Ka autoralli on kunst, arvab Rain Pikand ja tõestab seda emotsionaalse looga ainsast eesti rahvusvahelisest rallitähest Markko Märtinist.

Autosse sissesaamine on üllatavalt raske. Ma ei ole kaugeltki sumomaadleja gabariitidega, kuid sisse tuleb autosse lausa pugeda. Auto on seest üheaegselt kohutavalt brutaalne ja samas ülimalt peen. Tehniliselt. Sparco iste imeb mind endasse. Mehaanik tõmbab viie-punkti turvavöö kinni. Ise seda teha ei ole võimalik (vähemalt amatööril mitte). Ja tõmbab nii kõvasti kinni, et korraks tekib mõte "Mis te kurat minuga teete!!!". Nii. Nüüd ma siis istun iga autoentusiasti unelmapaigas Subaru WRC tehasemeeskonna ralliautos, kõige kiiremas liikuvas objektis, millel on auto kuju. Põhimõtteliselt on orgasm juba käes. Kuid mu tänane seksipartner ei arva nii. See on alles eelmäng. Tagumine käik lülitub sisse nii, et kogu auto vappub.

Tagurdame kiiruskatse stardijoonele. Autol on ainult üks peegel (kõik ju kaalub!) ja sellepärast näitab mehaanik, mis positsioonis rooli hoida. Mõni hetk ootame stardiluba (noh, oleme siiski treeningul, kuid ralliauto ei sörgi kunagi, iga meeter läbitakse maksimumkiirusega) ja korrigeerime raadiosaatja kanalid. Olen kaardilugeja istmel. Loomulikult. Piloot ütleb veel, kus ma jalgu hoidma pean, kaardilugeja saab jalgadega lülitada kolme nuppu: signaal, kojamehed ja veel midagi, mida ma ei mäleta. Korraks peatub aeg.

Olen väike poiss, kes 4aastaselt koos isaga ronib Viljandis hüperkaruselli hõbedasse lennukisse, mis meeletu kiiruse ja lärmiga kohe-kohe tiirutama hakkab. Mu väike süda peksab ootusärevusest, lennuki tühjavõitu sisu ja robustne iste tunduvad väga-väga ebausaldatavad. Kuid teha pole enam midagi. Siiski on ootuselevus tunduvalt suurem kui kartus. Järgmisel hetkel on väike poiss juba taevas. Õnnetaevas. Silmad pärani, jalad vastu lennuki sisemust surutud. Suure õnnejoovastusega sisse kreemitatud.

Piloot lülitab käigu sisse, mida on lausa füüsiliselt tunda - auto teeb väikese hüppe kohapeal. Suur, käelaba mõõdus digitaalne displei näitab numbrit 1. Ja siis me kukume. Kukkumise tunne on absoluutselt ehe. Ei-ei, mõtlen, me liigume ju horisontaalis. WRC auto kiirendab ka kruusal ?sajani? alla 4 sekundi. Ma kujutan ette, mis nägu mul peas on. Kaheksajala ja inimese ristsugutis. Kohutavalt suured silmad ja tappev haare istme esiservast. Ainult kahe kombitsaga. Võib-olla kolmega. Müra on omaette kogemus. Tänu kiivrile ei ole kuulda mootori mürinat, küll aga on tunda kruusatee hääl (selle lauluga oleks Eurovisioonil kindlasti esikoha saanud). Tuhanded kivilöögid vastu auto põhja ja rattakoopaid jõuavad sürrealistliku metalse vihmarabinana minuni. Esimese kurvi läbimine kummutab absoluutselt kõik Newtoni füüsika reeglid. (Füüsikaõpetaja Järvekülg tundus omal ajal nii tark ja teravmeelne). Siis järgneb, ma arvan nii 20meetrine hüpe. Siis uuesti Newtoni naeruvääristamine.

Põhja-Eesti kruusatee tundub üheaegselt jube kitsas ja lai. Piloot tahab kogu aeg loodusele võimalikult lähedal olla, mõtlen, vist on looduselembene, sest praktiliselt kogu aeg on auto kolmandiku võrra üle teeääre. Näen teel umbes rusikasuurust kivi, millest piloot teadlikult mööda jõuab sõita. Lihtsalt sätib kivi auto alla. Reaktsiooni kiirus paneb imestama. Nagu üldiselt kõik, mis ta teeb. (Täna, kui ma seda juttu kirjutan, soovin, et saatus oleks ühe sellise manöövri broneerinud talle umbes 300 päeva hiljemaks) Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeessssssssss! Karjun kogu aeg mõttes. Jah, alles see on orgasm. Ja mu seksipartner on Markko Märtin, oma Subaru WRC roolis.

KUI MARKKO MÄRTIN 1994. aastal rallisõitja karjääri alustas, oli Eestis rallispordis absoluutne madalhetk. Eesti meistrivõistluste startides oli 13 autot. Elati peost suhu ja päev päeva järel. Mingeid eesmärke noorel Tartu poisil ei olnud. Oli kutse ja tõmme. Ta lihtsalt tahtis rallit sõita. 18aastaselt ei ole tavaline iseseisvalt rallikarjääri alustada. Tavaliselt toimub see ikka isa või mõne muu vanema, sugulase või tuttava mõjutusel. Noh, Markko isa oli rallit sõitnud. Kuid mingit käekõrvale võtmist ja garaaživiimist ei olnud, väidab Markko ise. Esimene võistlusauto oli (loomulikult) Lada.

Foto: Raigo Pajula

1996. aastal toimus esimene suur hüpe: neljarattaveoline Ford Escort oli Markkol istumisel all ja kiirused hoopis teised. Eesti meistrivõistlustel tuli kohe teine koht. Vanakesed vaatasid imestunult kõhnukest noorukit ja lootsid, et tegu oli juhusega. Rallisport on maailma sportide seas kindlasti üks vanema osavõtjaskonnaga. Kogemus loeb siin meeletult. Sellepärast tundus Markko saavutus juhusena. Mida ta ei olnud, sest kolmas ralli neliveolise Toyota Celicaga (mis oli Escorti välja vahetanud) tõi võidu. Tasapisi hakkasid liikuma ka rahad. Kuid ikkagi oli tegu absoluutse sooloesinemisega, sest mingist tiimist ei saanud juttugi olla. 21aastaselt noorukilt nõudis selline piloodi-mehaaniku-administraatori roll muidugi meeletut energiat. Eelkõige tahtejõudu. Ebatüüpilise noorukina ei olnud Markkol mingeid suuri unistusi. Tehasetiimi saamine ei olnud eraldi eesmärk. Ikka veel sõitis ta iseendale. Ju ei olnud aega unistada. 1997. aasta tõi Toyota Celica juba põhisõidukiks. Kõige olulisem sündmus oli aga loomulikult osalemine Soome MM-etapil Jyväskyläs. Celica oli juba tõeliselt kiire auto ja tõmbas Markkole sponsorite tähelepanu. Kõige suurem oli Estonian Oil Service´i huvi. Kiiresti kasvava Ameerika Hollandi transiidifirma juht Arnout Lughtmeijer tahtis, et tema juhitud firma, mis tegutseb Eestis, annaks kohalikule ühiskonnale võimalikult palju tagasi. Eestis tegutsev firma peab ennast ka sisuliselt tunnetama Eesti ühiskonna osana.

Lepingu sõlmimise ajal ei teadnud kumbki pool, kui kaugele koos jõutakse. Markko ja EOSi koostöö on tüüpiline Eesti arengu näide. Tugev ja ambitsioonikas Lääne kapital leiab Eesti talendi ja koos jõutakse kaugele. Kusjuures pole oluline, mis alal see Eesti talent tegutseb. See ei pea üldse sport olema. Samasugune sünenergia tekib tihti ka ärikeskkonna sees. Ehk on eestlaste arengujanu ja kiire kohanemisvõime see, mis Lääne partnerid siia meelitab ja tihti ka jätab. Me oleme liiga väikesed, et üksinda maailmas läbi lüüa. Me vajame partnerit. (Welcome to Estonia.)

JA EOS OLI MARKKOLE parem partner, kui oodata võis. Koos leiti tee Toyota tehasemeeskonda, kuid ebaõnn, see nii tüüpiline sõna autospordis oli juba ees ootamas. Toyota vahetas just oma autospordi prioriteeti rallis - taandus ja vormel-1 tuli. Kuid tehniline valmisolek jäi ja nii sõlmis Markko lepingu Toyota Team Swedeni meeskonnaga Rootsis. Autoks ikka seesama Toyota Corolla WRC. Põhimõtteliselt tehaseauto, ette valmistatud erameeskonna poolt. Eesti rallispordi arengule oli see väga tervitatav sündmus. Markko osales ju nüüd ka maailmameistrivõistluste etappidel ja tõi nii autospordi absoluutse tipu koju kätte. Ralli populaarsus hakkaski meeletult kasvama. Kus suitsu, seal tuld. Rahva huvi oli tõusnud arvestatavale tasemele. 1999. aasta MM-võistluste Rootsi etapil sai Markko 8. koha. See oli tähelepanuväärne saavutus tehasetiimide seas ja pani Markko mõtted uues suunas liikuma. Tundub mulle isiklikult.

Foto: Tiit Blaat

2000. AASTA KAARDILUGEJA vahetus oli selge märk, et midagi on teoksil. Inglasest kaardilugeja Michael Parki tulek oli signaal ettevalmistustest läbimurdeks, millest mõni aasta tagasi ei mõelnud ükski selle operatsiooni asjaosaline.

2001. aasta tõi tehasetiimi lepingu Subaruga. Esimene aasta tehasetiimis ei olnud kõige edukam. Kohanemine absoluutses maailma tipus oli raskem ja keerulisem kui Markko oodata oskas. Millegipärast hakkasid paljud Markkot Petter Solbergiga võrdlema, kes ka just sel aastal Subaruga lepingu sõlmis. Keegi aga ei olnud tähele pannud, et Solberg oli juba paar hooaega tehasemeeskonna autoga sõitnud. Lisaks oli Subarul vaja hooaja jooksul teha teatud finantsilis-poliitilised manöövrid - uus Subaru Impreza tänavasõidumudel vajas suurtel turgudel tähelepanu. Markkole omaselt andis ta endast kõik mis suutis ja ei unistanud võitudest, vaid üritas masinat tundma õppida. Markko potensiaal oli kõigile tehasemeeskondadele näha (eelkõige esimene kiiruskatse võit Kreeka rallil) ja nii hakkas omamoodi võidujooks noore tartlase pärast.

VÕIDUJOOKSU VÕITIS FORD. Kolmeaastane leping annab töörahu ja suurepärase võimaluse õppida eksmaailmameistritelt Colin McRae`lt ja Carlos Sainzilt. Ja tulemus ei andnud kaua oodata. Selleaastasel üliraskel Küprose rallil tõusis Markko esimest korda MM-ralli liidriks ja oli esimese päeva lõppedes kolmas. Noor Tartu mees liigub nüüd juba selgete sihtide suunas, milledest ta ikkagi endale omase tagasihoidlikkusega rääkida ei soovi. Kuid enam vist pole vajagi. Niikuinii on selge, kuhu sihid seatud on?

Markko suhted EOSiga on andnud suurema kasu Eesti rallispordile, kui alguses plaanid ette nägid. Juba teist aastat korraldab EOS Tartu-tagustel Lõuna-Eesti kruusateedel rahvusvahelise ralli. Kohe esimesel aastal ütlesid paljud, et nii hea organiseerimistasemega ei ole Eestis enne rallit tehtud. Ühest sponsorlepingust on kasu sündinud kogu Eesti rallispordile. Heal tasemel rahvusvaheline ralli on magus suutäis nii Eesti rallisportlastele kui pealtvaatajatele. Eesti ralli on arenenud heale tasemele, publiku huvi on väga suur (isegi igamehe sprindivõistlustel käib sadade kaupa pealvaatajaid ja on, mida vaadata) ja kõiki soovijaid ei lasta enam starti. Neid on lihtsalt liiga palju. Tasapisi, kuid kindlalt kasvab WRC-klassi autode hulk Eesti meistrivõistluste etappidel. Ehk on rallisõpradele ja eriti paadunud fännidele kõige tähtsamaks osaks siin jutus Markko vastus minu küsimusele, et kui Eesti rallifännid teeserval sini-must-valgete lippudega seisavad, kas jõuad neid märgata kui sõidad kiiruskatsel. "Loomulikult märkan," vastas Markko, "ja see teeb meele rõõmsaks ning sunnib pingutama veelgi rohkem. Aitäh neile toetuse eest!"

TRAAGILINE EBAÕNNE jõuline vahelesekkumine tänavusel Kreeka rallil röövis Markkolt absoluutselt kindla (minutiline liidripositsioon) esikoha. Kindlasti nägid paljud televaatajad, milline oli Markko pettumus. Markko enda tagasivaade on selline.

Sel hetkel, kui rehv purunes, olid mõtted ainult ratsionaalset laadi: kas sõita edasi või peatuda ja vahetada rehv. Esimene variant on teoorias kiirem, kuid katkine rehv võib purustada vedrustuse. Elektrilise mutrivõtmega kulub ratta vahetamiseks umbes kaks minutit. Mehhaanilise ristiga, mis Markkol ja Michaelil kasutada oli, võttis see aega kolm minutit. Sellel momendil ei mõelnud ta mitte niivõrd võidule (see oli niikuinii läinud), vaid ralli lõpetamisele, mis on tema eesmärk igal rallil sellel aastal. Tõeline šokk tuli alles pärast, kus ta tajus, et oli sellel rallil kõige kiirem. On äärmiselt tähelepanuväärne, kui küps mõtlemine Markkol on, kui ta räägib oma karjäärist. Selge plaan areneda järk-järgult (rallisid juhtida ei ole väga raske, aga sellises arengustaadiumis lõppevad need juhtimised enamasti põõsas, nagu Solberg on korduvalt tõestanud), sellel aastal rallisid mitte võita. Sõita, sõita ja veel kord sõita - lõpetamine on tähtsam kui kiirus.

Keeniasse Safari rallile läks ta tundega, nagu poleks Kreeka edu olnudki. Talle omase (peaaegu patoloogilise) tagasihoidlikusega arvab ta, et äkki teised lihtsalt sõitsid Kreekas aeglaselt. Keenias tuli neljas koht. Edu põhjus on arengus teatud küpsuse saavutamine ja Ford Focuse hea tundmaõppimine.

Markko võib kõik oma oskused Focuses käiku lasta, auto on vähemalt praegu veel noorest mehest üle. Eks näis kui kauaks. Kodusel Tartumaal paar nädalat enne legendaarset Jyväskylä rallit sõitmine peaks andma sellise valmisoleku, mis võib Markko "arenemisstrateegia" sassi lüüa. No ikka täitsa sassi.