoida peaaegu miljard krooni rahulikult.
Kas miljardi krooniga saab Tallinna Vett ära osta? Muidugi mitte! Lahendus on selles, et tuleks luua ühistu, kus kõik linnakodanikud oleksid osanikud.

TV: (kibestunud vahelehüüdena) Oot, et ma pean hakkama kuradi vee tagasiostmiseks veel raha maksma?

MS: Küsime teistpidi - kas sulle ei meeldiks olla osanik veeühistus, kus sa tead, et sinu perebüdžetis ei kasva vee osakaal ebaloomulikult suureks?

TV: Tallinna elanikud on tänagi personaal­selt ülekoormatud laenudega. Kust nad võtavad selle raha? ­

MS: (hämmeldunult) Milliste laenudega küll?

TV: Palju üks elanik peaks maksma!?

MS: Juhin tähelepanu, et see sõltub selle ettevõtte hinnast.

TV: Jah, aga tänane hind?

MS: Ma ei oska öelda, mis on tänane hind. Keegi ei ole seda neilt küsinud.   

Riidetööstus painab väga!  

KK: Muide, on see Tommy Hilfigeri ürp, mida te kannate?

MS: (mitte just vaimustunult) Jah. Võimalik.

KK: Kas selle valmistamisel on ka kahjustatud planeeti Maa, või tuleb see nende ökotehasest?

MS: Ma ei tea, kust see tuleb; see on mulle kingitud.

TV: Kas Riigikogu liikmed tohivad võtta vastu hinnalisi kingitusi? Või tuleks see deklareerida?

MS: Sünnipäeva puhul, ma arvan, võib vastu võtta kingitusi sõltumata sellest, kes sa oled. 

KK: Kas teid rohelisena ei paina, et riidetöösturid sageli kasutavad lapstööjõudu ja vängeid kemikaale?

MS: (Mitte just veenvalt) Painab. Väga painab.

KK: Miks te siis ei kanna loomanahkasid või põhku ja muud ökot?

MS: Ma kannan. See näiteks (osutab oma rõivaesemele) on lambalt pügatud villast. Ma saangi mugavalt olla ainult sellistes looduslähedastes materjalides.

KK: Jah, aga tehtud on ta ikkagi Hiinas. 

MS: Täiesti võib olla. Ma ei vaadanud, kus see tehtud on.

TV: Kas te ei peaks rohelisena eelistama kohapeal toodetud rõivaid?

MS: Õige, see on väga õige tähelepanek. Tuleks eelistada.

KK: Miks te siis ei tee seda?

MS: Noh (kolistab tükk aega oma teekruusiga). Mul isegi on mõned kampsunid, mis on toodetud kohapeal. Mõned on toodetud isegi mitte lapstööjõu, vaid mu enda vanemate tööjõu abil.