Vabadussõja algus tõotas kõike muud kui võitu, millesse uskusid siis vaid vähesed – et kus sa suure Vene vastu ikka saad, Tartu juba nende käes ja Tallinnastki pole nad enam kaugel. Esimeste hulgas tõusid relvile kooliõpilased, kes omakorda innustasid vanemaid ja kartlikumaid mehi. Ja kui detsembri keskel 1918 jõudsid Eesti rannikuvetesse Briti sõjalaevad ning jaanuaris 1919 saabusid rindele valgetes talveriietes bravuurikad Soome vabatahtlikud, siis süttis eestlastegi lootuse­säde heleda leegina põlema.


Rinne hakkas tagasi ida suunas veerema ja enam ei peatanud seda miski. Jaanuarikuu jooksul vabastati Tapa, Tartu ja Narva ning veebruaris Võru ja Valga. Sellega olid võõrväed Eestist välja löödud ning pingutustele vaatamata ei õnnestunud neil enam Eestisse tungida.


Sõda aga käis edasi. Märtsis ründasid venelased suure ülekaaluga Eesti kaitseliine, kuid läbi murda ei õnnestunud. Läks hoopis vastupidi, eestlased tungisid Venemaale. Mai lõpul vallutati Pihkva, 13. juunil aga langesid meie vägede kätte juba Kroonlinna eelkindlustused. Lahingud idarindel kestsid sügiseni 1919. Eesti väed tungisid ka Põhja-Lätisse, kus 19.–23. juunil toimunud Võnnu lahingus purustati baltisaksa Landeswehr ja võimule aidati seaduslik Läti valitsus.


Vabadussõja lahingud lõppesid ametlikult 3. jaanuaril 1920, kui jõustus relvarahu. Samal ajal käisid Tartus rahukõnelused. Kuu aega hiljem, 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus kahe riigi vahel rahuleping, millega Venemaa tunnustas “ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust”. Kuid juba neli aastat hiljem, 1. detsembril 1924 üritas Venemaa vägivaldse riigipöörde abil Eesti iseseisvust lämmatada. Vaen Eesti vastu ei olnud kuhugi kadunud.


Vabadussõda lõppes eestlaste võiduga Venemaa üle. Oma kodumaa vabaduse eest langes 5000 ning sai haavata 14 000. Nende seas oli ka hulljulge leitnant Julius Kuperjanov, partisanide pataljoni ülem, kellest kujunes eestlastele kangelase võrdkuju. Tema üksus tegi punaste seas tõsist laastamist, kuid lõpuks tabas tedagi vaenlase kuul – Kuperjanov sai Paju lahingus 31. jaanuaril 1919 surmavalt haavata.


Tema elu ei suutnud päästa Tartu arstidki. “Haige lamas peaaegu kõik aeg meelemärkuseta. Vaid üksikutel momentidel tegi ta silmad lahti, naeratas pisut, ütles mõne sõna ja siis kadus jälle teadvus. Lõuna paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin talle: “Kas tead, et Valga on meie!” Ta vastas valulise ilmega: “Seda ma püüdsin!” Ei ühtegi oiet, ei ühtegi kaebamist. Õhtu eel oli selge, et lõpp ei ole enam kaugel, ja järgmisel hommikul, s. o. 2. veebr. kell 5.30 lakkas noor, nii tuliselt vaba Eestit ja kodu armastanud süda töötamast,” meenutas oma abikaasa surma Alice Kuperjanov.


Pärast Vabadussõda räägiti palju Vabadussõja vaimust. Arvan, et meil on põhjust sellest sama palju rääkida kui toona hulk aastakümneid tagasi. Sest Vabadussõja vaim tähendab austust ja armastust oma riigi vastu, mille nimel nii paljud andsid elu. Just riigi, mitte erakondade ja nende liidrite vastu.