Welcome to beer-Estonia!
Sel nädalal möllab Tallinnas taas Õllesummer – ohjeldamatu tarbimispidu, mis külastajate arvult on üle löönud kõik popkontserdid. Vaid üldlaulupidu suudab talle vastu panna.
Mullu käis summeril 60 000 inimest ja seda hoolimata tõigast, et viiest päevast neljal kallas paduvihma. Nad jõid veerand miljonit liitrit õlut elik kaheksa pudelit iga inimese kohta. Pistsid kinni 21 tonni liha ja 35 tonni muud toidupoolist. Magustoiduks neli tonni maasikaid
Tunamullu olid ilmad tahedamad ja külastusi koguni 80 000. “Me oleme ilma ja inimeste emotsionaalse otsuse meelevallas,” tunnistab Õllesummeri peakorraldaja Marje Hansar.
Kindlaid kohaletulijaid on igal aastal 6000. Nii suur on festivali fänniklubi, kes hakkab juba jõulude aegu (!) korraldajatele nõudlikke kirju saatma.
Üks idee eestvedajatest, Riho Rõõmus käis pärast möödunud aasta summerit välja koguni mõtte, et tänavu võiks Õllesummer olla üldrahvalik tasuta kümne päeva pikkune lustimine.
Võimalikult paljude külastajate ligimeelitamiseks on festival läinud harali nagu lagedal kasvav kuusk. Seal on eraldi programmid lastele ja veinisõpradele, napsutelk, tivoli. Oma lava on soetanud Postimees ja telgi Hansapank. Ja veel palju muud “huvitavat”.
Õllesummerist on saanud Eesti märk
Korraldajate hinnangul moodustavad õllepeo külastajatest üle kümnendiku välismaalased. Koostöös turismifirmadega sõidavad põhjanaabrid busside viisi laeva pealt otse Õllesummerile.
Saksa Baieri liidumaad teavad turistid suuresti tema selle pealinnas Münchenis sügiseti toimuva Oktoberfesti õllepeo järgi. Kas sama juhtub ka Eestis?
Reklaamiagentuuri Divison loovjuht ja Eesti märgi idee autoreid Rain Pikand ütleb, et välismaalased teavad Õllesummerit üha rohkem ja rohkem. “Kui Õllesummer ja Tallinn (mainealast) koostööd teeksid, leviks teave muidugi veelgi kiiremini. Esialgu puudub minu meelest Õllesummeril oma käekiri, mis on vajalik atraktiivsuse järsuks tõusuks. Lihtsalt - kõvasti õlut, lihtsat toitu ja muud lageda-taeva-alust meelelahutust.”
Pikand leiab et Tallinn võiks end vabalt välisturistidele reklaamida korraga nii Surmatantsu festivali kui Õllesummeriga. “Oluline on, et mõlemad oleksid tehtud HÄSTI. Minu meelest peab Tallinn pingutama meeletult kõige nimel, et end reklaamida. Arenguruumi on meeletult, lausa uskumatult palju.”
Õllepidu peab ülal seksimessi
Õllesummeri puhul on levinud kaks eksiarvamust. Esiteks, et ta toob võimsalt kasumit ja teiseks, et selle raha paneb oma taskusse laululava juht Riho Rõõmus.
Tegelikult teenis pidu korraldav ettevõte Meediaekspress 2001. aastal 1,4 miljonit krooni kasumit. Mullu oli kasum kehva ilma ja piletimüügi muutunud maksukorralduse tõttu pea poole väiksem. Samal suvel korraldas firma Rocca al Mare vabaõhumuuseumis tasuta perepäeva Jaanik, mis tõi korraldajatele ligi miljoni kroonise kahjumi.
Igal aastal on suvise õllepeo arvelt sügiseti korraldatud erootikamessi Sexpeditsioon. Vaid 2000. aastal teenis seksiüritus end tasa ja tõi sisse ka väikese kasumi.
Riho Rõõmus aga pole juba kaheksa aastat Õllesummeri omanikeringis. 1995. aastal müüs ta tollal 300kroonise aktsiakapitaliga ettevõtte maha. Ta ei osanud arvata, et õllepeost kujuneb aastate pärast masse haarav rahvapidu.
Rõõmuse asemel on Meediekspressi omanikuks hoopis ühe pisikese lihatööstuse Villemi Lihakaup nõukogu esimees Vallo Paal. Talle kuulub firmast 94 protsenti.
Ainult piletituluga ära ei ela
Paal on korra Õllesummeri korraldamises kaasa löönud, kuid nüüd tegeleb rohkem firma finantspoolega. “Aasta aega tuleb ikkagi ettevõtet üleval hoida selle nimel, et ehk suvel läheb üritus hästi,” ütleb ta.
Aasta ringi on Meediaekspressis palgal üheksa töötajat. Õllesummeri ajaks võetakse tööle lisajõudu, ainuüksi lavade ülespanek ja helitehnika seadistamine nõuavad kümneid mehi. Pea kogu Eesti helitehnika on peo ajaks lauluväljakule kokku veetud. Ürituse ajal on müüjate, turvameeskonna ja kõige teiste asjameestega kokku festivalil rakkes pea 200 inimest.
Lisaks abimeeskonna ja esinejate tasudele kulub ainuüksi peoplatsi kujundamisele umbes 400 000 krooni. Suurürituse korraldamisele kulub kokku seitse miljonit krooni.
Piletimüügi tulu korraldamist ära ei kata. Eelmisel aastal tõi piletitulu sisse pea viis miljonit krooni. Lisateenistus tuli müügipindade renditasust (4 miljonit) ja reklaamimüügist (1,3 miljonit).
Kümme aastat Õllesummerit
Õllesummeri saamisest räägib legend, et reklaamibüroo Kolm Karu juht Olav Osolin soovitas 90ndate alguses sõber Rõõmusel masenduse peletamiseks vaadata Soome televisioonist õllereklaame. Bändi Vanaviisi muusik ammutas sealt inspiratsiooni oma õllelaulu tegemiseks. Populaarseks saanud laulust kasvas välja festivalimõte. Osolin sai sõbralt nõuande eest 100 rubla.
Nüüd kannab Rõõmus juba mitmendat aastat Õllesummeri aukorraldaja tiitlit. “Riho on lihtsalt rohkem tuntud inimene kui ükski teine festivali tegelikest tegijatest. Seni, kui festivali seostamisest Riho Rõõmuse nimega meile kahju ei ole, siis mis meil kui festivali korraldajatel saab selle vastu olla, et Rihot veidi oma huvides ära kasutada ja niiöelda maskotina võtta,” ütleb Hansar.
Esimene Õllesummer toimus 1994. aastal Eesti Näituste messikeskuses. Samal ajal peeti kõrval laululaval üldlaulupidu. Õllepeo idee oligi pakkuda jalga puhkama tulevatele laulupeolistele lõõgastumisvõimalust.
Samal sügisel käisid Õllesummeri korraldajad esmakordselt kuulsal Müncheni Oktoberfestil. Sakslaste õllepeost sai õpitud, et samamoodi piletivabaks minna pole mõtet. “Kui õlu on seetõttu viis korda kallim, siis see vaevalt Eesti publikut meelitab,” märgib Hansar.
1996. aastal kolis õllepidu lauluväljakule. Täna on Õllesummer lauluväljaku suurim klient ja tuluallikas. Eelmisel aastal maksid õllepeo korraldajad laululavale viiepäevase murutallamise eest pool miljonit krooni renti.
Peokorraldaja elu läheb üha raskemaks
Summeri korraldajad tunnistavad, et suvistest üritustest konkurente on palju. Näiteks iga aastaga muutub üha rahvarohkemaks Saaremaal Leisi vallas toimuv Õlletoobri nimeline üritus. Mullu tuli kadakastele karjamaadele kokku 14 000 inimest, kes jõid ära 20 000 liitrit õlut.
Samal ajal on mitmed traditsioonilised suvepeod kas juba ajalukku jäänud või ilmutavad allakäigumärke. Kunagine muusikasõprade tippüritus Rock Summer lõpetas pärast kümnendat aastat. Tänavu kümnendat korda toimunud Pühajärve Beach Party võib korraldajate sõnul samuti jääda viimaseks. “Ehk on teistel läinud kehvemini seetõttu, et nende jaoks on esikohal artist ja külastaja on jäetud unarusse,” arvab Hansar.
Õllesummeril saavad külastajad manustada kõiki õllesorte, mida Eestis toodetakse ja maale tuua tohib. Tänavu peaks saadaval olema 150 marki. Eesti suurima õlletehase Saku suhtekorraldusjuht Kristina Seimann ütleb, et Õllesummeril osalemine on tema firmale pigem reklaami- kui müügiüritus. “Oma õlletelkide ning täisprogrammiga väljasolek teeb õlletootjatele üritusest ühe aasta kallima ürituse,” ütleb Seimann.
