Vladimir Beekman (23. VIII 1929 – 3. X 2009) in memoriam
Kahekümne viiendaks eluaastaks oli mäeinseneri haridusega Vladimir Beekman Eesti Riikliku Kirjastuse ilukirjanduse osakonna juhataja ja sõitis lahtise nahkistmetega trofeeautoga. Auto olevat olnud nii uhke, et see tulnud üldise kadeduse tõttu peagi ära anda, aga 1956 ostis noor kirjanik endale raamatu honorari eest ZiMi. Nii ta meenutab mullu ilmunud mälestusteraamatus "Alles see oli". Tolle ZiMiga planeeriti kogunisti - Beekman roolis ja muidu ka vastutav - Tuglase reisi Soome, aga lõpuks peeti seda reisi ikkagi ideoloogiliselt liiga ohtlikuks.
Igatahes pole paha algus autojuhi poja jaoks, kes sattus poisikesena blokeeritud Leningradi ning elas seejärel polgu pojana ja Venemaa lastekodudes. Sellise elukäiguga polegi imestada, et Vladimir Beekman kasvas nõukogude süsteemiga valutult kokku, oli selle truu ja usaldusväärne ametnik. Aga samas tark, töökas ja edasipüüdlik, mees, kes ei rahuldunud ideoloogilise vastutaja tööga. Oli "süsteemile truu inimene, kes ometi ei söönud võimu peost" ja "kaitses kirjanike liidu esimehena kõiki selle liikmeid", nagu väidab kauaaegne kolleeg Ülo Tuulik.
Beekman alustas luuletajana, kuid saavutas arvestatava kirjandusliku taseme romanistina. Beekman käsitles sageli olulist ajaloolist või ühiskondlikku ainest, jäädes lubatu piiridesse, aga püüdes esitada ka uut teavet ja uusi vaatenurki. Tähelepanuväärne teos on baltisakslaste lahkumist käsitlev kiriromaan "Koridor" (1982). Hoiatusromaan "Öölendurid (1975) ja pamfletlik "Eesli aasta" (1979) on huvitavad eeskätt oma aja ideede peegeldusena, eesti territoriaalkorpuse saatust käsitlev "Ja sada surma" (1978) poliitiliselt ettevaatlik. Reisijana ajastul, kus see tegevus oli veel haruldane, kirjutas ta hulga reisiraamatuid, sealhulgas Mehhikost ja Brasiiliast. Keelevõtliku inimesena õppis ta ära hulga võõrkeeli, mõjudes meie tollastes oludes lausa polüglotina. Beekmani suurimaks ja olulisimaks teeneks jääb kahtlemata Astrid Lindgreni loomingu vahendamine, samuti Tove Janssoni "Muumitroll", ent palju on ta tõlkinud ka saksa keelest (sh O. Preussleri "Väike nõid"). mälestusväärne raamat on A. Schmidti "Viplala lood", tõlgitud hollandi keelest. Täiskasvanuile tehtuist on mõjukad luuletõlked (Artur Lundkvist, Lars Huldén). Eeskätt lastekirjanduse tõlkijana kirjutas ta isegi paar õnnestunud lasteraamatut, nagu "Aatomik" (1959) ja "Raua-Roobert" (1972).
Perestroika saabudes käis ta koos Gorbatšoviga Islandil ja hakkas Eestiski uuendusmeelseks, panustades nii fosforiidisõtta kui Loomeliitude Ühispleenumi ettevalmistamisse. Küllap ettenägelikkusest ei läinud ta 1990ndail poliitikasse, pidades madalat profiili õpitud ametis - tõlkijana. Kolleegid on Vladimir Beekmanit iseloomustanud kui teotahtelist, praktilist ja pragmaatilist inimest, kes püüdis asju ajada võimalikult mõistlikult. Vahest polnud ta loomult just eeskätt kunstnik, aga tänu töökusele ja heale keeletajule tegi hiilgava tõlkija elutöö, avades oma kirjandusliku sisseelamisvõime just selles vallas. Ja küllap jääb - kas või haruldase aine poolest - vähemasti "Koridor" kirjanduslukku.
