Voodijutud: Ingmar Muusikus (41), loodusfotograaf
Mina olen maganud kogu suve telgis, nelja seina vahel on liiga umbne. Mulle meeldib, kui on jahe ja palju õhku. Juulis alanud öised ritsikate kontserdid uinutavad mõne hetkega. Ja hommikul on juba uued hääled - rästad sõstrapõõsastes, peoleopere kaseladvas, tihastesalgad röövikujahil või sookured eemal heinamaal.
Mul on järve ääres pisike pildistamistelk, kust ma luuran Eestis üsna haruldasi veelinde järvekaure. Ööuneks on see telk natuke liiga väike, aga paariks tunniks saab silma looja lasta küll. Ma olen maganud päris paljudes veidrates kohtades. Näiteks kraavis, metsa all rattaroopas, kummipaadis jõel, paadi all mere ääres, prügimäel, palgihunnikus või vaatetornides. Ma magan igal pool hästi. Magamises, nagu muudeski asjades, on hea aeg-ajalt rutiini lõhkuda. Sageli on lihtsam magada uni ära sealsamas, kuhu õhtul välja jõuan, kui otsida sooja ja mugavat ulualust.
Vaatetornides on hea varakult hommikut alustada, seal on suur tõenäosus sattuda suurepärasele valgusele. Miljonivaade tasuta käes. Matsalus Kloostri tornis saab magada üleval luugi peal. Olen alati kartnud, et hommikul, enne minu ärkamist, tuleb mõni tüse soome linnuhuviline ja hakkab luuki lahti trügima. Kord, kui ma läksin ühte Põhja-Kõrvemaa torni linnakärast vaikust otsima, maandus mürinaga torni kõrvale tohutu suur helikopter. Selgus, et lähedal oli metsatulekahju.
Üks raamat, mille ma ikka pikematele ööbimistega käikudele kaasa olen võtnud, on Henry Thoreau “Elu metsas“. See tuletab meelde, kui vähe on elus tarvis selleks, et end hästi tunda. Väga sageli ma metsas siiski ei loe. Pigem olen püüdnud oma käike ja elamusi ise välipäevikusse kirja panna.
