Enne näituse avamist õnnestus avangardismiklassikuga mõni sõna juttu puhuda.


Leonhard Lapin, mida teie muuseum endast õieti kujutab?


Idee peale tulid noored kunstiteadlased arhitektuurimuuseumist, vähemalt osa neist on tõenäoliselt olnud minu üliõpilased. Muuseumi avanäituse ideest rääkisid nad mulle umbes nädal aega tagasi. Nende noorte kunstiteadlaste omanduses on teatud hulk mu töid (mõni on ostnud, mõnele olen kinkinud) ja kuna nad nüüd sellest Pärnu maantee elumajast välja kolivad, tekkis neil mõte ühendada lõpupidu minu muuseumi avamisega. Selline kontseptuaalne projekt.


Ühes ruumis oli plaan eksponeerida mu töid ja teises ruumis mind ennast eksponaadina. Et suhtleksin inimestega ja loeksin Albert Trapeeži luulet, mida olen nüüd viimasel ajal juurde kirjutanud.


Aga mis saab muuseumist edasi?


See on juba nende noorte inimeste otsustada. Kui tahavad, siis jätkavad. Minul endal pole siin midagi teha.