„Kui inimesel on piisavalt tahet, on ta absoluutselt kõigeks võimeline. [--] Sõjandus pole mu ainus huvi, kuigi see on kõige kaalukam. Ees on pikk ja muutusterohke elu. Peamine on olla valmis perspektiivideks, mitte vaadata toimivat häguse pilguga,“ rääkis tolles raskele klantspaberile trükitud propagandaväljaandes Metsavas, kes oli teose valmimise ajal majori auastmes ning teenis Kaitseväe peastaabis suurtükiväe inspektorina. Ta oli oluline tegelane: tegeles suurtükiväe arendamisega, aga ka suurtükiväe üksuste ja miinipildurite üksuste töö korraldamise ja tegevväelaste väljaõppega.

Metsavas rõhutab, et vene päritolu Eesti ohvitser kuulub kahte erinevasse kultuuri ja sotsiaalsesse keskkonda. „Praegu, kui maailm polariseerub järsult, on eriti oluline mõista kultuuri keele kaudu ja vastandlikku maailmavaadet suhtlemise kaudu,“ seisab raamatus.

Metsavas kiitis, et kahe keele vaba valdamine on teda kõvasti aidanud ning ta ei märganud kordagi, et kaitseväes oleks kedagi häirinud tema rahvus.

Metsavas rääkis, et ta tahtis juba lapsena sõjaväelaseks saada. Maneeži tänaval asunud ajateenijate vastuvõtukomisjoni ilmus ta oma sünnipäeval. Noormees lõpetas 1999. aastal ajateenistuse reservohvitserina ning astus Tartus asuvasse Kõrgemasse Sõjakooli.

„Just sõjakoolis sõjandust õppides ilmnesid Mestavasel paljud tahtelised isiksuseomadused, mida võib väljendada juhtlausena Wiston Churchilli sõnadega „Never, never give up,“ teatab teos.

Metsavas täiendas ennast ka Soome armee suurtükiväepataljonis nii patareiülemana kui seersantide väljaõpetamisega tegeleva suurtükiväekooli ülemana.

"Nagu Deniss ise on tunnistanud, kujundas sõjakool temast ohvitseri "kui haritlase, ühiskonna täiesti erilise kihi esindaja." "

2012. aastal teenis ta Estcoy-15 kompanii koosseisus Afganistanis. Sealset riiki kirjeldas ta „täieliku põrguna lihtsa inimese jaoks“.

Major kiitis, et suurtükipatarei ülemana, suurtükiväekooli ülemana ja maaväebrigaadi tuletoetusohviterina puutus ta kokku ja uute ja huvitavate väljakutsetega: „Strateegilise planeerimise võimalus, rahvusvahelised kontaktid ja osalemine sõjalistel õppustel.“

Metsavase arvates andis kaitseväeteenistus talle enesekindluse ja usu oma jõusse. Ta õppis inimesi kuulama, nende muredesse süvenema ja ise mitte kurtma. Ta hindas väga oma vanemaid, armastatud neiut ja suurepäraseid sõpru.

Lugu illustreerisid mitmed fotod – muuhulgas ka sellest, kuidas ta lõi kulpi kui andis kätt kaitseväe juhatajale Riho Terrasele.

Mitte kellelgi polnud toona aimu, et musterohvitserist võiks saada riigireetja.

Iroonilisel kombel tuletas Metsavas kirjatükis meelde põhimõtet, et "ohvitser peab alati meeles pidama, et mistahes laiduväärt tegu pannakse mitte ainult tema enda, vaid ka tema kolleegide, sõprade ja võitluskaaslaste arvele."