Autor on Venemaa ja Euraasia poliitika asjatundja. Tekst ilmus esmakordselt 14. aprillil 2016 veebiväljaandes Opendemocracy.net pealkirjaga „Russia´s in the red“. Lugu on avaldatud Creative Commons Attribution-NonCommercial 4.0 International litsentsi alusel.

Peaksin nüüdseks olema Venemaa õuduslugude suhtes tuimaks muutunud. Kuid mitu päeva tagasi tabas järgmine lugu närvi mitte ainult oma vägivaldse ja kiskjaliku olemuse tõttu, vaid ka seepärast, et kõnetab kujutlust 1990ndatest aastatest - aeg, mida paljud Venemaa kodanikud seostavad riigi ja ühiskonna kokkuvarisemise, laialdase vägivalla ja majandusliku maksujõuetusega -, mis praegu Venemaad kummitab.

5. aprillil tungisid Natalia Gorbunova koju Iskitimi linnas Novosibirski oblastis neli maskis meest, kes peksid läbi tema abikaasa, 17aastase poja ja vägistasid naise nende silme ees. 2014. aastal oli Gorbunova võtnud 5000 rubla (67€) suuruse väikelaenu kahelt firmalt. Ta ei suutnud raha tagasi maksta.

Aga kuidas ta olekski pidanud seda tegema? Võlanõudjate väitel võlgnes Gorbunova neile nüüd 240 000 rubla (3233€). Peksmine ja vägistamine polnud laenuhaide esimene abinõu. Kahe aasta vältel ähvardasid nad perekonda telefoni teel. Nädal enne Gorbunova koju tungimist üritasid nad rünnata tema poega, kel õnnestus siis põgeneda. Ründajate identiteet on seni teadmata.

Enamikele venelastele, kes tõrjuvad kiskjatest laenajate pidevat ahistamist, ähvardusi ja isegi vägivalda, läheb Putini väidetav kaks miljardit dollarit nende igapäevaelus märksa vähem korda.

Suur osa välismeediast on märkinud, et Venemaa riigimeedia ei kajastanud Vladimir Putini seoseid nn Panama paberitega. Kuid reaalsus on, et enamikele venelastele, kes tõrjuvad kiskjatest laenajate pidevat ahistamist, ähvardusi ja isegi vägivalda, läheb Putini väidetav kaks miljardit dollarit nende igapäevaelus märksa vähem korda. See on meenutus vanast Venemaa kõnekäänust “Jumal kõrgel, keiser kaugel“.

Riigimeedia siiski teatas Gorbunova ja tema perekonna suhtes toime pandud kuriteost. Riiklikul telekanalil NTV on avatud isegi võlanõudjate vägivallategusid kajastav teemakülg. Tõepoolest, mure üldsuse hulgas suureneb – 2015. aastal kasvas venelaste eravõlakoorem 25 protsendi võrra 870 miljardi rublani (11,7 miljardit eurot).

Võlakogujate vägivald pälvis isegi tsaari ja tema käsilaste tähelepanu. Näiteks võttis Venemaa uurimiskomitee juht Aleksandr Bastrõkin Gorbunova juhtumi oma isikliku kontrolli alla.

Venemaa tavaliselt ükskõiksed poliitikuid on samuti tegevusse raputatud. Mitmed neist on rääkinud vajadusest end võlakogujate suhtes kehtestada, Kemerovo oblasti kuberner ja tema regiooni seadusandjad keelasid võlakogujad üldse ära (võlgade kogumisega tegelevad firmad mõistsid selle sammu kiiresti hukka kui populismi, justiitsministeerium teatas, et tegemist on löögiga majandusvabaduse pihta). Duumas läbis esimese lugemise eelnõu, mis piirab võlanõudjate tegevusi ja nende suhtlust võlgnikega, keelab ahistamise, ähvardamise ja vägivalla, ning tõstab vastavaid trahve kümnekordselt kahe miljoni rublani.

Nädal tagasi võttis sel teemal sõna isegi Putin, kes nõudis seadusetuse, ähvardamise ning psühholoogilise ja füüsilise vägivalla lõpetamist.

„Selle seaduse peamine eesmärk on kaitsta võlgnikke kogujate eest, kuid see leevendab vaid sümptomeid, mitte ei ravi haigust,“ ütles Venemaa finantsombudsman Pavel Medvedev väljaandele RBK. Tõepoolest, mitmes mõttes saabub praegune pahameeletorm paljude võlanõudjate terrori ohvrite jaoks liiga hilja. Meediakajastused võlgnike ahistamisest ja vägivallast on muutunud liialt tavaliseks. Enamik võlgnikest ja nende sugulased on pidevad kiusamise ohvrid – Stavropolis blokeerisid võlanõudjad kohaliku lastehaigla kõik telefoniühendused, sest haigla töötaja oli neile võlgu. Sarnaseid juhtumeid on ka teistes linnades.

Ähvardused ja sulaselge vägivald on kasvavalt sagedased. Uljanovskis viskasid võlanõudjad Molotovi kokteili läbi 56-aastase vanaisa koduakna, põhjustades tolle kaheaastasele lapselapsele raskeid põletushaavu. Vanaisa oli võtnud 4000 rubla (54€) laenu ravimite ostmiseks, võlakogujad nõudsid tagasi 40 000 rubla (539€).

Krasnodaris murdis võlanõudja 300 rubla suuruse (4€) võlgnevuse pärast naise sõrme. Penzas võttis 54-aastane naisterahvas 30 000 rubla (404€) laenu rohtude ostmiseks, pannes oma kodu tagatiseks. Võlanõudjad väidavad nüüd, et naine võlgneb neile 470 000 rubla (6331€), mistõttu nad konfiskeerivad tema maja. Rostovis mõisteti võlanõudja kümneks kuuks vangi, sest ähvardas lasteaia õhku lasta, kui selle töötaja oma võlga ära ei maksa.

Jekaterinburgis lõikasid võlakütid läbi telefoniliinid ja täitsid ukselukud liimiga, lukustades nii ühe võlgniku lapse korterisse. Võlgnike kaitsmisega tegelevat Jekaterinburgi advokaati Aleksei Selivanovit ähvardasid võlakogujate kamp, mida juhib endine Donbassi võitleja Maksim Patrakov. Selivanovi sõnul lubas Patrakov ta auto pakiruumi visata ning metsas ära tappa. Ajakirjandus kubiseb sellistest lugudest.

Mõnel juhul osutub võlakoorem ja pidev ahistamine liiga paljuks. Ainsa väljapääsuna sellest nõiaringist nähakse enesetappu.

Venemaal küündib eraisikute laenukoormus kokku ligikaudu 8,6 triljoni rublani, umbes 59 protsendil töötavatest täiskasvanutest on võlg. Kuid see protsen kõigub regiooniti. Kõige kõrgem on vastav näitaja Altai Vabariigis – siin on võlgades 91% töötavatest elanikest. Siberis Kemerovos, kus võlgade kogumise agentuurid hiljuti keelustati, on võlgu 74% töötavast elanikkonnast.

Tänasel päeval on keskmine võlg Venemaal inimese kohta 210 000 rubla, laenumakse aga 30% keskmisest kuupalgast. Mõnes regioonis, näiteks Karatševo-Tšerkesis, on tagasimakse ja sissetuleku suhe 75% ning 12,7 protsenti on maksmisega hilinenud rohkem kui 90 päeva.

Kinnisvaralaenud ja autoliisingud moodustavad võlasummast suurema osa, kuid järjest enam inimesi võtab ka n-ö mitteametlikku laenu – tihti kõrge intressiga mikrolaenu või nn palgapäeva laenu -, eriti kuna ametlikku pangalaenu on järjest raskem saada. Selle tulemusel teenivad väikelaenufirmad. Venemaa väikelaenuharu näitab viimase paari aasta jooksul järjekindlat kasvu. See tõusis 2015. aastal 14 protsenti võrra ja eksperdid prognoosivad, et tõuseb tänavu veel 12 protsenti.

Mõnes regioonis, näiteks Karatševo-Tšerkesis, on tagasimakse ja sissetuleku suhe 75% ning 12,7 protsenti on maksmisega hilinenud rohkem kui 90 päeva.

Nagu mõned lood eelpool viitavad, võtavad paljud venelased mikrolaenu tervisekulude katmiseks. See on otseselt seotud Putini ettevõetud neoliberaalsete reformidega tervishoiusüsteemi optimiseerimisel. Hiljuti märkis Financial Times, et 2000. aastal maksis 75% venelastest tervisekulude eest otse oma taskust. 2014. aastaks oli sama näitaja tõusnud 92 protsendini. Mõned piirkonnad, kus tagasimakse ja sissetuleku suhe on kõrgeim, on kõrgeim ka vaesuse määr.

Kõik see toimub ajal, mil 76 Venemaa 83st 1. järgu haldusüksusest on eelarvedefitsiidis, 56l on see võlg üle 50 protsendi eelarvest ja mitmed kärbivad kulusid kultuurile, haridusele ja tervishoiule. Venemaa majandusteadlased ei ole aga rahul, väites, et on veel „optimeerimise võimalusi“- Venemaa enda eufemism kasinuse kohta.

Paljudele venelaste jaoks meenutab võlanõudjate röövellikkus ja keskvalitsuse ning politsei võimetus midagi ette võtta 1990ndaid. Nagu kirjutati hiljuti ajalehes Nezavisimaja Gazeta: „Kuid [valitsuse] katsed süü teistele lükata ei lahenda probleemi. See on võlanõudjate näitel ilmne: keskvalitsuse tegevusetuse ja looderdamisega sotsiaalküsimuste lahendamisel kaasneb tõsiasi, et Venemaal ülesehitatud võimuvertikaal on hakanud lagunema. See olukord meenutab hiliseid 1990ndaid, kui pärast keskvalitsuse tegevusetust alustati „majanduslike enesekaitse meetmete“ jõustamisega.“

Seos 1990ndate tagasituleku ja võlanõudjate vahel hakkab kohale jõudma. Krimmi peaminister Sergei Aksjonov kutsus võlanõudjaid lindpriideks kuulutama, viidates 1990ndate seadusetusele: „On oluline täielikult ennetada võlga kogumist võlanõudjate poolt. Valitsus peab seda tegema. Ja muidugi, ei tohi me võlaprobleemiga tegelemisel ise 1990ndate seadusetusse tagasi pöörduda.“

Võlanõudjate vastase ühingu juht Vjatšeslav Kurilin ütles väljaandele Gazeta.ru: „Mikrofinantsasutused loodi kriminaalide poolt, nende maksete kogumise meetodid on väga karmid. Nad ise ütlevad: me juhtisime räkiteid 90ndatel, kuid nüüd on see seaduslik, me oleme võlakogujad.“ Venemaa ühiskondliku koja liige Anton Tsvetkov sõnas, et võlanõudjad kasutavad vahendeid, mis „meenutavad 1990ndaid.“ Pole ime, et Putin kasutas 90ndatele iseloomulikku sõna „беспредел“.

Ja siin peitubki probleem. Putini pikk valitsemisaeg on põhinenud sellel samal seadusetuse elimineerimisel. Kuid nüüd, mil Venemaa viskleb majanduskriisis ja aina rohkem inimesi otsivad ellujäämises abi väikelaenust, on olukord küps muutuseks. Gorbunovi suhtes toime pandud hirmsale kuriteole järgnenud pahameeletorm räägib nii mõndagi. Ja föderaalkeskuse võimetus majandusolukorrale vastata paneb regioonide liidreid ise tegutsema.

Kodanikud, eriti provintside omad, osutavad samuti vastupanu. Sotsiaalmeedia küljed nagu „СтоП КОЛЛЕКТОР“ pakuvad paika, kus sajad inimesed saavad jagada kogemusi ja nõu, kuidas võlgade ja nende nõudjatega toimet tulla. Samuti eksisteerib projekt „Россия без долгов“, mis kogub kokku võlateemalised uudised ja proovib võlgnikke nende õiguste osas harida. Ühiskondlik ettevõtmine Sovetnik Tšeljabinskis on samuti võlgnike kaitsmisele pühendunud. Pihkvas korraldasid elanikud võlanõudjate ja nn palgapäevalaenu andjate vastu väikse meeleavalduse.

Ja mõned suunavad oma viha Putinile endale. Veebiküljel, kus inimesed said postitada oma küsimusi Putini iga-aastase otseliini telemaratonile, on üks populaarsemaid küsimusi järgmine: „Kes muutis ja mis põhjusel on võlgade kogumise agentuurid seaduslikud? Nad on täielikud gängsterid! Kuidas teisiti neid kutsuda? Nad ähvardavad, peksavad ja panevad [inimesi] põlema. Tahan öelda, et tänu selliste võlanõudjate käitumisele pole hirmul mitte ainult võlgnikud, vaid ka inimesed, kellel pole nende võlanõudjatega absoluutselt mingit pistmist.“