Ats Joorits.

Kirik on aktiivselt kaasatud meediapilti, peavoolumeedia kajastab reeglipäraselt usujuhtide tegevust, religioossete voolude esindajad istuvad TV diskussioonistuudiotes ja kommenteerivad kõike alates Brexitist kuni kooseluseaduseni, teoloogilised seisukohad on kujunemas justkui ühiskonnaelu hindamise mõõdupuuks. 25 aastaga on ateistlikust riigist saanud kodanikuühiskond, kus religioosne sõnum on intensiivne ja võib tulevikus ühiskonna liikumist tänasest oluliselt konservatiivsemas suunas mõjutada.

Selle foonil ei tule muidugi üllatusena EELK peapiiskop Urmas Viilma ambitsioon kasutada haldusreformi kui käepärast sammu kiriku rolli suurendamiseks. Peapiiskop maalib valdade liitmisega tekkivast olukorrast pildi, kus tuhanded inimesed üle Eesti korraga jäävad kohalikust haldusvõimust eemale. ”Tinglikult öeldes on siis vallavanema ukse taga 5000 kuni 10 000 inimest. Kes kõneleb nende inimeste nimel?” küsib peapiiskop (Lääne Elu, 10.04.2017). Ja kirikujuht teeb ettepaneku – siin võiks anda võimaluse kogudustel olla vahelüliks. Viilmaa sõnul arutati Valga praostkonna sinodil ka seda, kas oleks võimalik haldusreformi tulemusel võtta riigilt või omavalitsustelt üle mingeid sotsiaalteenuseid. Teiste sõnadega – kas poleks siin võimalust omavalitsuste haldusaparaati mingil moel kiriku omaga koos tööle panna? ”Võim jääb inimestest kaugele, ja nii jääb kogudustele hea võimalus olla inimestele lähedal, olla nende hääletoru, kahepoolene vahendaja,” väidab peapiiskop.

Strateegilise juhina näeb peapiiskop siin võimalust oma turuosa suurendamiseks, pakkudes lahkesti seda, mida kirik arvab vaja minevat: koguduseliikmeid, koguduse ruume, kedagi, kes kuulaks ära, kes oleks hääletoru. Teisisõnu on see samas ka kirikujuhi hinnang valitsuse haldusreformile juba ette: ebaõnnestunud reform, mis mõtleb kõigele muule, aga mitte inimesele. Seda, et moodsas Eestis juurdub rohkem ja rohkem e-haldus, elektrooniline asjaajamine ja et paber näpus vallamajja jooksmine ei ole ammu enam esmane väljakutse, seda usujuht millegipärast ei arvesta.

Ühelt poolt otsib kirik võimalusi riigilt või omavalitsustelt mõne rolli ülevõtmiseks, administratiivseks lõimumiseks, teiselt poolt ei ole riigi saavutused ega riikluse taganud inimeste aktsiad peapiiskopi silmis just otsustava väärtusega.

Ühelt poolt otsib kirik võimalusi riigilt või omavalitsustelt mõne rolli ülevõtmiseks, administratiivseks lõimumiseks, teiselt poolt ei ole riigi saavutused ega riikluse taganud inimeste aktsiad peapiiskopi silmis just otsustava väärtusega. 12. aprillil Mihkli kirikus Eesti Vabariigi juubeliaasta tänujumalateenistusel ütles peapiiskop Viilma: ”Mulle ei meeldi mõelda, et meie püsimajäämine rahvana on osa juhuslikust või ka looduslikust valikust. Ma tean, et meie vabaduse saavutamine on olnud jumala kingitud soodushetkede arukate ärakasutamiste ning tarkade otsuste tulemus” (eelk.ee/uudised, 12.04.2017). Teisisõnu – tehke, mida tahate, tegelikult on kõik ikkagi jumala tahtest.

Repliigi korras võib lisada, et idee võimaldada kirikuaparaadil täita mingeid kohaliku omavalitsuse või riigielu administratiivrolle pole sugugi uus. Näiteks Rootsis oli rahvastikuregistri haldamine kuni 1991. aastani kiriku roll, sealt edasi võttis riik selle enda haldusalasse ja ühildas selle maksuameti registriga. Aastal 2000 toimus Rootsis riigi ja kiriku lõplik lahutus. Peamiselt kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et riigiaparaat oli palju efektiivsem kui üleriigiline kogudusekantseleide võrgustik; teiseks aga sellepärast, et nii oli sekulaarses riigis kohasem. Anda täna Eestis mingeid haldus-, korraldus- või mis iganes rolle kirikule, tunduks olema vale samm. Ja loomulikult viiks see kohe ka järgmise jätkuküsimuseni – selle tegevuse rahastamiseni. Üsna kindlalt oleks siis Eesti maksumaksja see, kes kirikult sisseostetud teenuse eest eelarve kaudu maksma hakkab.

Kõrvuti kiriku organisatsiooni maise asjaajamise konkurentsivõimelisuse ja toimetuleku küsimustega kerkib aga ka küsimus sellest, kas nii jäik ja vanamoeline kirik üldse saabki olla moodsale riigile partneriks? Piisab, kui sirvida EELK karjasekirju, lugeda Eesti Kiriku väljaandeid ja tutvuda kirikujuhtide seisukohtadega, et tekiksid kahtlused. Üleriigiliselt toimuvatel sinoditel kannavad kiriku tippjuhid kiriku seisukohti praostkondadesse ja kogudustesse. Nii ütles piiskop Joel Luhamets Saarte sinodil, et ”kiriku seisukoht homoseksuaalsusesse ja selle praktiseerimisse on, et see on patt” (Eesti Kirik, 05.04.2017, veebiväljaanne). Just neil päevil, mil Inglismaal ja Saksamaal on riik rehabiliteerinud kõik homoseksualismis süüdimõistetud, juhindub meie kirik jätkuvalt nõukogude aja kriminaalkoodeksist. Patt! Piiskop Luhamets rääkis sinodil ka sellest, et kirikus on endiselt neid, kes ei poolda naiste ordineerimist. Märkimisväärne on ka see, et ajal, kui avalik-õiguslikus sektoris ja ilmalikus elus peetaks võrdset soolist esindatust normiks, siis kirikuhierarhia juhtkonnas laiemalt nii ei arvata. EELK Piiskopliku Nõukogu 21 liikme hulgas, näiteks, pole ühtegi naist.

Kiriku jäikust ja konservatiivsust kirjeldavad ka seisukohtade tonaalsus ja see, keda või mida toetatakse, mida peetakse õigeks. Võtkem näide nii öelda rohujuure tasandilt - Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kalduri kuulsaks saanud kõne Jõhvis Vabadussõja monumenti avades. Hingekarjane mõnitab gaysid, sõjapõgenikke ja Euroopa Liitu, kiriku häälekandja Eesti Kirik kirjutab temast aga kohe kiitva persooniloo pealkirjaga ”Peeter Kaldur, tuli, nägi ja võitis” (27.02.2017).

Ühiskond muutub, selle vajadused ja võimalused muutuvad. Isegi kui Haldusreform peaks tooma kaasa elanikkonna ja omavalitsuste haldusfunktsioonidesse mingeid ”auke ja ületamatuid kaugusi” , tuleks nõrgad kohad ja tagasilöögid avastada ja ennetada selle sama Haldusreformi protsessis. Ilmalike vahenditega.