Võrdõiguslikkuse volinik: palgalõhe osas oleme EL-i kõige mustem lammas
Teie ametiaeg lõppeb käesoleva aasta oktoobris. Palju on viie aasta jooksul Eestis võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise osas muutunud?
Teadlikkus on kasvanud. Pöördumisi voliniku poole on rohkem ja diskrimineerimist osatakse üsna asjatundlikult näha. Minu arvates on ka suhtumine poliitikute seas ja ajakirjanduses läinud tõsisemaks. See ei ole enam selline „Kas ikka lilli võib kinkida“ teema, vaid üritatakse sisuliselt asjadest aru saada ja kaasa rääkida. Sel aastal võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatus. Minu arust oli selle arutamine Riigikogus väga asjatundlik.
Viimane maailma majandusfoorumi soolise võrdõiguslikkuse aruandes seisis, et Eestis teenivad naised keskmiselt 60 protsenti samasugustel ametikohtadel töötavate meeste palgast. On reaalne asjade seis tõesti nii nutune?
Ka mina ei teadnud, kuidas selline tulemus leiti. Vaatasin järgi ja see tõesti ei ole kõige usaldusväärsem number. Tegemist on umbes 100 Eesti majanduseksperdi hinnanguga skaalal 1-7. See ei põhine niiöelda kõval statistikal. Aga mis meil tõepoolest eksisteerib, on bruto tunnipalga 30 protsendiline erinevus naiste ja meeste vahel, mis hõlmab kõiki palgatöötajaid Eestis. Sellega oleme kõige mustem lammas Euroopa Liidus. Üheski teises liikmesriigis ei ole palgalõhe nii suur.
Aga miks Eestis ikkagi situatsioon selline on?
Kõige mustemad lambad oleme ka tööturu segregatsiooni osas. Naise ja mehed töötavad erinevatel elualadel ja need alad, kus domineerivad naised, on halvemini tasustatud – haridus, tervishoid, sotsiaalvaldkond, teenindus. Mehed on koondunud erialadele, mis tasustatakse kõrgemini.
Selliste objektiivsete seletustega saab palgavahedest ära seletada umbes kolmandiku. Arvestatakse näiteks palgataset. Kui naised oleks oluliselt vähem haritud, võiks see palgavahet põhjendada. Eestis on aga naised pigem kõrgemini haritud. Ühe kolmandiku osas on arvestatud ka karjäärikatkestuste, näiteks lapsesaamise mõju. Kuid kahe kolmandiku osas me ei tea, millest palgavahe tuleb. Sotsiaalministeeriumil on hetkel käsil suur ja põhjalik palgavahede analüüs, mille tulemused peaksid selgeks saama järgmise aasta lõpuks.
Te ise olete varem ühes intervjuus viidanud, et kuna töölepingud Eestis on konfidentsiaalsed, siis ei oma töötajad ülevaadet samadel ametikohtadel töötavate isikute teenistusest. Kas töötajate palgad peaksid vähemalt ettevõtte sees olema avalikud?
Kõige olulisem ei ole teada iga indiviidi palka. Esialgu võiks alustada sellest, et sama ametigrupi töötajate keskmine palk on teada. Siis saaks inimene võrrelda oma teenistust sellega, mis on keskmine. Palgainfot võiks kindlasti töötajatel rohkem käes olla, aga see ei tähenda, et peaks teadma oma kolleegi täpset palganumbrit.
Võiks tekkida rohkem mõistmist, et individuaalsetest palgaläbirääkimistest võib tööandja lühemas perspektiivis küll võita, kuid laiemas plaanis võib see hoopis rohkem maksma minna. Kuidas mõjutab see näiteks inimese motivatsiooni, kui ta saab lõpuks teada, milline on teiste palk ja võrdleb seda enda omaga?
Põhimõte peaks ikkagi olema see, et mis on tehtava töö hind ja palju olen valmis selle eest maksma. Diferentseerida võib juba lähtuvalt tulemustasudest, kogemustest või muust sellisest.
Ekspress kirjutas novembri alguses, kuidas Kaitseministeeriumi naisjurist teenis võrreldes meestega vähem palka. Palju selliseid kaebuseid erasektoris ette tuleb?
Meile tuleb suhteliselt vähe palgaga seotud kaebuseid. Rohkem on just töölevõtmist ja värbamist puudutavaid asju. Üks põhjendus on see, et inimene, kellel ei tekigi töösuhet, on valmis enda eest seisma. Aga kui isikul tekib juba töösuhe, siis ta ei taha seda veel rohkem nässu keerata. Ma leian, et meil on veel hästi palju suhtumist, et oma õiguste eest seisja on pigem tülikas töötaja. Mitte ainult soolise võrdõiguslikkuse või võrdse kohtlemise valdkonnas pole see probleem, vaid üleüldiselt.
Kuidas tööandjad teevad oma naistöötajatele selgeks, et nende teenistus peab olema meeste omast väiksem?
Nad ongi oma põhjendustega hädas. Kui need ei tule objektiivsetest kriteeriumitest (nagu nt tulemuslikkus, kogemused vms), siis nad ei suuda tõestada, miks ühe tööd tasustatakse/väärtustatakse kõrgemalt kui teise oma.
Meie poole on pöördunud päris mitmed väikelaste vanemad. Näiteks värbamiste puhul on üsna levinud argument see, et töölevõtmisest keeldutakse põhjendusega, et arvestades kandideerija väikese lapse huvidega. Siis olen alati väga pahane. Kas tõesti väikese lapse huvides on see, et ta ema on töötu ja ilma rahata?!
Naiste palgatõusu soove rahuldatakse Eestis vähem kui meeste omi. Miks nii?
Jah, need andmed põhinevad ühel 2005. aasta uuringul. Mina rõhutaksin seda, et naised küsivad küll palka juurde, aga nende taotlusi ei rahuldata sama innukalt kui meeste omi.
Aga samas nüüd me räägime hoopis teisest, masu-olukorrast. Me ei tea, kui palju avaldab meeste tööpuudusele mõju see, et naine on nõus jääma tööle väiksema palgaga, samas kui mees võib otsustada hoopis äramineku kasuks.
Praegune kava näeb ette, et pensioniiga tõuseb Eestis 2026. aastaks 65 eluaastani. Eesti meeste keskmine eluiga hetkel on 67 aasta kanti, naistel on see näitaja ligikaudu 79. Kas see pole mitte diskrimineerimine hoopis meeste suhtes, kui me enne pensionile jõudmist suure tõenäosusega ära sureme?
Selleks tasub minna statistikaameti koduleheküljele ja võtta lahti selline tabel, mis näitab meeste oodatavat eluiga täna ehk kui vanaks elavad näiteks tänasel päeval 20-aastased mehed. See eluiga on tõusmas.
Põhjus, miks 2000. aastal üldse pensioniiga ühtlustati, oligi soolist võrdõiguslikkust silmas pidades. Kui varem naised läksid enne pensionile, siis see mõjutas ka nende pensioni suurust. Nad elavad siis pikema aja pensionil väiksema sissetulekuga. Sama argument on ka meeste puhul – kui mehed saaksid varem pensionile, siis oleks nende pension väiksem.
Kas teile ei tundu, et meie majanduskriis on ikkagi üleliia mehe nägu? Kui räägitakse töötutest, siis ikkagi peamiselt meestest: kadunud ehitajatest jne. Piisab kui otsida Google`ist sõna töötud ja esimesed pildid, mis tulevad, on põhiliselt vaid meesterahvastest.
Mingis mõttes ta ongi õigustatud, sest kannatada saidki rohkem meestekesksed valdkonnad. See on jällegi segregatsiooni negatiivne tulem, et ühele sugugrupile avaldab majanduskriis suuremat mõju. Teine asi on see, et mingil määral võib töötuse kohta öelda, et naine on varmamalt valmis tööle minema alla oma kvalifikatsiooni kui mees. Seoses sellega tulekski ehk meesterahvaid rohkem tagant torkida või nendega rohkem vaeva näha, et nad ei jääks nii-öelda heitunud töötute hulka ja otsiksid aktiivsemalt uusi väljakutseid.
Eesti kontekstis ei ole ma selle peale mõelnud, aga kui maailma kontekstis vaatame, siis välja on päästetud tõesti üpris meestekeskseid valdkondi nagu autotööstus või pangandus. Samas pikemalt võib see mõjuda just rohkem naistega seotud valdkondadele nagu sotsiaalsektor, kus koondamised võivad alles ees seista. Et sinna tuleks ka rohkem panustada, sellele aga ei mõelda.
Minu loogika ütleb, et praegusel ajal peaks teie poole pöördutama just eriti palju. Iga töökoha pärast käib tuline võitlus, inimesed tunnevad rohkem, et neile on ühel või teisel konkursil ülekohut tehtud…
Pöördumiste arv on kasvanud ja tõesti enne käesolevat aastat ei olnud meie poole pöördutud seoses töösuhte lõppemisega seotud asjadega. Näiteks oli üks distsiplinaarkaristuse määramine, kus sama rikkumisega oli hakkama saanud nii meestöötaja kui naistöötaja. Meestöötajatele määrati karistuseks töölepingu lõpetamine, naistöötajale aga noomitus. See on selline stereotüüpide mäng. Põhjendused olid sellised, et naistöötaja ei teadnud, et ta midagi valesti teeb ja meestöötaja kutsus üles korda rikkuma.
Nii et natuke selliseid pöördumisi on. Kuid samas kui inimestel oli ka eelnevalt hirm, et ei taheta töösuhet rikkuda, siis veel rohkem ei taheta seda praegu teha. Näiteks lepitakse väiksemate palkadega sama töö eest, peaasi, et üldse sissetuleks olemas oleks.
Mõned inimesed on meilt siiski nõu küsinud, kuid on läinud otse kas kohtusse või töövaidluskomisjoni, sest kahjunõue on niivõrd suur või selge, et siin pole voliniku arvamust vahepealt vaja. Seda on näha, kuid mitte massiliselt.
Eestis tõuseb ikka ja jälle päevakorda mõni juhtum, kus inimene sai vähemalt näiliselt mõnele ametikohale tööle oma parteilise kuuluvuse tõttu. Kas meie seadused seda kuidagi reguleerivad ka?
Jah, võrdse kohtlemise seaduse järgi on keelatud diskrimineerimine töövaldkonnas usuliste või muude veendumuste alusel. Ja kuna muud veendumused on väga laialt sisustatavad, siis erakondlik kuuluvus oleks kindlasti üks nendest asjadest. Aga see on huvitav, et võrdse kohtlemise seadus keelab diskrimineerimise rahvuse, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse ja usuliste või muude veendumuse alusel, millele lisaks on säte, et seadus ei välista võrdse kohtlemise nõudeid muude tunnuste alusel nagu perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi ja töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, keeleoskuse või kaitseväeteenistuse kohutuse tõttu.
Need alused võeti üle töölepinguseadusest, kus oli pikem nimekiri. Ainus asi, mis sealt välja jäi, oli erakondlik kuuluvus. Kõik ülejäänud tunnused leidsid oma tee võrdse kohtlemise seadusesse. Osaliselt põhjendati, et „muud veendumused“ katavad selle punkti ära, kuid samas enne oli see sõnaselgelt välja öeldud.
Ameerika filmidest räägitakse pidevalt seksuaalsest ahistamisest. Palju see Eestis tegelikult probleem on?
Sel aastal on siiski mõned pöördumised olnud, kuid need pole jõudnud avalduse faasi. Need on olnud telefonikõned või vastuvõtu vormis. Lõpuks ei ole ikkagi südikust, et minna tööandja või kolleegi vastu ahistamise asjus.
Üks Eesti majanduslootus on seotud Muugale konteinerterminali rajamisega. Kui see tuleb, saabuvad siia 3000-4000 hiinlast koos peredega. Kas rahvas on võimeline rohujuure tasandil selle alla neelama?
Kindlasti see oleks väljakutse. Sellise migratsiooni valguses olekski oluline, et meil oleks head poliitikat väljamõeldud, et väldiksime teiste riikide halbu kogemusi, näiteks getostumist või eraldatud kogukondadena elamist, samuti sotsiaalset tõrjutust ja marginaliseerumist. Teeninduses ollakse vähemalt Tallinnas harjutud välismaalasi teenindama. Koolide suhtes oleksin ka lootusrikas. Noored võtavad ikka kergemini omaks.
Kuid kas pole mitte nii, et üks välismaalane on eksootiline, kui neid on siin aga mitu tuhat, on nad lihtsalt võõrad.
Eesti elanikud ei ole tõesti väga sallivad. Huvitav, et see on asi, milles eestlased kui ka siin elavad muud eestimaalased on üsna ühte meelt.
Meile on teada, et eestlased on nõus välismaal töötama väiksema palga eest kui kohalikud. Kas Eestis on olnud juhtumeid, kus siinne kodanik pöördub teie poole kaebusega, et välismaalasele makstakse vähem kui kohalikule?
Ei ole, aga on olnud küsimus pigem just vastupidi. Näiteks kas välismaalt tulnud inimesele on õigus maksta transpordihüvitist. Üritustel olen kuulnud ka seda, et halli passi omavatele inimestele on makstud vähem selle tõttu, et neil on hall pass. Rahvusvahelistel alustel on meil on väga vähe kaebusi. Üks, mis tuleb meelde, oli juhtum, kus töökuulutuses seisis, et inimese emakeel peab olema eesti keel. Oli ka pöördumine, kus siin elav venelane saatis tööandjale ingliskeelse töötaotluse, millele vastati, et tööle võetakse ainult eestlasi. See on meil praegu menetluses.
