A. Le Coq sihib islamimaid
Artikkel ilmus "Eesti parimad ettevõtted 2016" erinumbris. A le Coq kuulutati konkurentsivõimelisimaks toiduainetööstuse ettevõtteks 2016.
Eestis tehtavate alkoholivabade õllede puhul on asi nii, et umbes 0,1–0,2 protsenti või isegi rohkem alkoholi jääb sisse. Näiteks Saku õlletehase alkoholivaba õlu sisaldab väikeses kirjas märget, et selles on 0,3 protsenti alkoholi. Kuid A. Le Coq muretses endale spetsiaalse vaakumtehnoloogia, mille abil suudetakse alkohol õllest täielikult välja võtta. Jääb esimest korda siinmail tõepoolest 0,0 protsenti. „Nüüd saame hakata islamimaadesse eksportima,“ lubab A. Le Coqi juht Tarmo Noop.
Kuid mis ikkagi teeb A. Le Coqi edukaks? Noop mõtleb sellele pikalt ning räägib siis hoopiski ühe loo naftapuurijatest.
Kõige keerulisem ja kallim töö, mida naftakompaniid teevad, on puurimine. Isegi siis, kui istud naftavälja otsas, tuleb kogu aeg uusi auke puurida, et eri soppidest nafta kätte saada. Osa puurijaid on edukamad. Kui nemad puurivad, siis leitakse rohkem naftat. Teised puurijad on vähemedukad, neil tuleb sagedamini sisse tühje torkeid. Naftakompanii Shell otsustas selgitada, mis teeb ühed puurijad edukamaks kui teised. Mõeldud-tehtud. Valmis suur ja põhjalik uuring. Lõpuks selgus, et edukamad puurijad puurivad lihtsalt rohkem. Kes rohkem puurib, leiab ka rohkem naftat.
On lihtsalt igapäevane töö, mida püütakse kogu aeg teha üha paremini. Pidev tootearendus – praegu tegeletakse juba 2018. aasta jookidega –, mis on garanteerinud kõige pikema tooteriiuli. „Kui mingi toode ei müü või ei vasta ootustele, on meil kohe 2–3 uut järjekorras, millega edasi minna,“ ütleb Noop. Pidevad investeeringud tehasesse, uutesse seadmetesse, vanade seadmete parendamisse. Pidev müük ja turundus. Juhtimisotsused. Pidev ringi vaatamine ja uue otsimine.
Tehakse ka vigu. Noop meenutab siiamaani, kuidas A. Le Coq omal ajal kaljaga ebaõnnestunult turule tuli. Tartu mehed vaatasid, et lätlased on hakanud mingit kalja moodi asja tegema (suhkrujook tegelikult, millele lisati kaljamaitset), ja otsustasid samuti kätt proovida. Samal ajal tuli teine Eesti firma Ösel Foods kiiresti sama asjaga turule. Nimeks sai Linnuse kali ja letile jõudis see detsembris.
A. Le Coqi mehed naersid selle üle kõva häälega. Kes see totu siis detsembris jahutavat jooki müüb? Neil olid hoopis paremad plaanid ja täpsem ajastus: tahtsid ikka suve alguseks uue joogiga poodidesse jõuda – ja jõudsidki. Paraku oli selleks ajaks kõigest mõne kuuga jõudnud Eesti tarbijate teadvusse uus võrrand – Linnuse = kali – ja A. Le Coq kukkus oma märjukesega haledalt läbi.
Selliseid lugusid on teisigi. Näiteks ei õnnestunud A. Le Coqil panna eestlasi mõdu jooma.
Kuid A. Le Coq pani esimesena õllepurgile fooliummütsi peale, mis aitas tartlastel Sakust mööda rebida. A. Le Coq tegi Alexandri õllepurgi ühe pindi suuruseks ja muidu müügitabelites suhteliselt taga olnud õllemark on viimased paar-kolm aastat olnud Eesti enimmüüdud õlu.
Käsitööõllede buumi tuules tulid tartlased välja oma „käsitööõllede“ sarjaga (IPA, Blond, Kriek). Mõned õlleentusiastid võivad nende peale nina krimpsutada, kuid need kolm toodet müüvad rohkem kui kõik ülejäänud käsitööõllede tootjad kokku. Või järgmine ootamatu hitt – „Aura õuna-kasemahla near water“.
Nii polegi A. Le Coqi edu taga ühtki imerelva, vaid pidev puurimine. Kui palju puurid, siis vahel eksid, aga veelgi enam tuleb tabamusi. Noop tunnistab, et nad ei tea ette, mis läheb rahvale peale ja mis mitte. Ei ole garantiid. Aga kui teed ja proovid, kogu aeg mõtled ja kogu aeg täiustad, siis tulevad tulemused.
Soome õlleturul on A. Le Coqi turuosa suuruselt kolmas, eespool selliseid ikoone nagu Koff või Lapin Kulta. Eestis on A. Le Coq kõige suurem ja kõige konkurentsivõimelisem, aga juba mõnda aega on fookus pigem ekspordil: kuhu ja mida müüa järgmisena – islamimaadesse alkoholivaba õlut? Kokteilijooke Euroopasse?
