Veelgi rahvuslikum eeskava oli eesti ja karjala karjapasunate orkestri esinemine.


Pärast sõja lõppu lubati jälle tantsumuusikat ja paaristantsu (seni tuli rahulduda tantsunumbrite vaatamisega). Esimene tund mängiti klassikalist muusikat ja siis läks lahti tantsuks, mis toimus otse laudade vahel, sest spetsiaalseid tantsupõrandaid Tallinna restoranides polnud. Seltskondlike lõbustuste hulka käis kauneima säärejooksuga daami valimine või parima kostüümi hindamine. Kuulsaim eestantsijate paar oli Marcelle ja Rene, kodanikunimedega ­Rosalie ja Bernhard Leer.


Populaarsed olid kabaree ja naisorkestrid. Viimaseid seostati ka prostitutsiooniga. Politsei valvas hoolega, et restoranisaalist poleks otsepääsu vahel samas hoones paiknenud numbritubadesse.


Estonia teatris olid kõige suuremad ja populaarsemad restoranid, mida külastas 1920. aastatel 300–400 inimest päevas. Estonia restoranil oli kolm suurt saali. Kõigis mängiti tantsumuusikat. Theodor ­Altermanni kunagine õudusunenägu, kuidas purjus kodanlus täidab kunstitempli, läks iseseisvuspäevil täiel määral täide.


Estonias peeti vägevaid pidusid juba sõja ajal, kui kehtis keeluseadus. Kord saadeti restoranipidaja Erich Wallfisch koguni keeluseaduse rikkumise eest Tallinnast välja Haapsallu. Teda saatis kogu Estonia orkester, puhkpillirühm mängis kogu tee Haapsaluni välja. See etendus sai ka keeluseaduse lõpu alguseks: edaspidi ei viitsitud alkoholiga enam võidelda.


Ühtaegu rahvuslik parnass ja kõrgkihi lokaal oli 1925 avatud Seltskondlik Maja Aia tänaval, mille valmimiseks korraldati riigivanem Konstantin Pätsi eestvõttel üldrahvalik korjandus. Edgar Johan Kuusik tegi majale rahvusromantilise sisekujunduse. Hoone esimesel korrusel paiknesid restoran ja lugemistuba, teisel Eesti ühiskonna sadat kõige mõjukamat isikut koondav Centum-klubi. ­Majja said ruumid ka Eesti Kirjanikkude, Eesti Kunstnike ning Ajalehtede Liit ja muud rahvuslik-kultuurilised organisatsioonid. Nagu tõusva rahvuse sümbolina 1914 avatud teatrimajagi puhul, mahtusid rahvuslus, kunst, hea toit ja pillerkaar sõbralikult ühe katuse alla. Kõik need olid head Eesti asjad. See oli aeg, kus ka Eesti toit ja Eesti lõbu kuulus Eesti kunsti ja poliitikaga kokku.


Tallinna parimat hotelli ja esindusrestorani Kuld Lõwi asusid vabariigi alguspäevil juhtima endine kokk Johannes Janson ja selle restorani endine kelner Richard Devid. Nemad olid ka 1919. aasta lõpus asutatud Restoranide, Kohvi- ja Söögimajade Pidajate Ühingu Tallinnas juhtivad tegelased.


Praegu 93aastane Harald Rass hakkas kelneriõpilasena Kuld Lõwis tööle suure kriisi ajal 1930. aastal. See oli raske töö: “Õpilane ootas serveerimisruumis, kui kelner tõi talle sedeli tellitud toitudega. Need olid justkui arstiretseptid, väga lennuka käekirjaga täidetud. Siis pidi õpipoiss, keda kutsuti “piccolo”, jooksma keerdtrepist alla kööki. Külmköök oli veel pool korrust allapoole. Road tuli hõbekandikutel ja metallkaane all üles tassida. Nii et kui õhtul lõpetasime, justkui kutsud närisid sääremarjade kallal.”


Restoranide omanikud olid küll valdavalt eestlased, söögi ja meelelahutuse eest vastutasid 1920. aastatel aga sageli endised “keiserlikud kokad” (ja “keiserlikud artistid”). Restoranis pakutav oli segu vene ja prantsuse köögist, valdav oli esimene. Restoranide menüüst leiab enamasti borši või soljanka supi, sageli pakutakse ka pliine kalamarja või lõhega – eriti aasta algul, õigeusu paastu ajal. Nii et asjaolu, et ka tänases Tallinnas on enamiku eliitrestoranide peakokad venelased, väljendab teatavat järjepidevust.


Vahelduseks Moskva pirukatele, Siberi pelmeenidele ja šašlõkile Buhaara moodi pakuti ka hooajaroogi. Vastlapäeval oli eluõigust ka eesti köögil, hernesupil ja seajalgadel. Alates maist sai kevadroogasid: tetre, kevadkurvitsat või kanapoega, kuu lõpul ka vähki. Mardipäeva (10. november) paiku pakuti mardihane hapukapsastega. Hanepraad ja kanapoeg olid menukamaid ja ka kallimaid roogi, makstes kaks korda nii palju kui suitsutatud loomarind või põrsapraad. Enne jõulu pakuti Berliini pannkooke.


Aastaid 1934–40 nimetab restoraniajaloo uurija Kalervo Hovi, kelle raamatut “Kuld Lõwi ja Kultase ajal” siinses artiklis on kasutatud, Tallinna restoranide õitseajaks. Suur kriis – mille ajal organiseeriti Tallinnas tantsumaratone nagu Ameerikaski – oli läbi saanud, raha liikus jälle, jooma ja pidutsema hakati rohkem.


Avati uusi lokaale. Õitsele puhkes 1931 restoraniõigused saanud Dancing Gloria Palace Vabaduse platsil. Selle kõrval avati 1937 moodne hotell ja restoran Palace. Samal aastal alustas Majaomanike Panga majas Vabaduse platsil Baltimaade kõige nooblim kohvik – Kultas. Palace’is sai Harald Rass lõpuks auga väljateenitud kelneri koha.


“Kelner oli ikka lugupeetud mees, teda kutsuti herr oober. Kelner pidi kohalike keeltega hästi hakkama saama, saksa keelt rääkisin siis täitsa vabalt. Seda keelt rääkisime ka soomlastega. Venelasi küll õigupoolest polnudki või rääkisid nad siis eesti keelt.  Teenistus oli üsna hea, 10 protsenti arvest oli teenustasu, see oli kohe arvele juurde kirjutatud. Lisaks jäeti sageli veel ­münte salvrätiku alla, Drinkgeld ehk natšai.”


18. juunil 1934 kinnitas äsja võimu haaranud Konstantin Päts öörestoranide seaduse. See tähendas, et vastava loa saanud esinduslikud restoranid, nagu Estonia Valge Saal, Du Nord, Dancing Palace Gloria ja veel mõned, võisid lahti olla kella kuueni hommikul. Selle ajani pakuti ka suupisteid ning napse. Iseseisev Eesti riik oli rahva lõbujanu üle valvamisele käega löönud, nüüd võis pidutseda täiega. Mitmel pool avati paljusid erinevaid suupisteid pakkuvaid nn Varssavi baare. 1936 alustas Du Nord küünlavalgusõhtutega, kus pakuti kahe ja poole krooni eest viiekäigulist õhtusööki, mis põhines vene ja prantsuse köögil. Vein oli siiski üsna kallis: pudeli hind restoranis algas neljast ja poolest kroonist.


1930. aastatel muutus elu rahvusvahelisemaks ning “keiserlikke” mustlasi ja venelasi asendasid restoranide eeskavades neegrid ja mulatid. Teatri ja restorani piir oli hägune, Paul Pinna oli täht ka kõigis Estonia restoranides – aga ka veel kümnekonnas restoranis –, ta konfereeris eeskava, tantsu- ja naljanumbreid. Teine tuntud konferansjee oli kupletist ja vestekirjanik Kivilombi Ints ehk Hendrik Saar. Näitlejatest esines pidevalt Estonia restoranides Mari Möldre Joosep Tootsina. 1930ndatel oli töökas konferansjee Ants Eskola.


Paistab, et kolmekümnendate lõpuks oli ka Tallinnas tarbimisajastu kätte jõudnud ning restoranidest said veel sündimata supermarketite eelpostid: lokaalides korraldati esitlusi pesule, kingadele, hamba­pastale ja kosmeetikale.


Viimasega paistis silma eriti 1936 avatud Dancing Paris, mis kuulutati “oma erakordselt avarate õhurikaste ruumidega kohe esindusrestoraniks”. Seal võis pidutseda 19 tundi järjest.


Pärast 1940. aasta juunipööret sai Dancing Paris’st “Rahvasöökla nr 87. Endine Paris”. Sellega oli eestiaegne restoranielu otsas – täpselt nagu kogu muugi eestiaegne elu.


Harald Rassi ellu tuli tõeline muutus sõja alates 1941. “Keerasime oma frakid kaenlasse ja olime priid. Mina olin jõudnud veel hiljuti 120 krooni eest uue fraki tellida. Nüüd aga tuli sõtta minna.”


Harald tuli sõjast eluga tagasi ja läks jälle tuttava töö peale. Sedakorda “Endisesse Pariisi”, mis oli nüüd endale Gloria nime saanud. Seal Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud kõrtsist nimega Soldatenheim olid jäänud vaid seinad ja nüüd tuli toidurahval oma meistrimeheoskused mängu panna. “Kusagil kombineeriti laovalgustid, keegi pani elektrit, serviis oli täiesti juhuslik. Käisime ise maal kartuleid võtmas ja toitu hankimas. Kõige suurem ime oli see, kuidas kokad märgade puudega üldse pliidi kuumaks said.”


Gloria jäi Harald Rassile töökohaks neljakümneks aastaks – 1986. aastani. Selle aja sees sai võõrustatud ja toidetud kohalikku parteiladvikut ning siia sattunud võõramaakülalisi Urho Kaleva Kekkoneniga eesotsas. Aga see on juba omaette lugu.