Olen kaitseväes teeninud ligi kaksteist aastat, ülestõusmisega probleeme pole. Üldiselt magan rahulikult, enne uinumist väga palju ei mõtle. Vahel ehk päeva jooksul toimunud eredamatele sündmustele või oma lähedaste peale, aga hakata uneajast maailma probleeme lahkama on ajaraisk.

Enne väljaõpet nägin vahel Afganistani unes, võibolla oli see mingi psühholoogiline ettevalmistus või ärevus. Olen siin teist korda, seega teadsin, mida oodata. Igavust ei teki ja film jookseb magades kogu aeg silme ees.

Siin Afganistanis kontrollpunktis number 17 on mul kaks voodit, üks on punkris ehk toas ja teine õues. Päeval magan toas ja öösel õues, sest päeval on liiga palav õues ja öösel jälle vastupidi. Samas, isegi päeval toas jahedas ärgates olen ikkagi läbimärg ja mu ase ka. Voodid on meil kerged ja kompaktsed, lihtne kokku panna ja transportida. Kuid voodist olulisemgi on putukavõrk, nagu soojal maal ikka. Suvisel ajal on eriti palju putukaid, kes sooviksid minuga koos öid veeta.

Kui kodus peab voodi olema eraldi ruumis, et poleks und segavaid asjaolusid, siis siin paraku sellist luksust pole. Generaator töötab kogu ööpäeva. Algul see häiris mind, aga praegu ei pane ma seda enam tähelegi. Päeva lõpuks olen nii väsinud, et pikali visates vajub silm kohe kinni.

Kõige meeldejäävamad on siinkandis need ööd, mil avastan, et olen jäänud liivatormi kätte. Sellisel juhul pole teha muud kui tekilaadne asi üle pea tõmmata ja seda korralikult kinni hoida, et see minema ei lendaks.