Vormel-1 ajaloo häbiväärseim päev?
Tiimijuhtide korraldusele alludes lasi Austria Grand Prix' liider Rubens Barrichello mõnikümmend meetrit enne finišijoont meeskonnakaaslase Michael Schumacheri mööda. Võistlusest sai farss ja Ferrari meeskonda tabas lauskriitika. “Punaste” maine langes kiiremini kui New Yorgi börs suure depressiooni päevil. Ning kindlasti sai kannatada ka kogu vormelitsirkuse renomee.
Ent juhtunus pole midagi uut. Esimene meelde tulev näide – ka mullusel Austria GPl lasi Barrichello Schumacheri viimases kurvis mööda. Tookord said Ferrarid teise-kolmanda koha ja erilist kära ei tõusnud. Ja kas praegugi on mõtet Ferrarit maapõhja kiruda? Meeskonnataktika on olnud autovõidusõidu lahutamatu osa ala sünnist alates ega kao kuskile tulevikuski. Näiteks aastal 1964 tuli Ferrari sõitja John Surtees maailmameistriks ainult tänu sellele, et Lorenzo Bandini viimase etapi finišisirgel pidurdas ja inglase mööda lasi.
Seepärast on ka raske ette kujutada, milles saab FIA Ferrarit ja tema piloote süüdistada. Vast ainult selles, et taktika viidi ellu liiga räigelt. Tipptiimina oleksid Ferrari juhid võinud ka selle stsenaariumi paremini läbi mõelda.
Ferrari pikad kogemused
Milleks on meeskonnas kaks sõitjat? Loomulikult selleks, et teine abistaks esimest. Barrichello on seda ülesannet suurepäraselt täitnud. Pole mõtet brasiillast süüdistada, et ta on selgrootu mollusk – ta teeb lihtsalt oma tööd.
Jaan Kirsipuu on võitnud kümneid võidusõite tänu sellele, et Lauri Aus teda lahti vedas. Kas need võidud pole ehtsad? Või on kunagi kahtluse alla pandud pikamaajooksude rekordid, kus “jänes” staarile tempot teeb ja ise rajalt lahkub? Autorallis on tiimitaktika veelgi tavalisem kui vormel-ühes, ainult ralli reeglid võimaldavad seda “tsiviliseeritumalt” ellu viia.
Vaatame spordivälist elu. Kujutame ette, et Schumacher on suures pangas osakonnajuhataja ja Barrichello tema asetäitja. Nad toovad pangale tohutult kasumit ja neile makstakse selle eest kuninglikult. Ent nad on vaid palgatöötajad ja peavad alluma juhtkonna korraldustele. Isegi siis, kui need ei meeldi.
Schumacher ütles pressikonverentsil, et oli korraldusest üllatunud ega tea, kes täpselt selle andis. “Valetab, siga!” räuskavad kriitikud. Võibolla. Aga võibolla ka mitte. Ferrari (firma, mitte võidusõidumeeskonna) boss Luca di Montezemolo ütles teispäeval, et on otsusega sajaprotsendiliselt päri. “Mul on Barrichellost kahju, ta esines kogu nädalavahetuse suurepäraselt. Kuid mõnikord tuleb võtta asju mõistusega, mitte südamega.”
Mees teab, mida räägib. Seitsmekümnendatel aastatel oli ta Ferrari F1-tiimi juht ja just sel ajal võitis Niki Lauda oma esimese MM-tiitli. Tiimi teine number Clay Regazzoni tegi tihtipeale tööd Lauda heaks. Mõnikord lubati võita ka Regazzonil, näiteks 1976. aastal Long Beachis finišeeriti järjekorras Regazzoni-Lauda. Võitnuks Lauda selle sõidu, võinuks ta praegu olla neljakordne maailmameister. Aga Lauda pääses tol aastal Nürburgringi avariist napilt eluga ja kaotas MM-tiitli James Huntile vaid ühe punktiga.
Mis juhtub, kui sõitjad korraldustele ei allu? Kõike võib ette tulla, kinnitab ajalugu. 1982. aasta San Marino GPl sõitsid Ferrarid teistel lihtsalt eest minema, täpselt nagu nüüd Austrias. Didier Pironi aga keeldus Gilles Villeneuve’i mööda laskmast ja mehed finišeerisidki “vales” järjekorras. Villeneuve otsustas seepeale, et ei räägi Pironiga enam sõnagi. Tiimisisene sõda aga lõppes traagiliselt – Villeneuve hukkus järgmise etapi treeningul, Pironi karjääri lõpetas mõni kuu hiljem juhtunud ränk avarii, kus ta murdis mõlemad jalaluud. Ferrarid olid tol aastal selgelt kiireimad, maailmameistriks tuli aga hoopiski soomlane Keke Rosberg Williamsil.
Igaühel omad huvid
Puhta kullana ei saa võtta teiste sõitjate ja meeskonnajuhtide reageeringuid, isegi kui neis tõetera olemas. Vormelitsirkuse psühhosõjas on verbaalsed rünnakud põhiline taktika. Ja tsiteerides Kristust: “Visaku esimene kivi see, kes ise patune pole!”
McLareni boss Ron Dennis on tuntud innuka Ferrari kriitikuna, milles ka küsimus poleks. Kuid ei maksa unustada, et Mika Häkkinen sai kaks esimest GP-võitu peale seda, kui David Coulthard ta lihtsalt mööda lasi. Põhjendused polnud just väga veenvad.
Renault’ meeskonna juht Flavio Briatore peaks samuti vormelimaailma põhjalikult tundma. Briatore oli Benettoni tiimi juht, kui Schumacher selles tiimis kaks korda maailmameistriks tuli. Meeskonnakaaslastest Schumile tollal konkurente polnud, kuid kõikvõimalikke poolseaduslikke tehnika- ja sõiduvõtteid kasutati seda agaramalt.
Minevikukuulsus Stirling Moss teatas, et vormel-1 pole enam sport. Aga vanal heal 1957. aastal võitis Moss Briti GP, kui ta poolel teel meeskonnakaaslase Tony Brooksi masinasse ümber istus. Tema enda autol hakkas mootor jukerdama.
BMW mootorispordidirektor Gerhard Berger on samuti omal ajal tiimitaktika vilju maitsnud. Oma 10st GP-võidust ühe võlgneb ta Ayrton Sennale, kes 1991. aastal MM-tiitli kindlustanult Bergerile Jaapani Grand Prix’ “kinkis”.
Frank Williams on tuntud kui "puhta" võidusõidu eestvõitleja. Kuid 1981. aasta Brasiilia GPl andis Williams sõitu juhtinud Carlos Reutemannile korralduse meeskonnakaaslane Alan Jones mööda lasta. Reutemann seda ei teinud ja sõitjate vahelised suhted läksid seepeale põhjalikult sassi. Kannatajaks pooleks aga jäi just Williams, sest aasta hiljem olid mõlemad piloodid tema juurest lahkunud. Hiljem on Williamsi sõitjad korduvalt just tiimisisese "koostöö" puudumise tõttu kannatanud. Williams ise rõhutab alati, et talle on tähtis meeskondlik esikoht ja seepärast pole sõitjate järjekord tema jaoks oluline.
