Kui Juku-Kalle 1997. aasta lõpus tasuta jagatava ajalehe Kes-Kus peatoimetajaks sai, ei osanud lugejad veel arvata, missugune needus/õnnistus neid tema näol tabab. Esialgu laabus kõik vaikselt, suurem plõksimine algas siis, kui Juku-Kalle agaralt Keskerakonna suhtes suud täis võtma hakkas. Teravam publik aplodeeris – viimaks ometi ütleb keegi avalikult ja otse välja seda, mida teised selja taga sosistavad. Vanameelsed konservatiivid aga kiristasid vihas hambaid – kuidas kurat, niisugune asi on juhtuda saanud! Jah, Juku ei vali väljendeid ega hellita kedagi, ta ei pelga ka kõige vängemate sõnade kasutamist, kui ta selleks põhjust näeb. Aga põhjust on alati. Näiteks on ta oma ajalehe veergudel president Rüütli juttu nimetanud vastutustundetuks lalinaks ning kõneliselt süüdimatuks (kuulus põllumeestele peetud kõne, mida muu ajakirjandus kuuma kartulina peos hüpitas), ta on öelnud, et Elmar Sepal on tühjad ja rumalad lapsesilmadeks; ta on öelnud Siiri Oviiri kohta: „Olgem ausad, Oviiri jutt reetis järjekordselt, et ta pole millestki aru saanud, vaid laulab laulu, mille noodid talle keegi keskerakondliku skandaalivaistuga suur mees pihku on pistnud. Ütleme nii, et ullikest kasutati ära provokatiivsetel eesmärkidel.“ Ja nii edasi.

2001. aastal ütles ta Maalehele antud intervjuus, et ta ei suuda Edgar Savisaart tõsiselt võtta ja esindab sellega suuremat osa Eesti nooremast intelligentsist. Sellele reageeris ägedalt Kesknädala veergudel Lauri Laasi, kes oma pimedas vihas teda Kaur Kenderiga segi ajas ning väga vigases keeles kokku soperdatud kirjas küsis: „Miks nimetatakse peatoimetajaks väärastunud hingelaadiga veidrik?“ Ta vihjas ka sellele, et Jukul oli raskusi keskhariduse omandamisega ja avaldas arvamust, et ehk oleks ta tänapäeval leebem, kui oleks noorena rohkem pead pesnud, mille abil ta oleks naistele rohkem meeldinud. Vahepeal näis torm vaibuvat-- ehkki Juku-Kalle ise väidab vastupidist – kuid nüüd näidatakse hullu iga nädala neljapäeval pärast Aktuaalset Kaamerat riigitelevisioonis ja kired on taas üles köetud. Kuidas on niisugune asi ometi võimalik, küsivad kurjad keskerakondlased ja nördinud pensionärid. Tunnen Jukut juba 13 aastat ja püüan sellele valgust heita, kuidas see kõik ometi juhtunud on. Hoiatan ette – see on vaid üks suur õli tullevalamine ja soola haavadele raputamine, nutke ja halage!

Lugu Öölehest ja õpilane Raidist

Juku-Kalle käis Tallinna 44. keskkoolis, kus pooled õpetajad teda silmaotsaski ei sallinud, sest ta armastas koolis õlut juua ja paistis silma erakordse poliitilise ebakorrektsusega. Poolte õpetajatega sai ta oma sõnul aga väga hästi läbi, mis pole ka ime, kuna ta oli ikkagi andekas poiss, mängis klaverit nagu noor jumal ja kirjutas lootustandvaid luuletusi. Õppimisega tal probleeme ei olnud, häda oli käitumises. Abituriendina usaldas õpetajaskond siiski tema kätte kooli ajalehe tegemise, nii ilmuski 1991. aasta septembris esimene Öölehe number, kus Juku-Kalle kaastoimetajaks oli Priit Pahapill. Esialgu pidi Öölehe nimeks saama „Nyktoopiline Neljapäev“ (nüktoopia on haigus, mil inimene näeb vaid hämaras või pimedas), et nad seda oma kuludega välja anda ei suutnud, muudeti nimi kooli jaoks vastuvõetavamaks ja kool maksiski kinni kolme legendaarse Öölehe numbri väljaandmise. Esimene number sisaldas muuhulgas tundmatu luuletaja Kalju Kruusa luuletusi (ma olen teeristid/ma olen sõidurajad/ ma olen tänavavalgustid/ ma olen kaubamajad…), lugu põhimõtteliselt läbikukkunud rebaste peost (sest kõik tahtsid jooma minna), Vello Rusi (õppemetoodik) armastuskirja Öölehe aadressil, alljärgnevat teadaannet: „Peaminister Edgar Savisaar on saand ametliku teate USA presidendilt George Bullshit.“, katkendit raamatust „Jälle need Naksitrallid (mitte need)“ ja muidugi skandaalset tänukirja, mis sai Öölehe kirstunaelaks ning põhjustas ühtlasi õpetaja Elfriide Adamsoni lahkumise koolist. Adamson oli algklasside õpetaja, kes tihtipeale lastele kättpidi kallale läks. Pärast seda, kui õpetaja oli Rando Toomingu (Praegune Eesti Päevalehe ajakirjanik) väikevenna kallal vägivalda tarvitanud, kirjutas Tooming Öölehte: „Õpetaja Adamson on viisakas, tasakaalukas, laste poolt armastatud „vana kooliõpetaja“. Ta õpetab lapsi südametunnistuse ja taktitundega, ega ole mõni moodsate õpetamisviiside järgija. Tänapäeval on üldse kombeks lapsi hellitada. Õnneks kohtleb vähemalt õp. Adamson meie järglasi karmi käega. Tema juba korrarikkujaga pikka juttu ei tee. Jalamaid sasib tugev käsivars marakratil tukast ning priske käelaba hakkab jagama hoope. Mis sest, et jõngermanni pea aeg-ajalt vastu lauaplaati ning pingi seljatuge kolksatab ja nägu paiste läheb! Mis see mõni vops mehele teeb! See-eest ta lgp. Elfriide Adamsoni tunnis enam juttu ei aja. Nii just peabki. Lastesse tuleb suhtuda karmilt. Ainult nii kasvavad neist tõelised, tublid ja töökad inimesed. /…/ Eriti tänan teid, lgp. Õp. Adamson, oma poja sõrmede ukse vahele jätmise eest. Muidu lippas poiss igal õhtul välja võrkpalli mängima, nüüd aga on süda kohe palju kergem. Oleme teie abil vabanenud abikaasaga suurest murest. Poiss on nüüd igal õhtul kodus ja õpib. Tõsi küll, ainult loeb, kirjutama ta niipea veel ei hakka.“

Juba Öölehe juures on märgata tulevase KesKusi käekirja. Võimalik, et see oli Ööleht ja sellega seonduv, mis viimaks ka Juku-Kalle koolist minema ajas, paar kuud enne lõpueksameid läks ta igal juhul üle õhtukooli. Selle ta lõpetas ja rohkem ei ole ta ametlikes koolides vastu pidanud, ehkki astus kunagi Humanitaarinstituuti ja TÜ Avatud Ülikooli. Kurjad keeled räägivad, et ta on valmis kirjutanud nii mõnegi diplomitöö.

JUKU-KALLE RAID: Materdab lollust ja armastab üle kõige Venemaad Foto: Mark Raidpere

Lugu „Umbtorust“ ja esimesest teleskandaalist

Samal ajal kui 44. koolis ilmus Juku Ööleht, ilmus meil 20. Keskkoolis „Umbtoru“ nimeline väljaanne, mis jäi silma ETV produtsendile Jüri Pihelile. Pihel tegi noortesaateid ja nii sündiski riskantne idee paisata ekraanile noortesaade „Umbtoru“, mille kampa ka Juku-Kalle võeti. 1991/92 aasta hooajal tegimegi neli-viis saadet. Režissööriks oli Maarika Konsa, kes meiega kurja vaeva nägi, kuna tol ajal olime palju hullemad kui nüüd. Maarika perekonnanimi on nüüd Lauri ja ta on kurja saatuse tahtel telesaate Tegelikkuse KesKus režissöör. Nüüd on ta Juku-Kallega sõbraks saanud, kuid siiani on tal eredalt meeles kümne aasta tagune emadepäeva „Umbtoru“, millega meie kuulsusrikas teletee katkes. Emadepäeva oli just hiljuti taas tähistama hakatud ja seda tahtis kajastada ka Juku-Kalle. Ta lendas peale Ivar Viglale, süüdistades teda selles, et too oma emale piisavalt tihti lilli ei kingi. Vigla oli niisugusest estoteeveelikust suhtumisest šokeeritud, kuid televaatajaid rabas jalust see, et Juku rääkis emadepäevast prügikonteinerite taustal ja Jan Kaus püüdis emadele mängida häälest ära viiulit (ta pole iialgi viiulit mänginud ei enne ega ka pärast). Lauri Jõeleht aga pesi samas saates Toompea platvormil jalgu ning karjus soome turismigrupile ebatsensuurseid venekeelseid sõnu. Hiljem selgus, et tegemist oli YLE televisioonigrupiga. Saade oli eetris, kuid pärast seda ei tahtnud keegi „Umbtoru“ pundist enam midagi kuulda. Juku-Kalle organiseeris Konsa ukse taga näljastreigi, mis küll kuhugi ei viinud. Õnneks ei teadnud Ilmar Raag sellest midagi, kui Juku taas ETV eetrisse lasi. Juku kiidab Raagi, et tal on televisioonist kompaktne arusaamine, teles peabki olema kõik võimalikult kirev ja seal ei saa ajada ainult ühte rida. Seni ei ole uue saatega probleeme olnud ja see peaks jätkuma ka järgmisel hooajal.

Lugu Postist ja Õhtulehest

Vahetult pärast keskkooli lõpetamist läks Juku tööle eesti esimesse tabloidlehte Post, mida ta siiani väga hea sõnaga meenutab. Ta ütleb: „Tagantjärgi ma ei saa aru nendest avaliku elu tegelastest, kes Posti tõsiselt võtsid, kes algatasid kohtuprotsesse ja tegelesid mõttetute asjadega, sest Post oli ju nii tabloid kui üks asi seda üldse olla saab. Huligaanne värk. Post oli kasvõi tehtult terav, kui midagi just ei juhtunud, siis otsiti see pask üles ja aeti jalaga laiali, et haiseks rohkem.“ Posti toimetuses töötasid inimesed, kes olid valmis tegema igasuguseid hullusi. See, et lugusid tuli välja mõelda, oli pea igapäevane teema, kuna kell kukkus ja tühja lehte ei saa trükki anda. Posti elu sarnanes väga palju sellele, mida kirjeldab Mihkel Mutt oma romaanis „Progressiivsed hiired“ (kuigi tema peab silmas hoopis teist lehetoimetust). Postis võis näiteks näha niisugust pilti: toimetusse on veetud suur traktorikumm, sellel hüppavad ajakirjanikud, kõigil õllepudelid käes. „Post oli aga ka väga hea taimelava, sest enamus endisi Posti ajakirjanikke teevad ju jumala edukalt oma tööd edasi. Lea Larin, Valner Valme, Margus Müil, Rain Tolk, keda küll kutsuti Solgiks,“ meenutab Juku. Peatoimetaja Toomas Liivaga õnnestus Jukul siiski konflikti minna. „Ta oli küll väga hea inimene, aga tal oli üks selline halb kalduvus, ta võttis oma väljaannet hirmus tõsiselt. Kuidas saab Posti tõsiselt võtta? See on ju võimatu! Liiva on ühes intervjuus öelnud, et ta oli sunnitud minust vabanema, kuna ma kippusin lugusid välja mõtlema. Aga see on alatu vale! Sest viimase poole aasta jooksul ma mõtlesin absoluutselt kõik lood välja. See oli palju toredam!“ jutustab peaosaline.

Pärast Postist sule sappa saamist tekkis Jukul idee uuesti proovida. Ta räägib et läks Õhtulehte tööle kihlveo peale. Juku ütles, et kui ta juba algusest saati kõik lood välja mõtleb, siis ta saab kinga kahe kuu jooksul. Sõber Muda arvas, et see võtab kauem aega. Nii läks Juku Õhtulehte eesti uudiste toimetajaks. „Mina arvasin, et lugejad saavad aru, vähemalt peatoimetaja saab ikka aru, aga Tõnis Erilaid, kui ta ka taipas, siis ta varjas seda hoolikalt. Mul õnnestus leheruumi täita selliste lugudega, et isa ja poeg uputasid Tartu lennujaama taha ekskavaatori või mees sai toru abil tanklast raha või Nõmmel lömastas põder kivil istuva küüliku või küttepuud lömastasid sõiduauto…“ jutustab Juku ja näib, et see teeb talle siiamaani nalja. Kui küsin, kas tal endal südametunnistus piinama ei hakanud, ajab Juku silmad pärani ja hüüatab, et tal ei olnud mingit tunnet ja süüdimatu tema tegu ka ei olnud. Ta seletab: „Minu jaoks oli see huvitav sotsiaalne eksperiment. Õhtulehest ma sain viimaks ikka tala. Ma teadsin, et see ei saa pikalt kesta, kui inimesed poleks aru saanud, siis ma oleksin ühel päeval läinud Erilaiu ust kaapima ja öelnud, et näed, tegin niisugust asja, anna andeks, kas ma ei saaks nüüd äkki raamatutest kirjutada. Umbes niimoodi.“ Erilaid sai siiski väga pahaseks ega teretanud Juku-Kallet mitu aastat, Juku ise väidab, et nüüd tunneb endine peatoimetaja ta tänaval jälle ära. Lugude väljamõtlemine on Jukule hiljem Luubis tagasilööke andnud, on küsitud, et kas see nüüd ikka on päris. Luubis olid juba tõsisemad teemad, nii et seal Suur Luuletaja enam ei luuletanud. Vähemalt nii ta kinnitab.

JUKU-KALLE RAID: Materdab lollust ja armastab üle kõige Venemaad Foto: Mark Raidpere

Vahepala tõsisest ajakirjandusest ja tibladest

Õige pea pärast Õhtulehte läks Juku ajakirja „Kultuur ja Elu“ peatoimetajaks. „Seal ma kasutasin palju lähenemisnurki, millest ma olin juba Luubis kirjutanud, ma üritasin pisut teise pilguga ajaloole vaadata. „Kultuuri ja Elu“ spetsiifika oli ja on siiamaani lähiajalugu, okupatsioon ja kommunismi materdamine. Mina leian, et see on sotsiaalselt kohutavalt vajalik. Seda tuleb peksta nii kaua, kuni see enam ei tõuse. Ma suutsin mingitele asjadele konkreetselt ja vastikult peale lennata, kasutamata mingit diplomaatiat, et jah, ma saan teist aru küll, vana kommar,“ räägib ta. Juku vanaisa (Aleksander Raid – toim.) sai režiimi käest piisavalt tappa, sest ta oli saksa sõjaväes tõlk. Ta töötas Wabariigi ajal Tartu Ülikooli slaavi õppetoolis ja küüditamisest õnnestus tal tänu õpilaste hoiatustele pääseda. „Ta oli vene ajal ka tõlkija, ta on tõlkinud vene, poola ja serbo-horvaadi keelest. Aga kuni oma elu lõpuni ei saanud ta enam permanentset töökohta, isegi katlakütjana hoiti teda pool aastat ja ta sai ikka tala. Kui ta jäi pensionile, siis ta sai nõukogude võimult teenetemärgi. See on eriliselt küüniline mõnitamine. Ma olen tema päevikuid lugenud ja ta elas seda ikka eriti rängalt üle, et talle selline märk anti,“ räägib Juku. Tema arvates ei tohi inimesed valvsust kaotada, mässumeelsus ei ole lubatud vaid noortele. „Küsimus ei ole nooruses või vanaduses, küsimus on ättitjuudis. Minu meelest on selline elukäsitlus täiesti vale, et kui ma olen vana, siis ma olen mentaalselt rahulik, lepin kõigega, sülitan lakke ja mõtlen, et ah mis nüüd mina enam. See on jama! Issandjumal, kus on vanu inimesi, kes on teravad, sotsiaalselt tundlikud!“ arvab ta. Juku on olnud oktoobrilaps ja mäletab, kuidas ta lasteaias kuulas härdusega lugusid väikesest Volodjast ning oma suurt eeskuju ka kodustele kiitis. „Ema viskab seda mulle mõnikord siiamaani nina peale, et kus väike Volodja oli Tõeline Inimene!“ naerab Juku. Pioneerieaks oskas ta juba vahet teha, mis on „päris“ ja mis „mängult“ nii et pioneeriorganisatsioonist visati ta välja juba 6.klassis -- ehkki oli vahepeal isegi rühma fanfarist.

Juku meelisteemaks on lolluse materdamine. Mis on lollus tema arvates? Ta selgitab: „Lollus on oskamatus situatsioone analüüsida ja mõelda. On olemas väga palju sisetarku inimesi, kes võib-olla ei olegi ühtegi raamatut oma elus läbi lugenud, aga on ise väga andekad. Igasugune analüüs algab eneseanalüüsist, põhjuste ja tagajärgede seostamisest. Ma võin täiesti rahulikult öelda, et minu arust on Edgar Savisaar loll, kuna ta ei suuda ühtegi põhjust ega tagajärge seostada. Ta on täiesti haige inimene, kui ta teatab, et ta meediaga ei suhtle või kui ta kaebab selle kohtusse. Ta suhtub sellesse nii nagu Eesti Vabariik oleks tema vabrik või tema firma ja tema on selle direktor. I tell you a secret, I own this country! See on ju hästi nõme.“

Juku ja Venemaa

Kõik teavad, et Juku kõige suurem armastus on Venemaa. Mis tal sellega on? Juku ütleb, et ta ei ole Venemaasse pimesi armunud. Ta räägib: „Venemaal on hästi palju asju, mida ma täie rauaga vihkan. Näiteks nende poliitika ja riiklik ülesehitamine, see ÕUDNE valetamine. Kõik eesti vääksujad võiksid minna korra Venemaale, sõita Moskvast omnibussiga aeglaselt Baškiiriasse ja siis tulla tagasi ja mõelda kõige üle järele. Meil ei ole millegi üle viriseda, absoluutselt mitte. Venemaa on tõsiselt õnnetu maa, seal ei tööta praktiliselt mitte miski, kõik on nii suvaline.“ Küsimusele, mis teda siis nii hullult Venemaa poole ikka uuesti ja uuesti kisub, vastab ta: „Aga vaata, sitasitikat tõmbab alati sita poole. Ja ju ma siis olen selline sitasitikas ja Venemaa on minu sitt. Uudishimu on selles mõttes, et mind isiklikult tõmbab see ettearvamatus. Lihtsalt ostad pileti ja paned ajama. Sa ei tea kunagi, kuhu sa jõuad.“ Kui ma spekuleerima hakkan ja esitan küsimuse, mis siis oleks, kui tiblad ikka võimul oleks, kas tema kaabiks esimesena läände, püüab Juku kõrvale puigelda. Viimaks ta arvab, et ehk ta ikka käiks siis ka Venemaal, kuid tõenäoline on ka see, et teda oleks sunnitud emigreeruma.

Lugu hammastest ja naistest

Miks Juku-Kallel ei ole hambaid suus? Sest Juku sai peksa. Sellest olen ma kuulnud mitmeid versioone nii Juku enda kui ka tema sõprade suust. Kindel on see, et peksa ta sai, aga mitu korda, see pole teada, kus, see pole ka teada. On räägitud Kiievist, Pirita Jõekäärust ja Koplist. Küsimusele, millal ta uuesti hambad suhu paneb, saan vastuseks, et siis kui enam närida ei saa. Tõenäoliselt juhtub see varsti, kuigi Juku puhul pole see üldse kindel, et see ikka juhtub. Ta on vaatamata oma julgusele arglik inimene. Hammaste puudumine ei takista teda ometi telesaadet tegemast ja naisi on tal ka alati olnud jalaga segada. Tavaliselt on tal neid korraga ümber tiirlemas rohkem kui üks. Noorpõlves oli tal kombeks naisi luuletuste lugemisega hullutada. Selleks kõlbas kuupaistene öö looduskaunis kohas, Toompea vaatlusplatvorm või lihtsalt lauaservale põlema pandud küünlavalgus. Juku ise eitab seda, et ta on kunagi kedagi niiviisi „ära rääkinud“, kui ma aga KuKu klubis meie sõpruskonnale ütlen, et Juku väitis, et ta ei loe kellelegi küünlavalgel luuletusi, siis rõkkas vastu räme naer ja paar inimest luges peast tema luulejuppe, sest „need on lihtsalt kuulmise järgi pähe kulunud.“ Juku räägib ka seda, et Kõusaarega pole neil midagi. Ja mina ka ei tea. Ausalt öeldes ka ei huvita.

Juku peab end eelkõige luuletajaks ja tõepoolest, seda ta on. Arvatavasti on ta meile aastate vältel palju rohkem luuletanud, kui ta seda välja paista laseb. Õnneks on tema väikesed luuletamised seni olnud süütud ja andestatavad. Diletandist ajakirjanikuna on ta Eesti meediamaastikul ainulaadne nähe, ja peab tunnistama, et ta ei jää kuidagi diplomeeritud žurnalistidele alla. Pigem on klassikalise ülikoolihariduse puudumine talle vabadust ja julget pealehakkamist andnud. Ta on andekas tõbras, tabavamalt tema kohta öelda ei saa. Õnneks on tal tänini süda õiges kohas ja ta võitleb üllaste eesmärkide nimel