Kitarrist Eric Gales, üks Augustibluusi peaesinejaid, sündis 1974. aastal. Juba kümneaastaselt peeti teda muusikaliseks imelapseks, kahekümneselt mängis ta laval koos superstaari Carlos Santanaga. Ta on loonud väga omanäolise ja jõulise sulami erinevatest mängustiilidest. Jimi Hendrix, Stevie Ray Vaughan ja hea isiklik sõber Eric Johnson on ehk tema mängulaadi kõige rohkem mõjutanud ja neid mõjusid võib Galesi muusikas ka kuulda. Aastate vältel on ta koos esinenud väga paljude kuulsate muusikutega, ka koos kunagise Jimi Hendrixi bändi liikmete Mitch Mitchelli ja Buddy Milesiga.

Galesi mängustiil on ebatavaline, kuid samamoodi ebatavaline on ka see, et ta mängib kitarri vasaku käega, bassikeeled allpool. Seejuures ei ole ta vasakukäeline! Kuid Ericu vasakukäeline vanem vend, kes talle kitarrimängu õpetas, lasi tal just niimoodi pilli kätte võtta. Ja väike Eric ei osanud kahtlustadagi, et midagi ei klapi...

Küsin Eric Galesilt, kes olid noorena tema eeskujud kitarrimängus. "Jimi Hendrix, Stevie Ray Vaughn, Albert King, Muddy Waters ja teised tollased suured muusikud," vastas ta telefonis kiirkõnes rääkides. Viisin jutu Ameerika ajalehes Washington Post hiljuti ilmunud artikli peale, mis rääkis, et viimase kümne aasta jooksul on Ameerika Ühendriikides elektrikitarride müük langenud kolmkümmend protsenti. "Pole lugenud, ja ma ei arva sugugi, et elektrikitarr kuhugi kaoks," ütleb Eric. "Elektrikitarr on ja jääb, kuigi mängustiil muidugi muutub."

Artikkel väitis, et pole enam kitarrikangelasi, kes noortele eeskujuks oleksid. "See on üsna ennasttäis avaldus," arvab Eric ja loeb kohe ette terve rea kitarriste, kellest ta ise väga lugu peab, näiteks Joe Bonamassa (esines Tallinnas Nokia kontserdimajas 2010. aastal - P. H.) ja Eric Johnson. Küsin Galesilt, mida ta arvab sellest, et samal ajal akustiliste kitarride läbimüük hoopis kasvab ja et üheks suuremaks kitarrimuusika eeskujuks peetakse Ameerikas kantrilauljat Taylor Swifti. "Vau!" hüüatab selle peale Eric. "No seda on küll lahe kuulda!" Ta räägib, et talle endale meeldib akustiline kitarrimuusika väga, et tema uuel plaadil "Middle of The Road" on üks akustiline ballaad ning tulevikus kavatseb ta veel rohkem aega akustilisele kitarrile pühendada. Ta on andnud isegi lubaduse akustilise kitarrimuusikaga bluusiplaadi välja andmiseks.

Aga kuidas suhtub Gales internetis pakutavasse võimalustesse kitarrimängu õppida? "Muidugi on seal palju erineva tasemega kraami, vanasti seda kõike ju üldse ei olnud. Aga see on väga positiivne, sest nii saab anda edasi kitarrimängu oskusi ja võtteid ning see omakorda annab inspiratsiooni noortele mängijatele." Ka Eric Gales ise levitab oma oskusi internetis, samuti on tal palju kitarriõpilasi, keda ei kohuta see, et nende õpetaja kitarri tagurpidi käes hoiab. Kuid kas mängutehniline pool ja "sada nooti sekundis" tänapäeval liialt domineerima ei kipu, küsisin lõpetuseks. Gales ise on väga inspireeritud mängija, kelle soolod isegi plaatidel on alati kordumatud. "Nii mängutehnika kui hing on mõlemad muusikas väga olulised. Tähtis on see, et muusikaga tegelemine pakuks noortele tegevust ja rahuldust ning võimalust ennast väljendada."