Võru mees maailma katusel
22. mail vallutas Võru poiss Alar Sikk esimese eestlasena maailma kõrgeima mäetipu.
"Võru veri ei värise," ütleb Everesti vallutaja vana sõber Andres Rannamets. “Eks ta sai selle pisiku Turkmeenia kõrbematkadelt. Viimased kaks-kolm aastat oli Everest ta kinnisidee ja selle nimel sai mitmeid ohvreidki toodud.”
Rannamets on Võrus töödejuhataja, kelle juures Alar kunagi puusepana töötas. “Ta parandas elukombeid ja tegi trenni ning helistas Tõivo Sarmetile ja ütles, et võtke kampa.”
Tõivo Sarmet oli skeptiline ja nii ei mahtunud Alari nimi www.everest.ee avalehele nende hulka, kellel lootust kaasa pääseda.
Sikk aga on alati olnud sitke poiss. Võrkpall, suusatamine, poks. Eriväed Afganistani sõjas. Viimase kohta ei maksa talt midagi küsida, sest veteranid on väga sõnakehvad.
“Kaasasündinud jõud ja vastupidavus. Seda oli kohe näha,” ütleb omanimelise alpinismiklubi juht ja Siku õpetaja Jaan Künnap. “Everest on just füüsiliselt raske, ega sõlmi ei peagi oskama."
Seetõttu on hiinlased 8577 meetri peale ehitanud ka selle kuulsa raudredeli. Tallinna Astangul on samasugune tõususein kui see kuulus aste Everestil. Aga kõrgmägede lõikavas külmas ja tuules on Everesti astangul ronida peaaegu võimatu.
Tsiteerime pühendunud alpinisti Raivo Plumeri telefonikõnesid abikaasa Maiule. “Puhkusest siin baaslaagris ei tule midagi välja, sest tuule kiiruseks mõõtsime just äsja 38,1 meetrit sekundis. Paar meie baaslaagri telki on tuul puruks rebinud, praegu hoiavad Ivar ja Tõnis üleval selle telgi vaiu. Ôues lendab meeletu kiirusega liiva ja lume segu,” räägib Plumer 3. mai kohta.
“Kui selgub, et kas või paar telki on korras ja paari inimese magamisvarustus kasutuskõlblik, saame mõne mehega ikka sobiva ilma korral tõusu alustada,” ütleb Plumer 8. mai õhtul.
Miks just Alar?
Alpinist ja ekstreemlaskuja Valdek Udris hindab: “Lisaks suurepärasele füüsilisele vastupidavusele on vaja psüühilist vastupidavust, kannatlikkust. Võimet keskendada oma tahe kõige olulisemale, minna edasi ja lihtsalt kannatada ja veel kord kannatada ka siis, kui kogu keha peab seda jaburuseks ja enesehävituslikuks tegevuseks,” arvab Udris, kes ka ise on kannatust maitsta saanud.
Sikk oli varem käinud 7143 meetri kõrgusel Lenini mäetipul ning tehniliselt ja ilma poolest väga raskel 6194 meetri kõrgusel McKinley tipul Alaskal.
Miks tuhanded inimesed sumpavad Himaalaja nõlvadel? Miks nad tahavad ronida maailma kõrgeima, 8848meetrise mäe tippu, mida tiibetlased nimetavad Tšomolungma (Maa ema-jumalanna) ja nepaallased Sagarmatha (Taeva valitseja) ning läänemaailm Mount Everest?
Miks seisab kakssada inimest järjekorras 8577 meetri kõrgusel redeli juures? Mida otsib mäetippu 15aastane šerpa tüdruk või ühe käega ameeriklane või 70aastane jaapanlane? Mõni jätab sinna elu, mõni ainult varbad või näpud.
“See on enesele tõestamine. Sellist eneseteostust on Eestist raske leida,” hindab Künnap.
"See on kaif," ütleb Rannaväli. "Käid ära ja võid edasi elada."
Neljapäeval 22. mail kell 14.45 Tiibeti aja järgi jõudis Everesti tippu leedulane Saulius Vilius ja kell 15.00 Alar Sikk. Nad olid paaris. Teisel paaril, pühendunud alpinistil Raivo Plumeril ja Ivar Laial nii palju õnne ei olnud. Ilma vingepussid kulutasid liiga palju energiat ja varustust.
“Palju inimesi trügis üles. See oli ainuke päev, kui minna sai ja ilm oli enamvähemgi talutav. Meie mõistes ei olegi Everestil head ilma, on ainult halb ja väga halb ilm,” rääkis Alar Sikk otseintervjuus Vikerraadiole.
“Kui ma tippu jõudsin, oli seal nii palju rahvast – nii 30-35 inimest. Seal on üks tipukolmnurk. Aga mina seda kolmnurka ei näinud. Selle ümber sagis palju inimesi. Tippu tuleb kaks rada, üks põhjast Tiibetist ja teine lõunast Nepaalist. Ilmselt Nepaalist oli vist rohkem tulijaid, vaatasin, et sealt ikka tuli neid. Muidu oli tipp täitsa udus. Vaikne, udune ja mitte mingit tunnet. Teed lipuga pildi ja võtad kaamerasse ja vaatad, kuidas kiiresti alla saab. Ja mul oli veel eriti halb tunne, sest mul lõppes just üleval hapnik otsa ja ma pidin ilma hapnikuta alla tulema.”
Ja allatulek on kohutavalt raske. “Saulius oli see, kes mind ikka alla aitas. Ma ei püsinud enam jala peal püsti. Aga praegu on kõik korras.”
Kes on Alar Sikk?
“Lihtne vend, tagasihoidlik, vaikne, rahulik, väga rahulik, rohkem tegude-, kui jutumees. Mõõdukalt naiste- ja napsimees ka. Sama paadunud suitsumees kui Künnapki,” märgib Valdek Udris. “Koos mitmeid mõnusaid pidusid peetud."
Päevalehe fotograaf, Alariga Lenini peal käinud Priit Simson ütleb: Alarile meeldib aeg-ajalt endale hoobelda, et peab jälle Võrus ära käima ja korra majja lööma. Ju ta sellest on saanud hüüdnime – Võru Krahv."
Kangelastega ühes rühmas olnud teleajakirjanik Vahur Kersnale meenub, et Sikk armastab lihtsat Eesti toitu. "Viimasel päeval Kathmandust lahkumisel sõi ta ära suure prae – kartulid lihaga – ning jõi juurde kümme õlut. No võibolla vähem."
Tööl on Siku asi teistele juua anda. Ta on reisilaeva Meloodia vanembaarmen. "Mul on väga hea meel, et Alar seda suutis. Uskumatu," ütleb teine Võru poiss, Tallink Grupi juhatuse liige Kalev Järvelill. "Ma olen ise seal käinud 5200 peal, Rongbuki templi juures, ja seal ei ole hea olla."
Sel teisipäeval on mägironijad maasturitega teel Kathmandusse, Nepaali pealinna hotelli Nirvana Garden. Tallinna saabuvad nad tagasi 2. juunil kell 13.00 Kopenhaagenist.
Alar Sikk
Sünniaeg: 1966
Elukoht: Tallinn
Haridus: Võru Tööstustehnikum, puidutöötlemise tehnoloog
Töökoht: Tallink, m/s Meloodia, vanembaarimees
Perekonnaseis: vallaline
Mägede staaž: 5 aastat
Mägironimisalased saavutused:
* Kaukasuses Elbrus 5642 m (1998)
* Alpides Mont Blanc 4807 m (1999)
* Alaskas McKinley 6194 m (2001)
* Pamiiris Lenini nõlv 6050 m (2002)
* Himaalajas Mount Everest 8848 m (22. mail 2003)
