17.09.2011, 08:21
Yana Toom – eestivenelaste mõistus, au ja südametunnistus
Riigikogu liikmest viie lapse ema seletab ära, miks venelased ei julge eesti keeles rääkida, miks keelekümblus ei tööta ja miks ikkagi on venelased oma eluga Eestis rahul.
Yana Toom: “Rääkides Eesti ametnike ja poliitikutega, on alati esimene küsimus, miks me ei taha õppida eesti keelt. Kuidas ei taha?! Me ei taha õppida vigast eesti keelt. “Kjeelekjumblemist” ei taha.”
FOTO:
Käisin kevadel koos venekeelsete ajakirjanikega Brüsselis, kus uurisin EL-i asjade kõrvalt eestivenelaste meeleolusid kodumaistes küsimustes. Muuhulgas tahtsin teada, kes on eestivene kogukonna tunnustatud hääletoru? Kas Raadio 4 ajakirjanik Ivan Makarov, kes pälvis tänavu Valdo Pandi preemia? „Makarov peksab ainult ühte väravasse“, kurtsid mu reisikaaslased. „Yana Toom ehk, tema on ainus, kes julgeb rääkida asjadest nii nagu need on“. Meie kohtumise alustuseks soovin Yana Toomile õnne, et ta on eestivenelaste „mõistus, au ja südametunnistus“. Toom rehmab käega nagu peletaks kärbest.
Katkend intervjuust:
Rahulolematud, kelle nimel sa räägid, on tegelikult rahul…
Muidugi on rahul. Facebookis on täna (5. september - toim) üleskutse õpetajatele, et tuldagu Tõnismäele meelt avaldama (palgatõusu nõudmiseks - toim). Mine ja vaata, kas tulijate seas on mõni vene nimi? Pole! Järelikult nad on rahul, järelikult neile piisab sellest palgast. Nende mure on, et neid ei vallandataks!
Inimesed lihtsalt kardavad?
Nad ütlevad tõsimeeli, et las ta olla see palk, peaasi et on töö. Kui hakkan protestima, saadetakse näiteks kaela keeleinspektsioon.
Eesti õpetajad pole ka just lõvikari.
Nõus, aga nad ikkagi tulevad välja, venelased ei tule. Teiseks me võrdleme end Venemaaga. Nii või naa me oleme mõjutatud Vene meediaruumist. Anname endale aru, et kui Anna Politkovskaja oleks elanud siin, oleks ta ilmselt elus. Nii et meil on „nullpunkt“ natuke teistsugune. Aga see ei tähenda, et nüüd võiks plaksutada. Meie ootused on madalamad kui eestlastel. Ja kus on madalamad ootused, on ka suurem rahulolu. Avatud Eesti Ühiskonna Instituudi sotsioloogid tegid uuringu ja tuli välja, et vene koolides justkui vägivalda pole. Meil on tihtipeale nii, et kui keegi ropendab või siis, vabandust, annab pasunasse justkui za delo (asja eest - vene k.), siis see pole vägivald. Mis ei tähenda, et selline suhtumine oleks normaalne.
Kust algab vene õpilase jaoks vägivald?
