XX sajandi klassikuid: Romantiline silmamoondaja Fornasetti

Huvi Itaalia disaineri Piero Fornasetti loomingu vastu on viimastel kümnenditel järjest kasvanud. Küllap seepärast, et ta oli eelmise sajandi suurimaid fantasööre – ta üksnes ei dekoreerinud, vaid lausa illustreeris mööblit, nõusid, peegleid, valgusteid jm tarbeesemeid. Seda ikka elegantselt, natuke salapäraselt ja peene huumoriga. Seda ikka elegantselt, natuke salapäraselt ja peene huumoriga, leiab Mirjam Peil.

Piero Fornasetti (1913–1988) sündis, õppis, töötas ja suri Milanos. Nagu itaallasele kohane, austas ja armastas ta oma kodumaa hiilgavat kunstiminevikku. Sellele oli võimatu modernismi nimel selga keerata. Nii nagu ta kaasmaalane Gianni Versace, armastas ka tema ohjeldamatult ornamentikat, kuid omaloomingu isikupäraseimas osas tõestas ta mustvalge võimsat kujunduslikku jõudu. Koostöös arhitekti ja disaineri Gio Pontiga paiskas ta 1950. aastail rahvusvahelistele messidele arhitektuurselt ülemaalitud mööblit: kummutite ja kappide ustele mahtusid Itaalia linnade ajaloolised hooned oma kaaristute ja sammastega. Kavalalt kombineeritud perspektiivid petavad ja peibutavad vaataja pilku, näides aga lummavalt tõepärased. Mööbliesemete kõrval kujundas Fornasetti ka  terviklikke interjööre: kasiinosid, paleesid jm. Suurima kuulsuse tõi aga  maalitud portselan (unikaalesemete kõrval jõudsid turule ka Rosenthali  firmas toodetud eksklusiivsed väikeseeriad). Taldrikutele ja serviisidele lisaks kujundas Fornasetti – ikka sama fantaasiarikkalt – peegleid, valgusteid, seinaplaate, tekstiili, kardinaid jm. Tema kõige laiemalt tuntud kujundusmotiiv ja kaubamärk on salapärane ja kaunis naisenägu, mis pärit vanalt gravüürilt – see kaunistab lugematuis variatsioonides tema ehistaldrikute seeriaid. Kodulinna firmapoele lisaks asutas disainer 1980. aastal just nende taldrikute müümiseks Londonis salongi Themes & Variations, mis äratas rahvusvahelist huvi tema loomingu vastu. Teine meelismotiiv oli leegitseva kiirtepärjaga päike, mida meister  kasutab eeskätt  valgustite ja peeglite kujundamiseks. Kõikide esemete puhul võlub aga  nostalgiline ja romantiline tundelaad, mis on tembitud peene irooniaga ja edasi antud silmamoondajaliku illusionismiga.

Fornasetti loomingu kõrgtaset ei mõjustanud ka meistri erakordne viljakus (11 000 erinevat kujundust, lisaks n-ö sahtlisse jäänud  kavandid). Stiililiselt alustas ülimalt sõltumatu vaimuga Fornasetti ajal, mil art déco püüdis “ajaloo ilu” lepitada modernismi kaine otstarbekusega – ja kahtlemata oligi ta üks paremaid lepitajaid. Muidugi pakkusid talle hiljem huvi ka opkunsti silmapettemängud ja virvendused. Teisalt aga on just Fornasetti olnud  postmodernismi “sillapeaks” Itaalia disainis, tõestades, et ajalugu pole ainult läinud, vaid ka jäänud.

Piero Fornasetti kuulsus on  postuumselt  kasvanud: 1990. aastail on tema loomingut tutvustanud suurnäitused Londonis (Victoria & Albert), Los Angeleses, Chicagos, San Franciscos, Pariisis, Washingtonis, Torontos jm, temast on huvitunud kuulsad oksjonifirmad.

Piero ainus järeltulija, poeg Barnaba ­Fornasetti on äri laiendanud, taastootes väikeseeriais peegleid, mööblit, lampe, vaipu ja portselani isa kavandite järgi, ja on võtnud kasutusele ka nn sahtlikavandid (eri toodetega tegelevad eri litsentsiga firmad). ­Rosenthalilt võttis Barnaba tootmisõigused tagasi, sest portselanimüük osutus kõige tulutoovamaks. Fornasetti müügisalongid paiknevad Milanos esinduslikul Via Manzonil. Pärija on välja ehitanud ja külalistele avanud ka perekonna elamu Villa Fornasetti.

Eestis on 1990. aastate lõpul müüdud Fornasetti valgusteid ja Inspira salongis ka tema Rosenthali firmas toodetud portselani.

MK