Aasta 2015. 26. augusti hommikul kell pool üksteist istub Tallinna abiprokurör ­Marina ­Kalistratova oma Tatari tänava kabinetis ja võtab kätte pastapliiatsi. Ta kirjutab printerisooja paberilehe ühele nurgale „Jefimov“. See peab välja nägema natuke suvaline, nagu inimesed ikka allkirja panevad – kiirelt, vilunult, sadu kordi sisseharjunult.

Aga allkiri on võltsing.

Proua Kalistratova ei tea veel, et see liigutus läheb talle maksma töökoha ja kõrge prokuröripensioni.