Elust-õlust: kalleim õlu oli vanalinna promenaadil 2,60 € (kohalikus vääringus 11 zlotti), tavataks tavapubis 1,40–1,70 €. Pannkook või kebab maksis 1,90 €, poolekilone mega-lambakebabirull 3,60 € ja kvaliteetne praad vanalinnas 4,80–7,20 €.

Parim kohalik õlu on elusa õlle maitsega Okocim, mille oli ­hiljuti üles ostnud rohevalge vutisponsor Carls­berg. Paaris kohas nägime ­eemalt tuttavat O-tähega logo, aga kraanist tuli ainult rohevalget meinstriimi ja Okocimi pakuti vaid pudelis.

Siidrijooja on Gdanskis hädas, sest seda leiab applebeer’i nime all vähestest kohtadest, kuid veinisõber on veel rohkem hädas – head veini ei pakuta isegi paljudes kallimates kohtades. Imekaunil Heli poolsaarel mereäärses kalarestoranis, kus sole maitses tõesti hästi, pakuti 10 sorti õlut, umbes 40 sorti kanget alkoholi, aga veinikaart... puudus! Saada oli vaid üht magusat valget veini, punane magus oli hetkel otsas.

Poolakate vorstid meenutavad soomlaste sinistä lenkkiä ehk pigem võiks neid kutsuda vorstisarnasteks toodeteks. Aga Gdanski spinatipelmeenid olid suurepärased – tasub proovida! Hapukapsast ja kartulisalatit pakutakse päris kallis vanalinna restoranis lisandite lehel, kartuli ja juurviljade kõrval väärikas reas. Nagu kodus.

Üritasime hakkama saada inglise keelega ja kui see ei aidanud, siis vene keelega. Üllatas 18–25aastaste noorte kohati olematu inglise keele oskus, loomulikult ei osanud nad ei vene ega saksa keelt. Suur riik, suur keel – kui tahad hakkama saada, õpi poola keel ära!