08.02.2008, 00:00
Võit Venemaa üle tõi vabaduse
Vabadussõda aastatel 1918–20 andis meile oma riigi. Ilma toonase võiduta Venemaa üle ei tähistaks me nüüd Eesti Vabariigi 90. aastapäeva.
Novembri lõpul möödub Vabadussõja algusest juba 90
aastat. Kuigi elus pole enam ühtki selles sõjas osalenut, ei ole
Vabadussõda pelgalt üks lehekülg aegade raamatus. Ilma
võiduka Vabadussõjata poleks iseseisvat Eesti riiki. Ja see
sõda on ühtlasi ainuke, mille me oleme võitnud.
Vabadussõja algus tõotas kõike muud kui võitu,
millesse uskusid siis vaid vähesed – et kus sa suure Vene vastu ikka
saad, Tartu juba nende käes ja Tallinnastki pole nad enam kaugel. Esimeste
hulgas tõusid relvile kooliõpilased, kes omakorda innustasid
vanemaid ja kartlikumaid mehi. Ja kui detsembri keskel 1918 jõudsid
Eesti rannikuvetesse Briti sõjalaevad ning jaanuaris 1919 saabusid
rindele valgetes talveriietes bravuurikad Soome vabatahtlikud, siis süttis
eestlastegi lootusesäde heleda leegina põlema.
Rinne hakkas tagasi ida suunas veerema ja enam ei peatanud seda miski.
Jaanuarikuu jooksul vabastati Tapa, Tartu ja Narva ning veebruaris Võru
ja Valga. Sellega olid võõrväed Eestist välja
löödud ning pingutustele vaatamata ei õnnestunud neil enam
Eestisse tungida.
Sõda aga käis edasi. Märtsis
ründasid venelased suure ülekaaluga Eesti kaitseliine, kuid läbi
murda ei õnnestunud. Läks hoopis vastupidi, eestlased tungisid
Venemaale. Mai lõpul vallutati Pihkva, 13. juunil aga langesid meie
vägede kätte juba Kroonlinna eelkindlustused. Lahingud idarindel
kestsid sügiseni 1919. Eesti väed tungisid ka
Põhja-Lätisse, kus 19.–23. juunil toimunud Võnnu
lahingus purustati baltisaksa Landeswehr ja võimule aidati seaduslik
Läti valitsus.
Vabadussõja lahingud lõppesid
ametlikult 3. jaanuaril 1920, kui jõustus relvarahu. Samal ajal
käisid Tartus rahukõnelused. Kuu aega hiljem, 2. veebruaril 1920
sõlmiti Tartus kahe riigi vahel rahuleping, millega Venemaa tunnustas
“ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust”. Kuid juba
neli aastat hiljem, 1. detsembril 1924 üritas Venemaa vägivaldse
riigipöörde abil Eesti iseseisvust lämmatada. Vaen Eesti vastu
ei olnud kuhugi kadunud.
Vabadussõda lõppes
eestlaste võiduga Venemaa üle. Oma kodumaa vabaduse eest langes
5000 ning sai haavata 14 000. Nende seas oli ka hulljulge leitnant Julius
Kuperjanov, partisanide pataljoni ülem, kellest kujunes eestlastele
kangelase võrdkuju. Tema üksus tegi punaste seas tõsist
laastamist, kuid lõpuks tabas tedagi vaenlase kuul – Kuperjanov
sai Paju lahingus 31. jaanuaril 1919 surmavalt haavata.
Tema elu ei
suutnud päästa Tartu arstidki. “Haige lamas peaaegu kõik
aeg meelemärkuseta. Vaid üksikutel momentidel tegi ta silmad lahti,
naeratas pisut, ütles mõne sõna ja siis kadus jälle
teadvus. Lõuna paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin
talle: “Kas tead, et Valga on meie!” Ta vastas valulise ilmega:
“Seda ma püüdsin!” Ei ühtegi oiet, ei ühtegi
kaebamist. Õhtu eel oli selge, et lõpp ei ole enam kaugel, ja
järgmisel hommikul, s. o. 2. veebr. kell 5.30 lakkas noor, nii tuliselt
vaba Eestit ja kodu armastanud süda töötamast,” meenutas
oma abikaasa surma Alice Kuperjanov.
Pärast Vabadussõda
räägiti palju Vabadussõja vaimust. Arvan, et meil on
põhjust sellest sama palju rääkida kui toona hulk
aastakümneid tagasi. Sest Vabadussõja vaim tähendab austust ja
armastust oma riigi vastu, mille nimel nii paljud andsid elu. Just riigi, mitte
erakondade ja nende liidrite vastu.