Leibak ütleb tagasihoidlikult, et see on suuresti tema treenerite Kersti ja Mehis Viru teene, kes oskavad teda tähtsamateks võistlusteks heasse vormi ajada.

Samas märgib Leibak, et talle meeldib suurtel võistlustel parimate vastu võistelda.

Suurvõistlustel tähelepanu keskpunktis olemine ning tugevate konkurentidega võistlemine paneb Leibakut end maksimaalselt kokku võtma. Ta naudib seda. Või kui kasutada tuntud reklaamklipi lauset – see tunne annab talle tiivad.

Ainult pime pole märganud, et tänapäeva naiskergejõustiklased näevad staadionile tulles välja nagu popstaarid laval – värvitud, võimaluste piires ehitud-sätitud. Leibak, noor piiga, pole ses mõttes erand. Meenub ühes Postimehe intervjuus tema poolt esitatud loetelu kuldsetest “vidinatest”, mis tal hüppe ajal küljes või peal olid – kõrvarõngad, kaelakett, sõrmused, peavõru, ka kuldne lauvärv.

“Tead, mulle meeldib end võistlustel hästi tunda, hea välja näha. Mingis mõttes on see ikkagi pidu,” räägib ta.

Kolm tundi und
Kui Ekspress teisipäeval tubli kolmikhüppepiigaga ühendust võtab, on Hollandis Euroopa meistri tiitli võitnud noor naine taas välismaal. Jõudis esmaspäeva kesköise lennuga Tallinnas käia ning viibib parajasti juba Monacos. Vürstiriigis on kolmapäeval järjekordne tõsine võistlus, kergejõustiku kuldliiga etapp.

Õieti on Leibak just lennujaamas ja ­ootab pagasit, kui temaga põgusalt rääkida saame. “Kell 6.40 läks lennuk Monacosse. Kolm tundi sain vahepeal magada. Homme (kolmapäeval – Toim.) on võistlus,” räägib värske Euroopa meister reipalt. “Eks see ole mulle omamoodi uus kogemus nii tiheda graafikuga võistelda.”

Maailma üks parimaid hüppajaid venelanna Tatjana Lebedeva tuli nädalavahetusel kergejõustikuvõistlusele Tallinn 2007 hüppama samuti otse lennukist. Tippsportlase elu on tihtipeale tihe.

Tundub, et Leibak on hea närviga sportlane, kes oskab end otsustaval hetkel kokku võtta.

Nädalavahetusel Hengelos oli kindel favoriit Leibak pärast neljandat hüppevooru vägagi niru tulemusega teisel kohal. Kirjas oli vaid 13,65 meetrit, kuigi isiklik rekord on 14,43. Viienda hüppega lahendas ta olukorra enda kasuks. Mullu Pekingi MMil oli Leibakul enne viimase vooru hüpet napp võit käes. Kõik teised olid juba oma viimase katse teinud. Tal polnuks vaja enam üldse hüpata.

Oleks võinud võtta lipu ja lipata pingevabalt auringile. Aga tema suutis end koguda ja põrutas 14.43. Niisiis ligi nelikümmend sentimeetrit senisest tulemusest rohkem, mis tähistas ühtlasi uut Eesti rekordit.

Või võtame kahe aasta tagused noorte olümpiapäevad, kus talle esimese katse ilusa ja pika hüppe asemel mõõdeti meetri võrra lühem tulemus. Kohtunikud eksisid, aga ei tunnistanud seda.  Mõni oleks verest välja läinud, aga mitte Kaire.

“Ah, eks mul oli nüüd Hengelos, kui olin kehva tulemusega teine, ikkagi närv päris püsti,” märgib Leibak. “Ja Ateena GP-l juuli alguses lasin järjekorras minust eespool hüpanud kreeklannale häälekalt kaasa elanud publikul liialt end närvi ajada ning maandusin alla 13 meetri,” ütleb ta.

Ja kõrgemad jõud on teda säästnud vigastustest. Kolmikhüpe tundub kõrvalt vaadates jõhker lõhkumine. Eriti naistele. Mõelge, mida tunnevad põlved selle vahepealse hüppe ajal.
“Ma pean nüüd vist kolm korda üle õla sülitama,” ütleb Leibak, kui temaga sellest räägime.
Aga et kas kolmikhüpe on jõhker? “Kui ise seda teed, kui tehniliselt õigesti teed, siis ei ole midagi. Ei ole tunnet, et oleks nii väga ränk see ala.”

Leibaku treener Mehis Viru rääkis ühes usutluses, et kui kuulis, et tüdruk tahab olümpiavõitjaks, siis küsis, kas Kaire on valmis selle nimel muru närima.

“Et oledki siis valmis olümpiavõidu nimel muru närima?” – “No eks see oli nii ülekantud
tähenduses mõeldud,” mainib Leibak.

Kas piiga on tõesti valmis loobuma kõigest toredast, mida eakaaslased teevad, samal ajal kui tema trennis on?

Leibaku vastus on otsekohene ja selge: “Ma olen spordis kogenud emotsioone, mida tavainimene vaevalt et kunagi tunda saab. Ma olen saanud palju reisida. Mulle üldiselt meeldib see elustiil. Kuna ka mu sõbrad on sportlased, pole ma kunagi tundnud, et oleksin millestki nii väga loobuma pidanud. Nii et ses mõttes, jah, olen nõus piltlikult öeldes muru närima.”

Leibak ei pea n-ö oma olümpiaks mitte niivõrd tuleval aastal toimuvat Pekingi olümpiat, vaid 2012. aastal toimuvaid Londoni mänge.

Uudmäe usub Leibakusse
Eesti kuulsaim kolmikhüppaja olümpiavõitja Jaak Uudmäe, kuidas hindate Kaire Leibaku võimalusi võita 2012. aastal Londoni olümpiamängudel kuldmedal?
“Ma olen kogu aeg tema tulevikuvõimalusi väga kõrgelt hinnanud. Neist annab aimu kas või mullu juunioride MMil hüpatud 14.43. Hüpata noorelt nii kaugele... Tal on loomulik nõtke nn neegri jooksutehnika ning väga korralik kolmas hüpe, mis annab lootust, et ta hüppab tulevikus veelgi kaugemale.
Hoojooksu pealt esimesse hüppesse minek on küll ebastabiilne, aga see on seletatav Kaire noorusega. Hullem oleks, kui ta hüpe oleks juba praegu igatpidi paigas.”