Eesti üks auväärsem ja kõrgetasemelisem väiketeater Theatrum sai möödunud aasta lõpus 20aastaseks. Algusest saati selle loomingulist palet vorminud Lembit Petersoni (61) ja tema ligi 18 aastat teatri tegevjuhina tegutsenud poja Mariusega (41) vestles Veiko Märka.

Enamasti on Eesti väiketeatrid oma juhtide nägu. VAT Teater on Aare Toikka, Tartu Uus Teater Ivar Põllu, Krahl Peeter Jalaka nägu. Kelle nägu on Theatrum rohkem, kas Marius või Lembit Petersoni?

Lembit Peterson: Raske öelda. Me oleme püüdnud ikka niimoodi, et kõigil meie trupi liikmeil oleks sõnaõigus ja oma osa teatri näo kujundamisel.

Aga kui te vaidlete, kes peale jääb?

LP: Ma ei tea, kas me väga palju vaidlemegi.

Marius Peterson: Meil on nõupidamised, vaidlemist eriti ei ole. Ja teiseks – nagu Lembit ütles – see ring, kus me nõu peame, on tunduvalt laiem kui meie kaks. Aastate jooksul on see olnud erinev. Praegu osalevad loominguliste plaanide pidamistel ja otsuste langetamisel ka Andri Luup, Anneli Tuulik, Maria Peterson, Eva Eensaar, Laura Peterson, Helvin Kaljula, Tarmo Song ja Aive Sarapuu. Inimesed on erinevad – mõni väljendab end rohkem või jõulisemalt, teine kuulab ja mõtleb kaasa, väljendab end sõnades napimalt. Oluline on, et selle ühise juures, mis meid on kokku toonud ja koos hoidnud, jätkuks tähelepanu, ka julgust, teineteise erinevusi arvesse võtta.

LP: Kõige rohkem on teater nende autorite nägu, keda parasjagu mängime, nemad mõjutavad meid kõige rohkem.

Kes valib autorid?

LP: Mitte keegi ainuisikuliselt. Diktaat puudub. Keegi pakub trupile lugemiseks tema jaoks huvitava näidendi. Loeme tekste koos, selle tegevuse käigus selekteeruvad välja autorid ja näidendid, mis hakkavad kõlama kogu trupi jaoks. Need võtame repertuaari. Ja kui ei hakka kõlama, ei võta.

Meil on kogunenud ka palju näidendeid, mis oma aega ootavad. Oletame, et näiteks Tšehhovi ”Kolme õe” jaoks ei ole meie trupis pikka aega sobivaid näitlejaid. Aga ühel hetkel leiame sobiva koosseisu ja siis me teeme selle ära. Nii on juhtunud mitme näidendiga, mis oma õige aja ära on oodanud. See hetk võib saabuda väga ootamatult. Juhtub sedagi, et tõlkijad otsivad meiega kontakti. Nii jõudis Theatrumi repertuaari näiteks Jevgeni Griškovetsi looming.

Foto: Vallo Kruuser

MP: Nii oli ka Jaan Kruusvalli ”Häältega”, mille proovidesse lavastaja Aleksander Eelmaa Lembitu kutsus – et kas see võiks välja tulla Theatrumi all. Meil endil polnud Kruusvalliga plaane.

LP: Üldiselt saame sageli repertuaari suhtes mõjutusi väljaspoolt teatrit. Theatrum ei ole suletud sekt. Ütleksin, et Theatrumi nägu ei ole 20 tegevusaasta jooksul olnud ühesugune.

MP: Seda on eri perioodidel kujundanud erinevad inimesed: Mart Aas, Leino Rei, Kärt Johanson ja mitmed teised. Ka inimesi, kes hetkel on otsesest teatritegemisest eemal. Näiteks Anne Kirikal, Thea Luik, Marian Rütman või Mart Johanson, kellel oli Theatrumi rajamisel väga oluline roll.

LP: Theatrum on ka meie administraatorite, lavatööliste ja valgustajate nägu. Aga Mariusega on meil teatri juhtimine niimoodi ära jagatud, et tema on seni tegelenud suuremalt jaolt majanduslike küsimustega, mina loomingulise poolega. Kui mõlemad pooled klapivad, viiakse ka plaan ellu.

Kumb pool rohkem takistama kipub?

LP: Nii ja teisiti. On ka kunstilisi kriise. Otseselt heade ideede puudust pole meil olnud, küll on probleemiks olnud nende kokkuviimine reaalsete võimalustega. Enamasti on need majanduslikku laadi.

MP: On erandeid, kuid reeglina pole ükski kavatsus realiseerimata jäänud ainult sel põhjusel, et raha pole. Näitlejad – isegi end aastate jooksul teatuks ja tuntuks mänginud – on üldjuhul leppinud, et nad ei saa ehk nii suurt tasu kui riigiteatris. Eesti teatriruum muutub üha kapitalistlikumaks. Läänes on väga tavaline selline suhtumine, et enne proovid ei alga, kui eelarvetabeli tulude pool on kindlustatud. See on küll n-ö vastutustundlik, kuid kunstis on vahel vaja riskida. Vahel on loominguline mõte rahastuse saabumise ajaks juba tuhmunud ja asi saab tehtud vaid projektis võetud kohtuste sunnil. Liigne ametiühingulikkus on tekitanud olukorra, kus me näeme lavastusi või kuuleme kontserte, mis on lihtsalt toored, kuna pole lubatud teha rohkem proove, kui selleks eelarvereal vahendeid on. See viib ettevaatlikusele, kus ei julgeta etenduse- või kontserdiolukorras võtta millegi tõelise sünniks vajalikke loomingulisi riske. Seda tühimikku püüavad täita PR, mütomaania, lavastusi saatvad tekstimassiivid kavalehtedes ja festivalikataloogides, mille põhjal kuulaja-vaataja peab lavaltoimuvale ”ime” mõõtme ise juurde mõtlema ja ennast süüdistama, kui 1000-kohalises saalis laval toimuv talle kohale ei jõua.

Kõrvaltvaatajana on mul tekkinud mulje, et Theatrum on Eesti kõige euroopalikum ja seetõttu kõige vähem rahvuslik teater.

LP: Iga näidend, mille me oma kultuuri keskkonda tõlgime ja esitame, muutub eesti kultuuri osaks. Mõni välisautor tabab meid ja probleeme paremini kui kodumaine. Aga me pole viimaseid vältinud. Kruusvall, Tätte, Tammsaare, Luup – väga eripalgelised autorid ju.

MP: Meil praegu kavas oleva ”Joobnute” autorile Võrõpajevile on ette heidetud, et ta pole piisavalt venelik. Ja samas polevat ka piisavalt lääne-euroopalik. Nii et ehk sobibki ta kõige paremini just meile, kes me asume vahepeal. Mulle, muide, meeldib olla ida-eurooplane.

Lembitul oli esialgu suuri kahtlusi, kas ”Joobnud” on Theatrumile sobiv tükk, aga kui me olime koos trupiga seda Lembitu otsetõlkes kuulanud, sai kohe selgeks, et on küll.

LP: Theatrumis on kõige tähtsam tõe tunnetamine igas näidendis. Tõe taotlemine ja tõearmastus. Tõe ja armastuse kooskõla otsimine, nii elus väljaspool teatrit kui teatriloomes. Ja enda nägemine tõe peeglis.

Teater on kummaline institutsioon, mis sisaldab endas omajagu pühalikkust ja omajagu meelelahutust. Tõe leidmise rõhutamine eeldab, et Theatrum asub sellel skaalal pigem pühalikkuse poolel.

Foto: Vallo Kruuser

LP: Tõde ilmub sageli naervat maski kandes. Minul pole huumori vastu midagi – pigem vastupidi. Eeskätt otsime oma autoreid valides neid, kes suudavad koomilise ja traagilise kooskõlas maksma panna. Hea autori võibki sellest ära tunda, et kohati sa ei tea teda lugedes ja lavastades, kas naerda või nutta. Mulle väga ei meeldi sõna ”tragikoomiline”, sest ta on liiga kulunud, kuid sisuliselt on ta õigel kohal. Kas naerda läbi pisarate või nutta läbi naeru.

Kas te pigem konkureerite teiste teatritega heade näidendite pärast või peate vaeva nägema, et üldse midagi head leida?

LP: Häid näidendeid on väga palju. Vaja on lihtsalt leida õige näidend õigel ajal. Mis sobiks trupile antud hetkel, ja vajaduse kutsuda külalisnäitlejaid. Me oleme algusest peale palju teiste näitlejatega koostööd teinud – Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa, Kaie Mihkelson...

MP: Konkurents pole õige sõna. Samas on olnud selliseid juhuseid, et oleme mõttes juba mõne näidendiga tööle hakanud ja siis selgub, et kolm Eesti teatrit hakkavad sedasama asja tegema. Oleme loobunud. Eestis paraku pole nii palju publikut, et ühe näidendi nelja erineva lavastuse jaoks jätkuks. Me ei käi luuramas, kes mingis teatris parajasti mida teeb. Aga kui saime Võrõpajevi “Joobnute” teksti, siis küll kiirustasime autorilepingu sõlmimisega.

Eesti teatrisituatsioon muutub üha ebaõiglasemaks. On ülerahastatud riigiteatrid ning alarahastatud väiketeatrid ja üksikprojektid, mille raames tehakse palju huvitavamat ja originaalsemat kunsti. Ometi ei hinda viimast kategooriat žüriid ega meedia. Kas võib öelda, et riigiteatrite aeg on ümber saanud?

LP: Võiks ju vastata väga karmilt, et riigiteatrite aeg sai ümber siis, kui Nõukogude Liidu aeg ümber sai. Aga nii karmilt ma öelda ei taha, olen pigem pehme ülemineku poolt. Küsimus on selles, kust kuhu üle minnakse? Seda peaks väga täpselt mõtestama, mida me riigiteatrite asemele tahame. Paraku on nii, et kui ise töötad ühes konkreetses väiketeatris, nii-öelda ”joonistad oma pilti”, siis pole aega nii suurelt ja globaalselt mõtiskleda. Selle töö jaoks on omad vastustustundlikud inimesed, kes selle eest ka riigipalka saavad. Nõuanded ja nõupidamised teatriinimestega on siin mõistagi omal kohal. Marius noore mehena oskab neid asju ehk värskema pilguga vaadata. Temast veidi nooremana tundsin ma mingit lootusetut väsimust riigiteatrite süsteemist. See aga andis tõuke teistsuguste võimaluste otsimistele.

MP: Mul pole riigiteatri kuupalgal olemise kogemust. Aga mind paneb mõtlema järgmine asi: kui ma räägin oma endiste õpilastega Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassist, kes on vahepeal kõrgema lavakooli lõpetanud ja kusagile riigiteatrisse tööle läinud, ja küsin ühe või teise lavastuse kohta, kus nad mängivad – kas tulla seda vaatama. Olen kuulnud ka vastust: ”Ei, ära seda küll vaatama tule.” Mind paneb imestama, kui mõne aasta eest ülikooli lõpetanud inimene sellist asja räägib. Kui nii räägib noor inimene, kes peaks olema kunstnik, siis mulle tundub, et see süsteem hävitab inimesi loominguliselt. Need vilistlased, kes VHKst lahkuvad – neil on ju omad ideed ja ideaalid kunsti alal. Kuidas juhtub, et see kõik kõrvale pannakse ja tormatakse lavale mängima midagi, milles osalemist häbenetakse? Ilmselt sageli ei tunta või ei taheta ära tunda, kus algab vägivald, millele noorel inimesel pole võimalust, mõnikord ehk ka julgust, vastu hakata. Teatrikülastuste suur suhtarv ühe elaniku kohta seda ei õigusta. On vist nii, et suures teatris kipuvad õnnestunumad tööd sündima siis, kui üks rühm näitlejaid koondub pühendatumalt ühe lavastaja ümber, moodustub omamoodi väike kooslus suure sees.

LP: Näitlejad vajavad teatud stabiilsust ja turvalisust, seetõttu tunduvadki suured riigiteatrid väga head. Aga kui täpsemalt vaadata, kas stabiilsus ja turvalisus nii majanduslikus kui loomingulises mõttes ikka on tagatud, siis tekib küsimus, kas ühe- või kaheaastaste lepingute puhul saab neist juttu olla. See on valus küsimus.

MP: Turvalisuse ja ebaturvalisuse piir on teatris tähtis teema. Aga kui maja on liiga ilus, liiga mugav, siis tekib selline tunne, et ei tahagi lavale minna, kõik on niigi tore. Mitte et ma räpasust või korralagedust pooldaksin, aga lavale minek eeldab teatud… ebamugavust.

Kas Theatrumi olukord on turvalisem või ebaturvalisem kui teatri loomise ajal?

Foto: Vallo Kruuser

MP: Veel kümme aastat tagasi oli olukord täiesti teine, väiketeatrid asusid peaaegu taidluse ja isetegevuse piirimail. Ja väga pikalt seisis Theatrumi rahastamise tase enam-vähem paigal. Ma leian, et ebaõiglaselt. Pikki aastaid läksid meie soovid-palved-avaldused ministeeriumile justkui vastu seina. Viimastel aastatel on meil kultuuriministeeriumiga tekkinud hea dialoog. Meiega arvestatakse ja kohtumistel ka tõesti kuulatakse, otsitakse (ja leitakse) lahendusi.

Kui mõelda, mis on aastaid püsinud alarahastamise tõttu jäänud olemata… Äärmuslikest olukordadest meenub näiteks see, et Adolf Šapiro lavastajaks kutsumisele tõmbasime viimasel hetkel ise piduri peale. Sama juhtus ka Jaques Lassalle`iga. Mõlemad olid valmis tulema, aga hakkasime kartma, et töötingimused on nende jaoks siiski liiga harjumatud. Nemad on harjunud laitmatu masinavärgiga, meil aga on tavaline, et näitleja peab proovi ajal ise lampe sättima. Emotsionaalsed pinged võinuks liiga suureks kasvada.

LP: Ise me saame nendest pingeolukordadest aru ja neelame alla. Lavastaja töö on nii või teisiti pingeline, aga kui näitleja on peale rolli loomise samaaegselt hõivatud ka prožektoritega ja lava kujundamisega... siis nõuab see lavastajalt teinekord teatavat kannatlikkust.

MP: On suur vahe, kas näitleja tegeleb enne proovi oma teksti õppimisega, puhkab või tegeleb sellega, et Saksa internetipoest järgmisele lavastusele vajalikku projektorit osta. Muidugi on suured vahed ka väiketeatrite endi majanduslikus olukorras. Näiteks Von Krahli ja Theatrumi toetuste vahe oli aastaid liiga mitmekordne.

Kelle kasuks?

MP: Mis te ise arvate? Aga ma ei taha öelda, et nemad oleksid liiga palju saanud. Meie saime liiga vähe. Me ei eeldanud, et ministeerium peaks Krahlilt ära võtma ja meile andma – küllap on paremaid lahendusi.

Kas Eesti väiketeatrid hoiavad omavahel kokku või on nad konkurendid?

MP: Mingi ühine omapära ja foon meil tõesti on. Meie kõigi nägu on üsna selge. Mitte et see niivõrd juhi nägu oleks, aga trupi oma küll. Kõigil on omad maailmavaatelised tõekspidamised, esteetilised eelistused. Konkurentsi ma ei tunneta. Kõik ilmselt hoiavad üksteisele pöialt, ka selles, et väiketeatritel majanduslikult paremini läheks. Aga enamasti ajavad kõik oma asju. Ja ilmselt nii peabki olema. Omamoodi kontakti loovad teatrite vahel näitlejad, lavastajad, kunstnikud, kes kord ühes, kord teises tegutsevad.

Teatrielu on sageli seostatud legendidega. Theatrum asub pealegi Tallinna vanalinnas, kus legendide hulk on eriti suur. Millised on teie põnevaimad müüdid või müstifikatsioonid?

LP: Ma ei tea, kas seda müstifikatsiooniks nimetada – aga üks meie asutajaliikmetest oli Juhan Viiding. Tema kohalolek või vaimne lähedus on Theatrumi töid ja tegemisi alati saatnud. Mulle tundub, et Juhani kohalolek mõjutab kuidagi ka meie repertuaari valikut. Ta oli muidugi lapsest saati vanalinna poiss ka.

Ega see ka juhuslik ole, et me just dominiiklaste ordu kloostri kvartalis tegutseme. Meie teater ongi ju tegelikult seda keskkonda silmas pidades tekkinud. Vanade kloostrihoonete müüride vaikuses elab edasi selle kloostri loomist inspireerinud vaimsus. Loodan, et see vaimsus ka meie tegemistes peegeldub, neid läbistab ja neis edasi kandub.