Mais 1942 toimus Reichi ida-alade riigiministri Alfred Rosenbergi visiit Tallinna. Sel puhul korraldatud “Estonia” kontserdil olid laulude sõnad eestikeelsed, eeldati, et kuulaja saab sellest aru. Rosenberg oli sündinud Tallinnas. Ta käis Peetri Reaalkoolis ja kaasõpilased mäletavad teda tookord täiesti normaalse poisina, kel tuli muuhulgas viimases klassis mõnikord ette ka siniseid esmaspäevi.

Joonistusandelisena äratanud ta õpe­taja Vilhelms Purvitise ja hiljem Voldemar Pätsi tähelepanu. Direktori ka­bi­ne­tis rippunud ja visiidi ajaks kaduma läinud Rosenbergi akvarelli (pastelli?) ümber tekkis legend, nagu oleks seda lootuses, et ta külastab kunagist kooli, püütud kiirkorras asendada koopiaga.

Päts olevat käinud oma kõrgele jõudnud õpilase juures Berliinis 30. aastate lõpul audientsil. Kas ta tahtis seal nõu saada loodava Kultuurikoja kohta, mis bürokraatlikkuselt vägagi sarnanes Rechskulturkammerile? Visiidiga seoses kirjutati ajalehtedes Rosenbergist kui kunstnikust, kelle mõned tööd – vanalinnavaated – leidusid Tallinna kunstimuuseumis.

Rosenbergi esimene abielu oli 1917 sõlmitud pikapatsilise eesti tütarlapsega, Hilda Leesmentiga. Kuid 1942 oli tegemist täiesti muutunud isiksusega, silmaklappidega fanaa­tikuga, kes vaatas siinsele kõrgilt ülalt alla, kuid lootis seda kasutada barjäärina ida vastu.

Kuidas oli kulgenud Rosenbergi karjäär? 1910 läks 17aastane noormees õppima Riia polütehnikumi, muuseas oli ta seal samal ajal meie Hanno Kompusega. I maailmasõja päevil 1915 evakueeriti kool Moskvasse. Lõpetanud pärast vahepealset katkestust õpingud diplomeeritud arhitektina krematooriumi kavandiga – kas sünge ettekuulutus tema tulevasele kultuuripoliitilisele suunale? –, tuleb ta tagasi Tallinna. Venemaal revolutsiooni ajal nähtu teeb Rosenbergist kommunismi vihkaja. Tallinnas töötab ta kooliõpetajana Gustav-Adolfi gümnaasiumis ja lahkub 1918 koos Saksa okupatsiooniarmeega.

Münchenis astus Rosenberg Thule ühingusse ja paremäärmuslase Dieter Eckarti mõjul natsionaalsotsialistlikusse parteisse. Oli koos viimasega partei häälekandja Völkischer Beobachter toimetaja kuni selle sulgemiseni 1923. aasta putši järel, millest ka ise osa võttis. Teda siiski ei arreteeritud ja Hitleri vangisoleku ajal tõusis Rosenberg NSAPd asendava organisatsiooni juhiks. Kuid natsipartei süsteemis jääb ta siiski pigem autsaideriks.

Ideoloogina ootas teda seevastu ees suur tulevik. Kui Völkischer Beobachter sai taas ilmumisloa, oli Rosenberg võimeka ajakirjanikuna lehe toimetuse organiseerija ja juhataja. 1933 muutus senine väike leht Berliinis neli korda nädalas ilmuvaks väljaandeks. Järgnes partei maailmavaatelise kasvatustöö voliniku koht. Mõnda aega oli ta välisministeeriumis kõrgel positsioonil.

1930 ilmus Rosenbergi raamat “20. sajandi müüt”, mis pretendeeris olemaks kultuuriteooria, tõstes ajalootõlgenduse müstilis-religioosseks. Tuginedes tervel metafüüsiliste ja vulgaarsotsioloogiliste ideede arsenalil, püüdis ta seletada maailmakultuuri arengut “põhjapoolse Euroopa seisukohalt” (aus nordischer Sicht). Teistest sellelaadsetest natsiideoloogia avaldustest erines kontseptsioon oma detailsusega, millega ta püüdis luua muljet teaduslikkusest, kuid sellele vaatamata tulid diletantlikkus ja suvalisus eriti drastiliselt esile. Rosenberg lähtus kõigi nähtuste ja ideede polaarsusest. Kõik positiivne oli tal ajaloos aaria ehk põhja rassi looming. Põhi ei tähendanud üksnes Põhja-Euroopat, vaid hõlmas enamiku kõrgkultuure, sealhulgas Antiik-Kreekat ja Roomat. Hellase ideaal vaatas Rosenbergile vastu mitte ainult Periklese näost, vaid ka Bambergi toomkiriku ratsaniku kujust, Nibelungidest ja Goethe Dorotheast. 20. sajandi alguse antisemitism andis talle vaenlase kuju, juutlus moodustas aaria positiivsuse miinuspooluse. “Kui kusagil on põhja vaimu lend takerdunud, siis seal on Ahasveeruse (Ahasveerus – igavene juut) maine raskus imenud ta musklitest jõu, /…/ kui natsiooni kehal tekib lahtine haav, imeb end sinna külge nõrkust ära kasutades juudi deemon.”

Kunst oli Rosenbergil alati rahvuse ja vere looming ning avas oma tähenduse täies ulatuses ainult sama verd inimesele, seda pidas ta silmas ka oma “Müüdi” puhul. Kritiseerija kui mittemõistja pidi järelikult olema verelt ebapuhas.

Vulgaardarvinismi antievolutsionistlikus vaimus astus raamat välja inimkonna arengu kontseptsiooni vastu ja kuulutas, et looduse kroon, aaria inimene, on olnud olemas aegade algusest peale. Inimkonna algkodu ta ei otsi, kuid on veendunud, et põhja rass kiirgas lainetena oma mõju üle maailma. Aaria kõrgkultuur Indias andnud maailmale metafüüsika, aaria Pärsiast olevat usuliste müütide päritolu, doorialased pannud tema järele aluse ettekujutusele ilust, roomlastelt tulenevat riigiidee, kuid germaanlased kujundanud Euroopale olulised isikuomadused nagu vabadusearmastus ja au. Tekkinud kõrgkultuurid olevat hävinud rassibioloogilistel põhjustel, kuna nad ei suutnud ära hoida vere segunemist.

Semiidi rass taotlevat olemuslikult maailma valitsemist, juutluse levikule Kesk-Euroopas aidanud kaasa kristlus, mis Rosenbergi järgi tõi kaasa Ees-Aasia mõttemaailma ja kujutas endast usulise õpetuse kõrval proletaarset nihilistlikku voolu. Jeesust Naatsaretist aga ta austas ja nimetas suureks isikuks, eitades seejuures tema semiidi päritolu.

Oma kinnisideede seisukohalt tõlgendas Rosenberg ka Euroopa kunstiajalugu, kuigi sai siin päristeadlastelt hävitavat kriitikat. Semitismi mõjude Euroopasse toojateks pidas ta etruske, kes olevat vahendanud loominimestest deemonite kehastused, see andis keskaja kirikule võimaluse kasutada neid põrgu kujutustes. Katedraaliskulptuuri hirmutavad lõustad olevat selle arengu jätk, kuid gootikas nägi ta kahestumist, negatiivse pärandi kõrval õhtumaise irratsionaalse kultuuritahte pealejäämist. Renessanss esitas tal võimsat liikumist eurooplusele võõraste elementide vastu. Reformatsioon tähendas Rosenbergile germaaniliku selguse võitu. Kuna Prantsusmaal reformatsioon ei võitnud, jäi rassi jõud siin allasurutuks, tagajärjeks Suur Prantsuse revolutsioon, kus pööbel viis giljotiinile eriti hasartselt neid, kes olid saledad, pikad ja blondid. Saksamaal sünnitas tõusujooneline areng Goethe, Kanti, Wagneri ja Nietzsche. Viimane valmistas küll suurte germaanlaste hulka lülitamisel mõningaid raskusi oma dionüüslike mõtteavalduste tõttu, kuid tema aristokraatlik üliinimene sobis Rosenbergile ülihästi.

Kommunismi vastasena vaatas ta kibestusega tagasi Weimari vabariigi aega ja nimetas seal sündinud ideaalideta inimtüüpi asfaldiinimeseks. Just suurlinna oli juutlusel kerge sisse filtreeruda. Metropoli elu tekitas tema arust loomuvastasust ja lõhestatust, muutis ka andekad kunstnikud – ta nägi selliseid isegi modernistide seas – pidetuteks, kunst väsis otsimast ja läks kaosega kaasa. Sellest sündis ka ekspressionism, mille tragöödiaks olevat kujunenud, et aeg oli kaotanud müüdid. “Ekspressionism kisendas väljendustahtest, kuid tal polnud midagi väljendada.”

Loomulikult nägi Rosenberg aarialaste missiooni juutluse maailmavalitsuse taotluse tõkestamises. Olles lühikest aega ka ise välispoliitikas juhtival positsioonil, pooldas ta Saksamaa, Inglismaa ja Põhjamaade liitu. 1938 esines ta ettekandega sellest Põhjamaade päeval.

Rosenbergi ajaloomõistmist iseloomustab niisugune annus vohavat asjaarmastajalikkust, et Hitleri enese ajaloovaatlused tunduvad selle kõrval tagasihoidlikumad. Tema apostellik toon äratas isegi natsiringkondades pilget. Tegelikult jätkas ta saksa rahvalikku ariosoofilist traditsiooni, kus spekuleeritakse võõraste, kuid tugevalt juurdunud mõttekatkendite ja pseudofaktidega.

VANGIKONGIS: 24. november 1945. Alfred Rosenberg ootab Nürnbergis kohtuotsust.

Kuigi antisemiit, polnud Rosenbergil siiski otsest osa juutide hävitamise kampaanias, küll aga kasutati ta lööklauseid ohtralt moodsa kunsti ründamiseks. Erinevalt paljudest Saksamaal tegutsenud šarlatanidest uskus mees ise, mida ta kirjutas. “20. sajandi müüti” olevat Reichis nimetatud mitteloetavaks bestselleriks, 700 lehekülge igavust, olid ohanud natsiparteilased, kellele see oli kohustuslik ideoloogiline lektüür. Teine Rosenbergi mahukas teos “Müüdist tüübini” ei jõudnud ilmuda. “20. sajandi müüt” sai Saksa Rahvusauhinna, mis pidi natsionaalsotsialistlikul Saksamaal asendama Nobeli preemiat, peale tema peeti selle vääriliseks veel vaid kahte meest: Hitleri Müncheni-rajatiste arhitekti Carl Ludwig Troosti ja Reichi esiskulptorit Arno Breckerit.

II maailmasõda alanud, laskis Rosenberg vallutatud maade raamatukogudest ja arhiividest koguda materjale oma juudiküsimuse uurimise instituudi jaoks. Ta juhtis ka kunstitööde Saksamaale deporteerimist. 1941 sai Rosenberg ida-alade riigiministriks, kuid ta ei suutnud oma autoriteeti alluvate ja konkurentide ees kehtestada. Muuseas olevat Reichis võõristatud ka tema balti aktsenti. Lõpuks olevat ta esitanud tagasiastumispalve, millele Hitler polevat isegi vastanud. Nürnbergi kohus mõistis Rosenbergi surma. Natsiideoloogia Schriftleiteri vanglas kirjutatud mälestused ilmusid Prantsusmaal. Kui need puudutaksid Rosenbergi noorusaegu, oleks huvitav lugedes teada saada, mil määral võisid Moskva revolutsiooniaja elamused olla aluseks tema pühendumisele natsionaalsotsialismile.

Unustatud prohvet

Andrei Hvostov

Rosenbergi “XX sajandi müüdi” adekvaatset sisukokkuvõtet on raske anda. Rosenbergi järgi on põhjarass inimkonna kroon, seda iseloomustavad idealistlikud püüdlused; ülemaailmne juutlus seevastu kehastab materialismi (või ka vastupidi). Rosenberg polnud originaalne, nendest asjadest kirjutati samade argumentidega juba alates 19.sajandi teisest poolest.

“XX sajandi müüdi” 700 leheküljel kohtab lõputult järgmisi nimesid: Meister Eckhart, Kant, Konfuzius, Kopernik, Lao-tse, Platon, Schopenhauer. Tihedalt esinevad Johann Bachofen, Beethoven, Jakob Burchardt, Goethe, Homeros, Igantius Loyola, Leonardo da Vinci, Luther, Rembrandt. Adolf Hitlerit mainitakse vaid kolmes kohas. Võrdluseks: Püha Augustinuse või Dostojevski nimi esineb neljal korral; Dante, Gandhi, Herder kolmel korral, Marx kahel korral.

Mõistetest esineb enam “rass”, “marksism”, “demokraatia”, “eraomand”, “vabadusidee”, “rahavõim”, “germaani olemus”, “individualism”, aga näiteks ka “emajärgsus” (loogiline: Bachofen on üks enam tsiteeritud mõtlejaid) või “pan-europeism”.

Teos koosoneb kolmest raamatust. Esimene raamat “Väärtuste võitlus” jaguneb kolmeks osaks: I osa “Rass ja rassi hing”, II osa “Armastus ja abielu”, III osa “Müstitsism ja tegu”.

Teine raamat “Germaani kunsti olemus” jaguneb neljaks osaks: I osa “”Rassiline iluideaal”, II osa “Tahe ja tung”, III osa “Individualistlik stiil ja asjalik stiil”, IV “Esteetline tahe”.

Kolmas raamat “Tulevane riik” jaguneb seitsmeks osaks: I osa “Müüt ja tüüp”, II osa “Riik ja sugu”, III osa “Rahvas ja riik”, IV osa “Põhja-Saksa õigus”, V osa “Saksa rahvakirik ja kool”, VI osa “Uus riikidesüsteem”, VII osa “Olemise terviklikkus”.

Rosenberg on müstitsistlik autor: Meister Eckhart, valdeslased, albilased on talle lähedased. Rosenberg on rasketi loetav, kahtlemata on tema teos “pseudo-teaduslik”.

See määratlus tähendab kõike ja samas mitte midagi.

Raskesti loetavatest pseudoteaduslikest autoritest võiks siinkohal nimetada veel mõningaid nimesid: Karl Marx, Jean-Paul Sartre, Michel Foucault, Sigmund Freud, James Frazer, Julius Evola, Robert Ranke-Graves, Oswald Spengler.

Rosenberg sattus olema maailmasõja ideoloogilisel murrangul kaotajate poolele, see ongi tema unustamisel määrav.

Alfred Rosenbergi CV

Alfred Rosenberg sündis 12. jaanuaril 1893 Tallinnas baltisaksa ärimehe peres.
1910 lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli.
1910-1917 õppis Riia Polütehnikumis (alates 1915 Moskvas), lõpetas arhitekt-inseneri diplomiga. Enne I maailmasõda käis õppereisidel Saksamaal ja Prantsusmaal.
1917 abiellus Hilda Leesmentiga.
1918 kunstiõpetaja Tallinna Gustav-Adolfi gümnaasiumis, Toomkoolis ja Hansakoolis.
1918 novembris läks Saksamaale.
Alates 1919 osales Saksa natsionaalsotsialistide liikumises, oli selle ajalehe Völkischer Beobachter peatoimetaja.
1923 abiellus sakslanna Hedwig Krameriga.
1930 Saksa Riigipäeva liige.
1933 NSDAP välispoliitikaameti juht.
1937 Saksa rahvusauhind kunsti ja teaduse alal.
1941-1945 vallutatud ida-alade riigimister.
Tegi riigiministrina 18. – 20. mail 1942 ametliku visiidi Tallinna, mida truualamlikult kajastasid mitu Eesti ajalehte, eriti pugejaliku üksikasjalikkusega Eesti Sõna. Külastas muu hulgas Kadrioru lossi, Tallinna Raekoda, kunstihoonet.
Poodi natsliku sõjaroimarina 16. oktoobril 1946 Nürnbergis.