Viimased nädalad on maailma ajakirjandus üleküllastunud murest läheneva NATO tippkohtumise pärast. President Trumpi tegelike kavatsuste ja NATO ühtsuse kohal on suur küsimärk. The New York Times kirjutas 9. juulil, et kui varem olid NATO tippkohtumised „rituaalsed sündmused“, kus kinnitati suuremat ühtsust ja tugevust kui iial varem, siis „Trumpi ajastul on muutunud ärevust tekitavateks vastasseisudeks, kus peaeesmärk on hoida ära pikaajaline kahju sõjalisele liidule“.

Maailma ajakirjanduse ega ka poliitikute mälu pole ülemäära pikk. Tegelikult on NATO tippkohtumiste pikas ajaloos umbes pooli peetud „murrangulisteks“ ja „murettekitavateks“.

Esimene NATO tippkohtumine oli ajal, mil Nõukogude Liit oli suutnud luua tuumarelvad ja „ulatus“ nendega juba USAni. Moskva tuumarünnakut lääne vastu peeti vaat et aja küsimuseks. 1957. aasta tippkohtumisel tahtis USA tuua oma tuumarelvad Euroopasse, Prantsusmaa oli sellele vastu, Inglismaa kahtles, ükski Euroopa riik ei tahtnud muuta end Venemaa sihtmärgiks ja ajakirjanduse õhkkond oli sama paaniline kui praegu.

Siis surus USA läbi tuumarakettide paigutamise Euroopasse ja eurooplased said NATO poliitika n-ö diplomaatilisema avangu ehk „läbirääkimiste arendamise Nõukogude Liiduga“. Tänapäeval, nagu teada, on rollid vahetunud. USA tahab läbi rääkida, Euroopa tahab, et USA meid edasi kaitseks. USA arvab, et Saksamaa peab maksma, muide unustades, et Saksamaa piiratud kaitsekulud ja ettevaatlik kaitsepoliitika tulenevad otseselt teise ilmasõja järel USA enda hoiakust: meie kanname hoolt Euroopa kaitse eest, et sakslased liiga tugevaks ei saaks.

2003. aastal, kui USA küsis liitlaste abi Iraagi operatsiooniks, olid Saksamaa ja Prantsusmaa kindlalt vastu ja liidu ühtsus suurema kahtluse all „kui iial varem“.

1966. aastal lahkus Prantsusmaa NATO sõjalisest juhtimisstruktuurist ja Prantsusmaa väed ei täitnud enam NATO sõjalisi kohustusi. Kas keegi mäletab veel, et Prantsusmaa taastas täisliitluse NATOga alles 2009 pärast Vene-Gruusia sõda?

1974. aastal toimus teine NATO tippkohtumine ja selle eel räägiti, et NATO „pole iial varem“ olnud sellises kriisis. Washingtonis möllas Watergate. Samal ajal NATO tippkohtumisega oli Nixon teatanud lindistuste avalikuks tegemisest. USAs valitses „kaos ja moraalne madalseis“. Tippkohtumine peeti 25 päeva enne Türgi-Kreeka Küprose sõja algust. Esimest korda NATO ajaloos olid kaks liitlast omavahel sõja äärel.

Venelased pressisid samal ajal Helsingi tippkohtumist ja lootsid oma sõjas vallutatud alad ja alistatud riigid viimaks ometi päris omaks saada. Nii Suurbritannias, Prantsusmaal kui ka Saksamaal vahetusid valimistega peaministrid noorema põlvkonna vastu ja üldine mure oli, et noored mehed ei ole kindlasti NATO suhtes nii kindlameelsed kui vanemad. Ühesõnaga täielik maailmalõpumeeleolu.

Paanika jätkus. „Päevakorras olevate lahendamata probleemide ja täitmata unistuste häbistav nimekiri“ muudab lääneriikide liidu enesekindluse leidmise raskeks, kirjutas The New York Times 1990. aastal.

2003. aastal, kui USA küsis liitlaste abi Iraagi operatsiooniks, olid Saksamaa ja Prantsusmaa kindlalt vastu ja liidu ühtsus suurema kahtluse all „kui iial varem“.

2008. aasta NATO tippkohtumise eel oli liit tülis Ukraina ja Gruusia liikmesuseperspektiivi pärast. USA surus seda, Saksamaa ja Prantsusmaa olid vastu. Sisuliselt sai Putin oma eesmärgi ja NATO laienemine peatati. Esimest korda NATO ajaloos ei saavutanud USA president tippkohtumise põhieesmärki.

Lähenev tippkohtumine tasub panna ajaloolisse perspektiivi. Alati saab öelda „ei iial varem“, alati on NATO „murrangulises faasis“. Selleks NATO ongi, et probleeme lahendada, mitte julgeolekupäikese vannide võtmiseks, nagu ütles Lennart Meri.

Loomulikult on Trump ettearvamatu, loomulikult ei meeldi NATO Euroopa liikmetele Washingtoni surve tõsta kaitsekulusid ja Trumpi karm jutt „Euroopa, eriti Saksamaa võlast USA ees“. Puhtrahalises võtmes on Trumpil ju õigus. Õigus on ka neil, et liitlus on rohkem kui eelarved. Et NATO tugevus tuleb suures osas tema ühtsuse kuvandist, kaitsevalmisoleku usutavusest.

Usutavus on tõesti hetkel mõningase küsimärgi all. Kuid mitte reaalset kaitsevõimet vaadates. „Iial varem“ ei ole NATO kaitse-eelarve suurendamise vajadus olnud kõigile liikmetele nii selge. Kõik liikmed ka kasvatavad kaitse-eelarvet, seda suuresti tänu Trumpile. NATO kaitse-eelarve on muide juba kasvanud viimased kolm aastat ja läheneb triljonile eurole. See on 14 korda suurem kui Venemaal.

Kõige olulisem on säilitada rahu. Tänane pinge või kriisitunnustega olukord on tõsine, ent olemuslikult märksa tühisem kui enamik suuri NATO kriise varasematel aegadel. Ja mis kõige olulisem, „iial varem“ ei ole Eesti olnud sellises kriisis nii selgelt õigel pool.