Vutifännina Gdanskis ehk kaalul on rohkem kui õlu
Tänu koostööle ühe FIFA/UEFA sponsoriga tekkis mul võimalus minna Gdanskisse jalka-EMi vaatama. Piletiga seega muret polnud, aga kohalejõudmine osutus keeruliseks. Lõpuks nägi teekond välja nii, et lendasin kolm tundi Münchenisse (praktiliselt üle Gdanski), istusin seal viis tundi ja siis poolteist tundi tagasi Gdanski.
Parim kohalik õlu on elusa õlle maitsega Okocim, mille oli hiljuti üles ostnud rohevalge vutisponsor Carlsberg. Paaris kohas nägime eemalt tuttavat O-tähega logo, aga kraanist tuli ainult rohevalget meinstriimi ja Okocimi pakuti vaid pudelis.
Siidrijooja on Gdanskis hädas, sest seda leiab applebeer’i nime all vähestest kohtadest, kuid veinisõber on veel rohkem hädas – head veini ei pakuta isegi paljudes kallimates kohtades. Imekaunil Heli poolsaarel mereäärses kalarestoranis, kus sole maitses tõesti hästi, pakuti 10 sorti õlut, umbes 40 sorti kanget alkoholi, aga veinikaart... puudus! Saada oli vaid üht magusat valget veini, punane magus oli hetkel otsas.
Poolakate vorstid meenutavad soomlaste sinistä lenkkiä ehk pigem võiks neid kutsuda vorstisarnasteks toodeteks. Aga Gdanski spinatipelmeenid olid suurepärased – tasub proovida! Hapukapsast ja kartulisalatit pakutakse päris kallis vanalinna restoranis lisandite lehel, kartuli ja juurviljade kõrval väärikas reas. Nagu kodus.