50 km kaugusel Tallinnast elatakse nagu vanal Nikolai-ajal

Ei haigekassakaarti, ei pesumasinat. Elektriarve 12 eurot kuus. Kui vaja, viiakse koolipoiss hobusega kooli. Kitsed-lambad veristatakse kodus – nii elatakse Sirje Erenverti peres Kose vallas Punamäe talus.

„Noh – kes seal siis on!?“

Hobune jääb metsateel seisma, kaks naist, ema ja tütar, ajavad rees seljad sirgu.

„Karu!?“

Karu peaks praegu veel magama.

„Äkki sa lähed vaatad?“ ütleb vanem.
Noorem astub paar sammu ette ja uurib asja.

„Ei paista siin midagi.“

„Tunneb võõrast lõhna. Seda on enne ka olnud – jääb seisma ja vahib metsa poole. Mina olen ka vahtind – ja mitte midagi ei näe!“

Neti (22), raudjas, heleda saba ja laka ja karvaste jalgadega eesti raskeveo mära, tõmbab ree liikvele.

Sirje Erenvert (ema) on põlvili reel, tuustakas heinu ja tekk põlvede all. Virve Erenvert (tütar) hüppab kord maha, käib mõnda aega kõrval, istub siis jälle reele.

Sirje peab koos tütrega talu. Kuus aastat tagasi lõpetas Virve üheksa klassi, edasi õppida ei tahtnud, jäi emale abiks.

Kitsi ja lambaid (islandi tõugu) on majapidamises 30 kandis, kanu ja parte 41 ja 4 hobust ja sama palju koeri. Me sõidame viie kilomeetri kaugusele Zojale (kauge sugulane ja muidu tore inimene) kanamune viima. Kolmveerand tundi sinna, kolmveerand tundi tagasi.

Reesõit on jutuajamiseks parim aeg.

Sirje: „Ega me tööd tehes väga ei räägi, pead tööle keskenduma. Hobusega sõites on meil alati mingi jutt.“

Sellesama reega toodi Sirjele Koselt kirjutuslaud ja uus kušett!

„Millal see oli?“

„Kui ma esimesse klassi läksin.“

„Aasta oli…?“

„1972.“

Ree tegi Sirje isa, neli klassi koolis käinud mees, kes meisterdas tünne ja vankreid ja regesid ja paate.

Sellesama ree ja sama hobusega (Neti) vedas Sirje üksvahe poeg Mihklit Harmi kooli.

Hommikul kell kuus pani Virve hobusele rakmed peale. Siis tuli Sirje, rakendas hobuse ette ja läkski sõiduks.

Tunnid algasid kell pool üheksa, hea rahulik minna seda kuuekilomeetrist teed.

Siis lõpetas Mihkel kuus klassi ära, seitsmendasse klassi läks Kose gümnaasiumi. See tähendab, et hommikul viis Sirje ta hobusega Riidamäe bussipeatusse (4–5 km). Sealt läks Mihkel bussiga Kosele.

Viimased kaks aastat läheb Mihkel bussi peale Ravila haigla juurde (2,5 km), sest Riidamäele viiva tee äärde on siginenud täkk, kes kipub mööduvat hobust kiusama.

Ravila haigla peatusesse läheb Mihkel peaasjalikult jala või rattaga. Aga hobusega ka vahel.

Ja vahel nii, et Virve (kes ise on kooliorjusest lahti) hakkab hommikul pimedas jala Ravila poole minema. Mihkel paneb veerand tundi hiljem hobuse sadulasse ja traavib õele järele. Ravilas annab Mihkel hobuse õele üle, läheb ise bussi peale ja sõidab Kosele kooli. Õde ratsutab läbi metsa koju tagasi. Nii oli see hilissügiseni välja, kuni tee libedaks läks.

Pajuvitsad tee ääres käivad robinal vastu rege. Neti puristab ja harakas lendab kädinal üle tee. Kose vald hoiab teid lahti, lust hobusega sõita. Ainult et vahepeal tuleb maha hüpata ja väike spurt teha, et külm kallale ei tuleks.

Sirje: „Virvel pole vahet – ta võib ära veristada nii kuke kui lamba. Pulli on ka ära torganud!“

„Tõsi???“

Noogutavad. Virve on rõõmsa näoga.

„Kuidas sa kana tapad?“
Virve (veel rõõmsama näoga): „Kirvega kõks ja valmis! Kitsega sama lugu.“

„Mis sellest kitselihast teha saab?“

Sirje: „Sa võid ta potiga ahju panna. Sibulat, pipart, küüslauku. Maitseainet pole palju vaja. Kitselihal on endal maitse olemas. Järgmisel päeval on vedelik ära kallerdunud, söö nagu sülti kartuli kõrvale! Või teeme hakklihaks. Kartulipudru kõrvale saab head kastet.“

Jutt veereb. Et ega maal raha eriti ei kulu. Vee saab soojaks puudega, pesumasinat pole. Soojale maale reisida ei taha, heinaajal on lakaluugi peal sama kuum kui Egiptuses… Linna ei tõmba, kohvikusse ka mitte.

Sirje käis teatris viimati kooliajal – vaatas Draamateatris „Parvepoisse“ (Voldemar Panso lavastus 1975. aastast – Einari Koppeliga peaosas).

Ja siis hakkavad kuskil koerad hirmsasti haukuma. Olemegi kohal, Zoja juba ootab aiaväravas. Koerad ei mõtlegi volüümi maha keerata ja jutt, mis nüüd algab, käib väga kõrgetel tuuridel.

„Kuidas siis kanad elavad,“ tunneb Zoja huvi. „Mis nad elavad,“ ütleb Sirje, „vahepeal olid juba rõõmsad, kui lumi ära sulas, nüüd jälle murelike nägudega. Ja emapardid lendasid juba vee peale – tiik oli lahti. Nüüd jälle jääs!“

„Kas pisikesi on ka juurde sündinud,“ uurib Zoja, ja Sirje esitab aruande, millal poegivad kitsed ja millal lambad. Ning et lammas tuleb poegimise ajaks enamasti koju, kits ei pruugi tulla. Aga Sirjel on õnneks koer, kes ajab kana ka lauta, kui see õhtul kuhugi töllerdama jääb.

Sellised jutud. Siis annab Sirje Zojale 20 muna ja Zoja annab 2 eurot vastu.

„Ega siis midagi, suur aitäh, me hakkame minema!“

„Sulle suur aitäh ja head teed! Järgmise korrani!“

Sirje (pärast ree peal): „See kaks eurot on suur asi!“

Tagasiteel tõuseb tuul, keerutab lund. Vahepeal läheb päris tuisuks.

Pajuoksad tee ääres käivad robinal vastu rege. Lumi lendab ja hobune puristab.

Sirje: „Jah. Mingi näidistalu meil ei ole, mingit lavastust ei tee, nii me siin elamegi. Hobuseriistad on meil küladest kokku korjatud, vanad ja sissetöötatud asjad.“

Majapidamises on mitu saani ja rege ja vankrit. Isegi pilpamasin on rehe all. („Sellele sai uued laagrid pandud ja ta täitsa töötab!“) Kuskil on ühehobusemasin ja kahehobuseniidumasin, mille terasid Sirje ise teritab. Ja rehepeksumasin, 1920ndatel tehtud, millega vanaisa talust tallu käis.

Punamäe talu kõige vanema hoone – rehielamu – ehitatas Sirje vanavanaisa isa paar aastakümmet enne Mahtra sõda (mis toimus 1858). Vanavanaisa on selles rehielamus sündinud ja Virve on siin kuues põlv.

1970. aastal suri Sirje vanaisa ära ja siitpeale elab pererahvas teises majas üle õue. Aga vanas rehielamu rehetoas on tänini suur reheahi. Seda pole küll kaua köetud, aga pliidile reheahju kõrval teeb Sirje korra nädalas tule alla ja soemüür, mis eraldab kaht kambrit, hoiab elamisel inimese lõhna sees.

Kui rehetuppa piiluda, pole hämaras esiotsa midagi näha, aegamisi seletab silm lambaid talledega ja kuskilt hüppab alla suur kirju kana, tolm taga.

Ikka kordub jutt, et kui maainimesel on omal loomad – piim ja liha omast käest, ja kui üks ja teine ostab vahel mune ja kitsejuustu, siis saab hakkama.

Sirje: „Kui linnainimesel läheb elekter ära, no mis asja sa teed?! Vett kraanist ei tule, elu on otsas! Meil seda muret ei ole!“

Perepoeg Mihklil on plaan Olustveres mesinikuks õppida. Eks tema siin ükskord majandab.

Lumi lendab, kui Neti hoogsa kaarega koduõuele keerab. Kitsed ja lambad tõstavad päid ja kõverate sarvedega jäär (kihnu tõugu) kõpsutab mustadel peenikestel jalgadel lähemale. Aurav hobune viiakse sisse ja siis võtab Virve ree esiotsast kinni tõmbab selle muljetavaldava ropsuga ulualla.

Aga see karujutt…? Kas karu tõesti vahel tee peal vastu tuleb?

Sirje räägib, et tuleb jah! Ükskord hakkas Virve jala naabrite juurde minema, aga ei saanud kuhugi – karu istus keset teed ja ei kavatsenudki ära minna. Virve pööras ringi ja tuli koju tagasi.

Sirje hobused

NETI. 22aastane eesti raskeveo tõugu mära. Terve elu siin õppinud ja elanud. Kevadel saab 20 aastat, kui meile toodi.

ELLI. Eestlane, temas on tinkerit. Hakkab kaks ja pool saama.

TIRAMISU (iiri/eesti ristand), kuueaastane täkk. Kutsume Timmu.

Oli seitsmekuune, kui meile sai. Ükskord jooksis metsseakari üle tee.

Teda see ei huvita.

Teda ei koti.

Tiramisu ehk Timmu on tinkeri ja eesti hobuse ristand.

Laisk nagu kärbes, peab edasi sundima.

SKIP. Ruun. Väike hobune Läänemaalt, kes alguses kõiki kartis.

Kitsejuust

Sirje: „No ja siis teeme kitsepiimast toorjuustu...“

Sirje räägib, kuidas tuleb võtta lüpsisoe piim ja seda natuke soojendada.

Sirje: „Et oleks, noh…“

Virve: „Tunde järgi…“

Sirje: „Tunde järgi soojendad jah!“

Ja Sirje räägib, kuidas tuleb panna natuke laapi (kuus tilka, rohkem pole vaja) ja segada ja segada ja kuidas piim varsti tükki hakkab tõmbama ja eraldub vadak. Ja kuidas juustumass siis pressi alla pannakse ja soolvesi peale läeb. See soolvesi peab olema õige soolane ja mõni hoiab juustu 12 tundi soolvees, mõni 24 tundi. Ja siis külmkappi ja valmis!