Võlgadesse uppuv raamatuäri
Enamikes Eesti kirjastustes ei käi rahaasjad nii nagu muudes turumajanduslikes asutustes. Eelistatud loosungiks on “hetkel käibevahendeid napib” ja maksmisvormiks tasaarveldused, raamatud, soodsad kirjastamisteenused, jne. Rahavoogude ebakonkreetse liikumise all kannatavad enim autorid, tõlkijad ja toimetajad - lubatud raha lihtsalt ei saa kätte.
Kuna raamatupidamise korrektsus ja toimimine on siiani tabuteema, ei saa moodustada nimekirju 'headest' ja 'halbadest' kirjastustest. Tõlkide ja autoritega vesteldes kordusid aga probleemsetena samad nimed. Peamiselt käisid läbi paar tänaseks pankrotti läinud väikekirjastust, Entsüklopeediakirjastus ja üllatuslikuna eriti tihedalt Eesti üks suurim ilukirjanduse väljaandja Varrak ning peamiselt sõnastikele-õpikutele spetsialiseerunud TEA kirjastus. Need pigem hea mainega suurkirjastused ei ole aga kindlasti kirjastuspere ainsad mustad lambad.
Nuiamise mõnud
"See kirevase honorari nurumine võib lörtsida kogu rõõmu, mis hea raamatu tõlkimisest on kogunenud," ütles üks tõlkija, kes ei ole Varrakust kordagi raha ühe küsimisega kätte saanud. Lepinguga määratud honorari väljaajamine käib tema sõnul umbes nii.
Esmaspäeva hommik, maksetähtajast on möödunud viis päeva, arvele ei ole midagi laekunud. Tõlkija helistab raamatupidajale:
- “Tere, mul pidi eelmisel nädalal honorar laekuma…”
- “Jaa, meil on arved maksmisel, hiljemalt reedeks jõuame teie omani.”
Reede hommik on lootusrikkalt netipanga juures ära istutud, raha ei ole näha. Pärastlõunal uus kõne sama päringuga - aga õige inimene olla ammu töönädala lõpetanud.
Järgmise nädala algul: “Läks jah veidi kiireks, teised tööd tulid peale, hiljemalt kuu lõpuks jõuame teieni.” P>
Kuu lõpus: “Nüüd on veidi vale aeg teil nõudmisi teha, meil on vaja oma töötajatele palgad välja maksta, kõigile korraga meie bilansi juures hästi ei jagu...”
Vaikimise spiraal
Nii ülaltoodud dialoogi kirjeldanud tõlk kui kõik teised allikad palusid tungivalt nimed salastada, et kirjastusega suhted säilitada. Inimeste kidakeelsus näitab probleemi tõsidust. "Eesti kirjastustes ei ole pärisorjus veel lõppenud," arvas üks teatmeteoste koostaja.
Vestlesin Varrakule lepingulisi töid teinud endise toimetajaga, kes aastaid tagasi samade probleemide pärast toimetamisetööst loobus ja läks kehvema palgaga ebasümpaatsemale tööle, et tagada mingigi pidev sissetulek.
"Väga paljud andekad inimesed tegeleksid toimetamise ja tõlkimisega, aga kui iga kuu raha ei tule, siis ei jaksa ju kaua teha," räägib ta tagantjärgi. Võrdluseks räägib ta kirjastus Sinisukast: "Nemad maksid palju vähem, aga täiesti õigel ajal, maksimaalne hilinemine oli nädal."
Heiki Ernits ärritub siiani, kui meenutab Varraku direktor Priit Maidega sõlmitud lepingut raamatu "Lotte reis lõunamaale" kirjastamiseks. Varrak pidi kandma kulud ja võimalik tulu jaotuks pooleks, eelarvelisa kulude kohta aga ei tulnud ega tulnud. Lõpuks, kui raamat ammu väljas, laekus kulude nimekiri, kus kirjastuse salapärased "muud kulud" võtsid kasumist lausa 80 tuhat krooni maha. Nende sisu ei õnnestunud ohtrate päringutega selgitada.
"Palju ma ikka neid meile jaksan saata, ega siin mingit armastust ei ole. Muud asjad tulevad peale ja kohtusse minna ei jaksa."
Ernits vahetas järgmiseks projektiks kirjastust.
Paljud tõlgid, autorid ja toimetajad kiruvad küll Varrakut, ometi ei vaheta nad tööandjat, sest mujalt saaksid nad raha graafiku järgi, summa oleks aga ligi poole väiksem. Samuti on Varrak paljude tõlkide jaoks parima teostevalikuga kirjastus.
Varraku tootmisdirektor Maret Maidet, kes rahanõudjatega peamiselt tegeleb, peavad paljud pearaamatupidajaks - oma sõnul on ta raamatupidajatel "veidi abiks, sest see asi on nii pingeline meie majas.” Temagi räägib, et võiks ju maksta vähem ja kiiremini, aga sellega ei oleks autorid ise rahul. Maide viitab nõudjate enesekesksusele: “Tihti virisevad nad liiga palju, mõnikord võiks ju kirjastajale vastu tulla. Kirjastus võtab ju kogu vastutuse enda peale ja jääb tihti miinustessegi. Ega see raha ei kasva ju puu otsas, see tuleb müügist ikka leida,” näitab tootmisdirektor kirjastamise valupunkte.
Punki on vähe
Nördinud kaastöölisele tundub aga loogiline, et äriühing on enne lepingu sõlmimist riskid läbi kaalunud ja võtnud allakirjutamise hetkel kohustuse selle täitmiseks. Kuude kaupa venivatest maksetähtaegadest kuuldes tekib peagi hämming: miks nad ometi ei mässa? Kui parimad tegijad avaldaksid koos survet kuni minema jalutamiseni, kas see ei paneks kirjastust rahavooge paremini kontrollima?
“Meie, filoloogid ei ole selline intriigitseja rahvas,” ütleb toimetaja, kes rahajamade pärast aastateks tööst loobus. “Olen juba selles eas, et kui väga armas töö leitud, siis ei taha ühtki ust kinni panna, ei riski suhteid rikkuda,” lisab ta.
Suhete hoidmise alatoon on teistegi nurisejate jutus. Mõni lisab vaikimise põhjuseks näiteks: “Ma ju tõlgin põhitöö kõrvalt, nii et nälga ma ei jää. Küll aga tunnen kaasa neile, kes elavad honorarist honorarini ning peavad end pidevalt alandama, kuuldes järjekordseid lubadusi ja lausa valesid.” Või siis: “Mina saan peatoimetajaga päris hästi läbi, saan veel isegi väikese hilinemisega oma raha kätte”. Või hoopis: “Mina isiklikult sain väga hästi raha kätte – korralikult makstakse nimekatele tõlkidele. Uutele, kes vahelduvad, makstakse kuidas juhtub.” Ja ega kirjastajad varjagi, et maksmine ei käi kõigile päris ühtemoodi.
Soodom ja Gomorra
“Peame valima, kes raha saab”, räägib TEA kirjastuse pearaamatupidaja Merike Lebbin. "Trükikojad on harjunud, et kõik kirjastused on võlgu. Kui üksikisik on raha küsides väga emotsionaalne, siis eelistame ikka teda,” lisab Lebbin. Maret Maide Varrakust tunnistab: “No võib-olla tõesti on kellelegi rohkem liiga tehtud.”
Ega raamatupidajatelt saagi nõuda, et nad igale autorile proportsionaalselt vähem maksaks, niigi on raamatupidamised uskumatult keerukad. Nii Varraku kui TEA raamatupidajad räägivad neljast-viiest faktorist, mis muudavad sissetuleva rahavoo ennustamatuks. Raamatukogud ei suuda kirjastusele lubatud ajaks veeranditki ära maksta. Koolide, õpikute turundamisel väga olulise kliendi, eelarvevahendid saabuvad 14 kuud lubatust hiljem. Jne.
“Ega autoriga leping ei ole ennustatav nagu tavaline ärisuhe: täna lepime ja reedel maksame. Meil tuleb raha teha teiste arvelt ja kuue-üheksa kuu peale, mil leping autoriga kehtib, võivad kõik faktorid muutuda,” selgitab Merike Lebbin. “Meie majas see raha küll nii väga ei liigu,” võtab Maret Maide nukra tõdemuse kokku.
Trükiveakurat abiliseks
Üks väheseid skandaalitsejaid Eesti kirjastamisajaloos on Vahur Raid. Raid ei olnud TEA rahamaksmissüsteemiga rahul ja läks majandussõnastiku kordustrükki tegema teise kirjastuse – Festardi juurde. TEA juht Silva Tomingas väitis, et TEA on Festardi varguse läbi 3-4 miljonit krooni kahju saanud. Kohtuvaidlus autoriõiguse teemadel Festarti juhi Sergei Gluhhoviga veel käib; Raidil õnnestus kohtust pääseda. Täna jääks Raidki anonüümseks, esimese hooga kirjutas ta aga loo “Õpetlik autoriõiguse lühikursus kirjastuse TEA kurva näite põhjal” (Sirp 03.12.1999), kus emotsionaalse hädakisa keskel on huvitav detail. “Vastupidiselt TEA süüdistustele on kirjastus ise korra rängalt eksinud minu, oma autori vastu, trükkides pärast põhitiraaži läbimüümist minu teadmata täiendava trüki. See tuli ilmsiks tänu trükiveakuradile." Oma koostatud majandussõnaraamatu lisatrüki olevat ta poest avastanud tänu sellele, et kogu tiraažil oli tiitellehel üks õ-täht puudu. Kuna ta aga siiski asja politseisse ei andnud, jääb see laimukahtlusega süüdistus õhku rippuma.
Salajaste lisatiraažide lugusid liigub eri kirjastuste kohta linna peal mitmeid. Räägitakse soliidses eas autorist, kes tuli maalt päevaks linna kirjastajahärrade juurde raha nõutama. Nood vangutasid nukralt pead: “Kahju küll, aga sai ju leping sõlmitud, et raha tuleb läbimüügi pealt. Ei ole aga rahval su romaani vastu huvi.” Kirjanik astus enne tagasisõitu samas kirjastuses toimetajana töötava lapsepõlvesõbra kabinetist läbi. Too tõttas semule rõõmsalt juba uksele vastu: “Raha käes, lähme linna peale tähistama või? Sul vennas, läheb ikka uhkelt, mõtleks vaid, juba kolmas lisatiraaž…”
Nii kaua, kuni “intriige-vältivad filoloogid” kardavad selliste lugude avalikukstulemist nagu tuld, jäävadki need linnalegendideks. Rahumeelselt on täit tõde kätte saada väga raske, sest kirjastusel on alati võimalus täpsed trükikoja arved ärisaladuseks kuulutada.
Silt “Mitte välja anda” oli ülemuste juhtnöör ühe raamatupidaja laual, kui kaastöötajad tulid juba viiendat korda trükikoja arvete koopiaid nõudma. Algul räägiti paberitest, mis olla keldris kapis ja kätte ei saa, siis leiti teisi vabandusi. “Oli näha, et inimene on häiritud, ta peab laveerima ja valetama,” meenutab autor. Kuude möödudes nad mingid koopiad siiski said, mis tõestasid kuid müügitabelite esiotsas olnud teose suhteliselt väikseid trükiarve. Võltsingu võimalus on olemas, ent taas: avaliku süüdistuseta tõde ei selgu. Oma nime all sõna võtmiseks ei tunne aga autorid end küllalt kindlalt.
Kuidas kirjastusega lepingu sõlmimisel riske hajutada?
Kirjastajate ja autorite vahel levivad peamiselt kolme tüüpi lepingud:
- autorile konkreetne summa tehtud töö eest;
- (lisa-)tasu läbimüügi pealt, vana tava järgi 10-13% väljamüügihinnast
- 50/50 – see tähendab, et nii kirjastus kui autor tuvastavad enda kulud ja jagavad saadud tulud proportsionaalselt.
Arvestades raha kättesaamisega seonduvate jamade esinemistihedust, tasuks uutele autoritele esimest varianti soovitada: müüd oma tööd üks kord võimalikult konkreetsete tingimustega maha ja vähendad riski venitamise ohvriks langeda. Samas on paremini müüvate projektide puhul selline taktika kõige vähem tasuv.Teine ja kolmas variant eeldavad aga keskmisest usalduslikumat suhet kirjastusega.
Lepingut sõlmima minnes tasuks kindlasti põhjalikult tutvuda autoriõigusseadusega ja vaadata, kas leping sellele ka vastab. Kindlasti tasub sätestada ka tasumine või uue lepingu sõlmimise vajadus juhul, kui üleantud materjal avaldatakse mõnel teisel kujul. Näiteks õpikumaterjalide või teameteose avaldamise eest CD-Romi kujul ei saa Eesti autorid praegu tihti sentigi lisaks.
