Sel päeval oli ilus sinine taevas. Mõned pilved liikusid, meri oli - nagu meenutab rühmaülem Jaanus Karm (28) - sile nagu plekk.

Mõned minutid enne keskpäeva astus luurerühm Suur-Pakri saarelt neljateistkümnekraadisesse vette.

Rühmaülem ütles, et kes ei taha tulla, need jäägu saarele, hiljem saadame paadi järele. Kõik tulid. Kõik usaldasid oma ülemat ja usaldasid oma rühma. Üks poiss rühmas ei osanud ujuda, ka tema astus vette.

Kahe kolmekümnemeetrise köie vahele oli iga kahe meetri tagant seotud õhku täis kummist veemahutid. Köite vahele paigutati relvad ja seljakotid.

Kõik olid heas tujus, tehti nalja. Rühma peale oli meestel külmarohuks kaasas pool liitrit brändit, iga mees sai lonksu ja kõik paistis sujuvat libedalt.

Siht võeti Risti raadiomastist käelaba võrra vasakule.

Kaheteistkümne paiku sõitsid kaks luurerühma mandrile jäänud poissi autoga Kurkse sadamasse ja teatasid, et Suur-Pakrilt tullakse täna läbi mere maale.

Sadamakapten Heino Kreintal soovitas meestega ühendust võtta ja teatada, et sellise ilmaga läbi mere tulemine oleks selge enesetapp.

Sadamakapten ei osanud arvatagi, et luurerühm on juba vette astunud ja Kurkse poole teel.

Tuul Suur-Pakri külje all oli vaikne, vesi rinnuni. Mehed teadsid, et nende teel on selliseid kohti, kus tuleb ujuda - suvel oli rühmaülem Karm seda vahemaad mitmel korral purilauaga läbi sõitnud. Aga luurerühma liikmed uskusid, et kaldale jõutakse väikese vaeva ja kuiva peaga.

Kui jalad pärast 500 meetri läbimist enam põhja ei ulatunud, arvas Karm, et on jõutud sügavasse kohta, mis oli ka kaardil märgitud ja selleks olid mehed valmis.

Ujuti, ujuti, aga poiste jalad ei puutunudki enam põhja.

Rühm läbis ujudes 500 meetrit, siis tõusis loodetuul ja mehed hakkasid kavandatud sihist tublisti Kurkse sadama poole kalduma.
Rühmaülem püüdis sihti säilitada, aga laine ja veealune vool oli tugev. Tagasi saarele - vastutuult - poleks raske varustusega enam kuidagi pääsenud.

Nooremleitnant Karm sukeldus, kuid põhja ta kätte ei saanud. Pärast paaritunnist ujumist hakkas esimene poiss ära vajuma ja rühmaülem tulistas õhku üheksa punast raketti.

Need olid Karmi isiklikud raketid, mis ta inglise merejalaväelastelt ühisõppuste ajal oli saanud. Karm püüdis ka automaadivalanguga kaldalolijatele märku anda, kuid vettinud M16-st tuli ainult kaks pauku.

VIIMASED KAADRID: Septembri alguses sai luurerühm endale videokaamera. Need pildid on pärit nädalapäevade enne õnnetust tehtud videost.

Kalashnikov oleks nendes tingimustes töötanud, arvab Karm. Laine tõusis, meeste käed hakkasid tõmbuma krampi.

Kalle Uutman (26) oli nii väsinud, et Karm hoidis Kallet kätel nagu last. Kui Karm ei jõudnud rühmakaaslast enam kätel hoida, haaras ta kätega poidest, jalad toetas samuti poidele, ja Kalle oli tal seljas.

Esialgsest rivist sai pundar. Rühmakaaslased aitasid Karmil poidest kinni hoida. Lilleorg Innar hoidis hammastega Karmi jalga, et jalg poi peal püsiks.

Kui sel kombel oli liigutud poolteist tundi, oli Karm ise täiesti läbi. Laine lõi üle pea, Karm oli vee alla vajumas. Kalle, kes oli Karmi seljas, oli aga juba surnud.

See, mida luurerühma esimese jao ülem Priit Paulus (28) nüüd Karmile ütles, oli poistel endil tagantjärele kohutav kuulata: "Lase Kalle lahti, Kalle on juba ära! Me läheme niimoodi kõik!"

Ja Kalle võeti Karmi seljast maha.

Vees oli oldud kolm tundi, kui esimese jao ülem Paulus küsis Karmilt luba, kas võib minna kaldale abi kutsuma. Karm lubas ja Paulus läks, aga varsti oli ta tagasi:"Ma ei jõua!"

Karm laskis Paulusel saata maale kaks vabatahtlikku, Veiko Tonbergi (20) ja Eero Kurjamaa (23). Ise püüdis rühmaülem kaaslastel kõigiti vaimu üleval hoida. Püüti üksteisele naeratada, karjuti üheskoos: "Luurerühm!!!"

Aeg läks. Mehed tegid pinnal püsimiseks meeleheitlikke pingutusi, rakette enam tagavaraks polnud.

Karm hüüdis: "Üks, kaks kolm!" Ja rühm karjus appi. Iga mees röökis nagu jaksu oli.

Kas karjuti sada korda või kakssada, ei oska poisid tagantjärele ütelda.

Priit Paulus: "Vaatad - mees ujub nagu hüljes. Küsid, kuidas sa ennast tunned. Ta ütleb OK, järgmisel hetkel tuleb laine, ja mees on kadunud."
Ellujäämise võti oli liikumine. Paulus virutas rühmakaaslasele Innar Lilleorule rusikaga vastu nägu - "Liigu!" - sest Innar oli maailma vastu huvi kaotamas. Peale lööki virgus Innar taas. Praegu on Innar elus.

Karm: "Üksi ei oleks seal keegi vastu pidanud, grupitöö päästis meid."

Kui kaldani oli veel kilomeeter maad, hüüdis Karm: "Kolmsada meetrit on kaldani!" ja poisid elavnesid.

"Üks, kaks kolm!" ja jälle hüüdsid poisid appi. Mõnele tehti kunstlikku hingamist.

Ja siis hüüdis keegi luurerühma poistest: "Laev!!!"

LUURERÜHM: Jaanus Karm (paremal) ja tema rühm.

Sadamavaht ja tema poeg

Kurkse sadamakapten Heino Kreintal ja tema poeg Hannes olid koduõuel, sadamast umbes kakssada meetrit, kui nad kuulsid, et keegi hüüab appi.

Mehed olid mõni aeg varem kuulnud ka püssipauke, aga arvanud, et venelased lasevad parte nagu Kurkses praegu tavaline.

Appihüüdmise peale läksid mehed sadamasse, võtsid binokli ja nägid veepinna kohal umbes kilomeetri kaugusel päid paistmas. Aegajalt laineharjale kerkiv ja siis vee alla kaduv ujukite kaadervärk meenutas vonklevat madu.

Kohe, st 15.50 edastas isa raadioga hädasõnumi Paldiski politseile, nõudes kiirabi, piirivalvet ja päästeteenistust.

Paarikümne minuti pärast jõudsid mehed mootorpaadiga merehädalisteni. Veepinnal oli kümme kogu. Uuesti võttis Heino Kreintal ühenduse Keila politseiga: "Tekke, sooje pudeleid ja helikopter!"

Heino Kreintalile avanes traagilisem pilt, mida ta oma elus üldse kunagi näinud on. "Hädasolijate silmad, mis üles meie poole vaatasid, olid täiesti hallid."

Isa ja poeg ei saa siiamaani aru, kust tuli jõud, millega nad sõdurid pardale tõmbasid. Oli see raske või kerge, nad ei mäleta.

Poisid olid nii läbi, et kui nad paati olid saanud, ei suutnud nad ennast enam liigutada.

Rohkem kui kuus päästetut väikesesse kalapaati ei mahtunud. Poeg soovitas sadamasse pöörduda ja teiste järele tagasi tulla.
"Kui me selles tugevas külglainetuses rohkem inimesi peale oleks võtnud, oleks me ise põhja läinud."

Isa pealekäimisel võeti ülejäänud neli meest, kes ujukite külge olid klammerdunud, paadi taha sleppi. Nii lohistati nad üle savise madaliku ja läbi adru randa.

Kuus meest vinnati paati, neli võeti paadi taha sleppi. Nooremleitnant vaatab Karm küsijale otse silma.

"Kui paat poleks meile appi tulnud, ei oleks Baltpatil enam luurerühma." Karm näeb välja nagu rahu ise.

Major Laanemann ütleb pärast vaikselt, et väline rahu ei tähenda midagi. Major ei imestaks, kui "katus pealt ära läheks" ja nad läheks siit otsejoones ja neid ei peataks ka neljameetrine müür.

Lipp Balti rahuvalvepataljoni maa-alal laperdab pooles vardas. Staabi ja tagala luurerühma ülem Jaanus Karm (28) laseb ennast ajakirjanikel kaua oodata. Siis ta tuleb - kõhn, pikk, kotkanäoga mees - kõnnib luurerühma maastikuautoni ja toetab jala selle esivõrele. Mees, kes on harjunud igas olukorras hakkama saama, ent kellel nüüd enam midagi teha pole, püüab olla enesekindel.

Reporterid ja politseiuurijad on sekeldavate ja teravaid küsimusi esitavale sissetungijatena Paldiski kasarmu territooriumil mõne päevaga ebasoovitavateks külalisteks muutunud. End ilmselt raskustega hillitsedes loetleb Karm valeväiteid, mis Kurkse õnnetuse kohta ajakirjanduses ära trükitud. "Kas teile on pärast seda õnnetusi silma torganud, et info ei levi?" küsis üks teleajakirjanik temalt. "Kui mulle iga selline asi silma torkaks, siis ma oleks miljon korda pime," kostis Karm. Ning see ei ole ainus sedasorti lühike, kibe märkus. "Ei, kaarti ei saa improviseerida!" ütleb ta. kui teen ettepaneku visandada märkmikulehele veeõnnetuse skeem. "Ma nägin ühte improviseeritud kaarti. See oli ajalehes. See ajas mind oksele!"

Löödud väejuhina laotab rühmaülem lauale Kurkse väina kaardi, et õnnetu mereretke kulg üle käia. "Siin läksime me vette," rändab sõrm mööda Suur-Pakri kaldajoont, "ja selle koha peal, viissada meetrit kaldast, olime sunnitud ujuma hakkama. Siin ma vaatasin, et ühel mehel hakkas paha... Siin sai mehi julgustatud. "Veel nelisada meetrit! Veel kolmsada meetrit..." Tegelikult me olime umbes kilomeeter maad rannast."

Ujumiseks liiga paksult riides, vajusid külmas vees oimetuks muutunud sõdurid relvade raskuse all vaikselt põhja. "Ergutati üksteist, naeratati üksteisele. "Pole midagi, pole midagi, peame vastu, pea sina ka vastu." Mee naeratas, mul on okei, kuidas sinul on? Kui uuesti ringi keerasin, teda enam ei olnud." Kui rühmaülem Karm päästvasse paati tõmmatuna mõistis, et peale tema on ellu jäänud ainult seitse meest, sattus ta ahastusse ning kaotas enese üle kontrolli. Sõdurid merest välja noppinud sadamakapten Heino Kreintal pidi Karmi nokaudiga maha rahustama.

Nüüd, neli päeva hiljem, ei kõnele Karm Kurkse hekatombist kui õnnetusest, katastroofist või tragöödiast. Ta leiab hoopis, et see oli kaotatud lahing, väga ränga lõpuga lahing. "Sõdurile on austav langeda lahinguväljal. Nad võitlesid lõpuni nii enda kui ka oma kaaslaste eest."

Karm ise ei mõelnud keset Kurkse väina uppumisohus olles sellele, et võibolla enam kuivale maale ei jõua, ent 11. september ei olnud luurerühma ülemale ka esimeseks surmale silma vaatamise päevaks. "Ma armastan mootorrattaga sõita. Sellega seoses on olnud neid olukordi... Ükskord suvel käisime langevarjuga hüppamas. Minu vari ei läinud tükk aega lahti. Ma ei pannud seda tähele. Mõnus oli kukkuda." Mehe kaitsevärvi vormiriietusel on väike embleem, mis kujutab tiibadega langevarju. See on Belgia erivägede märk, mis anti Eesli ohvitserile hästi sooritatud hüpete eest. Ning see ei ole ainus autasu. "Bosnias rahuvalvemissioonil marssisime me ära kolmkümmend kilomeetrit. Me saime iga viie kilomeetri tagant banaani, õuna, sooja kohvi ning kiirabiauto sõitis meil järel. Ja lõpuks anti meile selle eest medali." Karm räägib vaiksel häälel, milles on lunda küünilisust ja lõputut tüdimust.

"Tubli, sitke matkasell... Hätta ei jäänud ja hätta ei jätnud..." ütleb Jaanuse kohta tema klassijuhataja.

Pärnu 4. keskkoolist Urmas Taul. Üks koolivend kirjeldab Karmi kui koos vanaemaga elanud tõsist poissi, kes käis KEKi jõusaalis trenni tegemas ja armastas krossi sõila. Teine koolikaaslane on Pärnu Postimehele jutustanud, et Jaanust kutsuti koolis Tokaks. Selle, indiaanipealik Toka´ito nimest tuletatud hüüdnime oleval Kann võtnud endale raamatust "Suure Karu pojad". "Ta polnud koolis liidripositsioonil. Ilmselt selleks, et oma enesehinnangul tõsta, hakkas ta riietuma ja käituma indiaanlase moodi. Piltlikult öeldes käis ta keskkooli lõpuklassis, vibu seljas," väidab koolivend, kelle sõnul nähti Karmi kooliajal sageli tulevase jäägripealiku Asso Kommeri seltsis.

Pärast keskkooli jõudis Jaanus Karm olla lukksepp, müürsepp ning lihtsalt sepp. Nüüdki ütleb ta, et sepa amet on sõjaväelase kutse kõrval teine amet, mis austust väärib. Eesli kaitsejõududes hakkas Nõukogude armeest tulnud ja ohvitserikursused läbinud Karm teenima 992. aastal, sest "noor vabariik vajas mehi". Viis aastat hiljem on Karm abielus noore Pärnus elava naisega, ent ikkagi annab ta mõista, et tema perekond on rühm sõjaväes. Nädal aega pärast õnnetusi pole ükski ellujäänu otseselt haige - "võibolla kerge nohu ja külmetus ainult" -, ent painavast tundest on raske vabaneda. Marraskile löödud sõrmenukkidega Karm otsib abi trenni tegemisest. Ta usub, et suudab endale ise psühholoogiks olla.

Nüüd vaid kaheksaliikmeliseks jäänud luurerühm üritab elada lavalist elu. Seni, kuni kõiki surnukehi merest kätte saadud pole, ei ole mitte kunagi tagasitulevaid mehi rühmast välja arvatud ega uute sõdurite juurde võtmist arutatud. Sel pühapäeval käis Karm Ida-Eestis, Kurkse väina ületamisel uppunud seersandi Maido Saguri muldasängitamisel, ent see osutus liiga rängaks kogemuseks. "Kui ma käiksin kõigil neljateistkümnel matusel, siis mul läheks vist küll peas midagi segi," konstateerib rühmaülem rahulikult.

Karmi edaspidine käekäik sõltub ennekõike sellest, mis otsuseni jõuab tragöödia põhjuseid uuriv kaitsepolitsei. Mees tahaks jääda kaitseväkke, ehkki ta ei soovi oma sõnul kunagi saada staabiohvitseriks. "Ma tahan olla mitte kõrgem kui rühmaülem; tahan lihtsalt tegeleda meestega ja liikuda nendega koos." Ning üks on veel kindel: millalgi kavatseb ta hukkunud rühmakaaslaste pärast minna ning tee saarelt mandrile ikkagi läbi käia.