Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgid päästsid noore naise, kelle kaebusi südame kohta ei võtnud sünnitushaigla arstid tõsiselt.

Kuku raadio toimetaja Karin Aule rinnakul torkavad silma rängad õmblused. Põletusarmidega sarnanevad valged jutid on valus mälestus 2012. aasta 1. aprillist, mil Karin tõi Ida-Tallinna Keskhaiglas ilmale oma teise lapse.

Seda, mis juhtus Kariniga järgneval viiel päeval pärast sünnitust, on uurinud nii sotsiaalministeerium kui arutanud naistearstide selts. Karini juhtum muutis küll arstide tööd, kuid ta ise on südamest solvunud. Miks?

Valutava südamega sünnitama

1. aprilli esimestel minutitel tunneb 31aastane Karin Aule, et tema sisemuses käib seletamatu murdumine. Vasak käsi on äkki tuim ning rind valu täis. Hingata on raske. Karin ootab oma teist last, sünnitähtajani on kaks nädalat.

Abikaasa Erki sõidutab Karini kell 00.12 Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonna vastuvõttu. Valvearst teeb haigusloosse sissekande: “Tulnud vastuvõtuosakonda. Kaebustega rinnakutagusele (?) ja seljavalule. Õhtul tekkinud vasakul kaela poolel tuimus, mis kiirgab edasi vasakusse kätte.”

Karinil on sees nii suur valu, et ta tunneb end kohe plahvatavat. Süda oleks justkui krampis.

Valvearst sõnastab ka selle: “Paanikahoog. Jooksnud mööda erinevaid kabinette, nutnud, visanud end neljakäpukile ja kartnud, et tema “sisikond lõhkeb.” EKG normis. Verest võetakse ägeda infarkti markerid. Kõik on normis.”

Valvearst annab Karinile rahustavat palderjanitinktuuri.

Sünnitegevus algab, kuid Karin ei saa pikali heita, sest tunne on nagu “nuga on sees”. Arsti julgustav “olge vapper!” paneb pingutama ja ta sünnitabki kükkasendis oma teise lapse. Tüdruk sünnib tervena ning nohiseb varsti magada. Aga Karinil on ikka “nuga sees”. Valu pole kadunud. Karin ütleb arstile, et ta ei saa end hästi liigutada. Ta ei mäleta, kuidas oleks kergendatult hingata.

2. aprillil kirjutab valvearst Karini haigusloosse: “Kaebab hingamisraskust, valu kurgus kuni rindkereni rinnaku taga, kaebused süvenevad sügaval sissehingamisel ja pikali heitmisel.”

Arst lisab oma paberitesse, et pilkkontakti Kariniga ei saa, närviline. Rahutu. Arst pakub Karinile raseduskriisinõustajat, kuid naine keeldub. Tal ei ole hingelisi probleeme, tal valutab ju rindkere! Arst usub ja toonitab, et see on pigem lihasvalu. Karin saab paratsetamooli. Tal on piinlik, et vingub. Aga mida öelda või teha, et saada arsti tähelepanu? Et tema juurde kutsutaks kardioloog?

Lõpuks otsustavad arstid teha kompuuteruuringu välistamaks kopsutrombi. Selle uuringuga ei vaadata kogu südame- ja veresoonkonnatööd. Karin tunnistatakse terveks.

3. aprillil Karini rind valutab. Ämmaemand kirjutab Karini haigusloosse hommikul kell 8: “Naine kurdab higistamist ja kohati õrna valu rinnakus. Tundub murelik.”

Karin ei ole mitte ainult murelik, vaid pettunud. Tuim. Haige. Keegi ei usu tema valu. Ei näita huvi. Kellele kurta? Kui Karin selgitab veel kord arstile, et tema valu ei kadunud sünnitusega, rahustab günekoloog: “Teil on süda ja kopsud täiesti terved. Uskuge mind, teil on paanikahoog, kodus läheb paremaks!”

Kell kaks päeval kirjutataksegi Karin imikuga koju. Tema vaevused on täpselt samad, millega ta kolm päeva tagasi haiglasse saabus. Ainult et nüüd on ta kahe lapse ema. Ja “nuga on ikka sees”.

Kodus käib Karin kummargil, trepist käpakil. Beebit tõsta ei jõua, rinnakuvalud tugevnevad. Terve ülakeha põleb. Süüa ei saa. Mida teha? Kuhu minna? Hakkab ta hulluks minema? Karin paneb imiku rinna otsa, tal on õhupuudus. Ta ei saa lapsega hakkama.

Karini isa suri 35aastaselt äkksurma. Karini raseduskaardil on kirjas, et Karini risk on südame- ja veresoonkonnahaigus.

5. aprillil tõuseb Karinil kodus kõrge palavik. Erki ei nõustu naise kannatusi pealt vaatama ja viib Karini tagasi Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Karinil tuvastatakse emakapõletik, ta pannakse günekoloogiaosakonda tilguti alla. Õhtul ei saa Karin enam vabalt hingata. Tal tekib nõrkus, lisaks valutab ikka veel rindkere ja selg. Kas te olete astmaatik, küsib arst Karinilt. Ei ole. Kutsutakse sisearst ning lõpuks otsustavad arstid teha kompuutertomograafuuringu.

Selgub Karini seisundi põhjus: südameaort on täies pikkuses rebenenud ja laienenud ehk Karinil on aordi kihistunud aneurüsm. Haigus, mis võib olla eluohtlik nii naisele kui lootele.

Valvearst kutsub Karinile reanimobiili, mis viib naise kell 23.25 Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. On vaikne neljapäev, kuid kohe samal ööl, suure reede esimesel tunnil tuleb Karinit vaatama kardiovaskulaarkirurg Holden–Väino Vähi. Veel öösel helistab Vähi Karini abikaasale ja ütleb, et kuna tegemist on ülikeeruka operatsiooniga, siis ta ellujäämist ei taga.

Erki ise ootab samal ajal Ida-Tallinna Keskhaigla günekoloogia osakonnas, põlvedel viiepäevane imik, kes tahab pööraselt süüa. Kodus ootab viieaastane tütar, keda vaatab vanaema. Telefoni saabuvad meeleheitel Karini hüvastijätusõnumid. Naine teab, et seis on fifty-fifty.

6. aprilli hommikul pannakse südamepuudulikkusega Karin operatsioonilauale. Opereerivad dr Vähi ja teine kardiovaskulaarkirurg Günther Taal. Keeruline operatsioon kestab ligi kümme tundi. Sellest pool tundi Karini süda ei löö, sest on tarvis luua ajutiselt kunstlik vereringe.

Karin on üle nädala intensiivis. Samal ajal on tal kodus vastsündinud beebi, ta rinnad on piimast lõhkemas, ta igatseb oma lapsi. Karin tunneb armukadedust nende sugulaste vastu, kes sel ajal tema väikese eest hoolitsevad. Ta on tohutus masenduses.

Naine on jäägitult tänulik oma elupäästjatest südamekirurgidele, kuid ta vaevab end küsimusega – kas kõik olnuks teisiti, kui sünnitusmajas oleks arstid tema kaebustele tähelepanu pööranud?

2. mail, peaaegu kuu pärast sünnitust kirjutatakse Karin lõpuks haiglast välja, kuid juba paar päeva hiljem viib kiirabi ta suurte kõhuvaludega haiglasse tagasi. Nädal hiljem on uus operatsioon, mille käigus vahetatakse välja aordi alumine osa, kuna Karinil tekkisid tõsised verevarustushäired.

Erki helistab haiglasse, kui operatsiooni algusest on möödas kaheksa tundi. Helistab, kui möödas on kümme tundi. Kui on möödunud ligi kaksteist tundi, kuuleb ta telefonitorust: “Operatsioon on läbi.” Aga kuidas lõppes? Erkil palutakse helistada teisel numbril. Mees kardab, sest ei tea, mida talle vastatakse…

Algavad küsimused

Südamekirurgid andsid Karinile elu. Sotsiaalkindlustusamet andis keskmise puude ning paberi, et Karin on kaotanud 60 protsenti töövõimest. Ta vajab iga päev abi, raskete asjade tõstmine on keelatud. Karin peab kontrolli all hoidma pulssi ja vererõhku ning vältima stressi. Ja kogu elu ravimeid võtma.

Kui Karin oma lugu Ekspressile räägib, libistab ta suhu rahustitableti. Kõige vähem tohib Karin mõelda, miks temaga nii läks. Aga armid rindkerel tuletavad talle läbielatut iga päev meelde.

Karin ja Erki palkasid advokaadi Henno Nurmsalu, kes esitas Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliiniku juhtkonnale palju küsimusi. Miks Karinile ei tehtud enne sünnitust piisavalt uuringuid? Äkki poleks ta tohtinud ise sünnitada? Miks selgus diagnoos alles viiendal päeval?

Naistekliiniku juht Lee Tammemäe selgitas, et aneurüsmi diagnoosimist raskendasid “nii käigusolev aktiivne sünnitustegevus, patsiendi emotsioonid ning suhteliselt hea ja stabiilne üldseisund, mis haiguse tõsidust ja kliinilist pilti varjasid”.

Karin sellega ei nõustu. Ta korrutas ju pidevalt: mul on “nuga sees”, palun võtke see välja.

“Isegi arst kirjutas paberitesse “paanikahoog”. Igaüks oleks paanikas, kui ta ei saa hingata. Ja mis tähendab: “suhteliselt hea üldseisund, mis haiguse tõsidust varjas”?” küsib Karin. Kui valudes piinlev inimene on suhteliselt heas üldseisundis, siis... Karini kael muutub lapiliseks. Ta neelab sõnad alla. Miks ikkagi lasti tal viis päeva valudes olla?

Karini juhtum võeti pulkadeks lahti Eesti Naistearstide Seltsi juhatuse laiendatud koosolekul, samuti seltsi Teatajas ning ITK arstide koolituskoosolekul. Kokku kutsuti ka ühisarutelu radioloogidega ja lepiti kokku, et edaspidi tuleb hingamishäirete ja rindkerevaluga rasedal ning sünnitajal, kellel kahtlustatakse kopsutrombi, teha esimese valikuna just kompuutertomograafuuring.

See, mis Karini puhul tegemata jäi.

See ongi ainus, mille üle Karin korraga rõõmustab ja masendub. Kui tema haiguslugu tõi muudatuse ja tulevikus saab loodetavasti nii mõnegi ema (ja lapse) elu päästetud, siis kas vääriks Karin ehk vabandust? “Loen sellisest asjade käigust välja, et kuna selline muudatus tehti, tähendab see, et minu puhul siiski eksiti?”

Karin pöördus sotsiaalministeeriumi tervishoiukvaliteedi ekspertkomisjoni poole.

Tänavu 26. septembril otsustas komisjon, et Ida-Tallinna keskhaigla arstid käitusid korrektselt. Ekspertkomisjoni esimees Marika Väli põhjendab, et aordi dissektsiooni diagnostika on komplitseeritud. Sünnitajal tekib seda haruharva.

Väli räägib kõigest sellest, mis tehti raseduse ajal, kuid ei räägi sõnagi sellest, mis juhtus pärast sünnitust. Ometi on sotsiaalministeeriumi komisjon veendunud, et aort lõhenes sünnituse käigus.

Karinit võib tulevikus oodata veel üks operatsioon, tõenäoliselt Soomes. Nii soovitavad teda opereerinud kirurgid – soomlastel on rohkem kogemusi.

Karinit opereerinud kirurgid Vähi ja Taal on mõlemad arvamusel, et aordi lõhenemist juhtub raseduse ja sünnituse tüsistusena väga harva. “Lähtudes kirjanduse andmetest, võiks selle tüsistuse esinemissageduseks raseduse käigus olla 1–2 juhtu Eestis kümne aasta vältel,” ütleb Taal.

Erki Aule, vabakutseline lavastaja, kirjeldab oma naise olukorda nii: “Autol sees miskit koliseb, viiakse remonditöökotta. Vahetatakse rehvid. Ikka koliseb – paneme õli juurde. Ikka kolin. Kuni mootor jookseb kokku. Keegi ei kontrollinud mootoririhma. Kes vastutab?“

Pärast seda juhtumit saab rutiinne mootorikontroll remonditöökoja tööde sekka.

Nii talitas pärast Karini juhtumit ka Ida-Tallinna keskhaigla. Aga kes vastutab?

Kust saada Eestis sõltumatut hinnangut arsti tööle, küsib Erki. “Küsida Soomest? Aga kuhu pöörduda? Omavahel meile üks südamearst ütles, et Karini südameklapirike oleks olnud ka kõrvaga kuulda… Aga ta ei ütle seda avalikult, sest arstid ei taha üksteise tööd kommenteerida.”

Kohtusse minna ei jaksa

Eesti Patsientide esindusühingu infojuht Anne Veskimeister tahaks soovitada Karinil pöörduda kohtusse, kuid ei tee seda: “Saata sellises seisundis inimesi kohtuteed käima on surmaotsus. Seda paraku oleme oma töös ka näinud – mitu inimest on enne ära surnud, kui nende asi kohtusse üldse jõuabki.”

Veskimeister tutvub Karini looga, tema arvamus on, et lahendus oleks haiglatele mittesüülise kahju hüvitamise süsteemi kehtestamine ja vigade aus tunnistamine.

“Eesrindlik haigla pakuks ise selliste juhtumite puhul patsiendile välja mõistliku kompensatsiooni, vähemalt vabandaks inimese ees, kes arstide tegematajätmiste tõttu on kahju kannatanud. Vabandusepalumine on Eestis veel raske tulema. Usun, et sellega saaks puhtamaks ka nende meditsiinitöötajate südametunnistus, kes asjas osalised on olnud.”

Taanis näiteks on arstidel olemas ametlik võimalus vabandust paluda. Kuid Taani patsiendiorganisatsiooni hiljuti avaldatud uuringust selgus üllatav tõsiasi: sageli arstid ei julgenud seda teha, sest kartsid juhtkonna pahameelt.

Lõppakord

Karin elab päev korraga. Kaks kindlustusfirmat on vastanud eitavalt palvele sõlmida talle elukindlustusleping. Karin aga tahaks mingitki kindlust oma kahele lapsele. Praegu on ta lapsehoolduspuhkusel. Ta väsib kiiresti.

Aga on õnnelik.

Täna on.

Homse kohta andmed puuduvad.

Keskhaigla selgitus juhtunule

Vastab naistekliiniku juht Lee Tammemäe:

Miks arstid alahindasid Karin Aule kaebusi?

“Inimlikult on väga kahju, et alati ei õnnestu kohe õigesti diagnoosida. Mida harvaesinevam diagnoos, seda suurem on tõenäosus, et õige otsuseni jõudmine võtab aega. Nii haruldast päriliku eelsoodumusega haigust on raske kahtlustada, kui inimese üldseisund on rahuldav ja kontrollitud tervisenäitajad normaalsed. Sünnitajate puhul kontrollitakse selliste vaevuste puhul esmajärjekorras kopsuarteri tromboosi ja südameinfarkti. Käitumisjuhis ongi, et kaebuste alusel koostab arst võimalike haiguste loetelu, alustades sagedamini esinevatest seisunditest, ja teeb uuringute plaani, mis aitaks neid haigusi kinnitada või ümber lükata. Uuringud, mis määratakse haiguste välistamiseks, on sihipärased ja võimaldavad välistada enamasti vaid kahtlustatavat haigust, mitte kõiki haigusi, millel võivad olla sarnased sümptomid. Seekord läks õnnetuseks nii, et tavapärase praktika alusel võttis tavapäratu diagnoosini jõudmine aega.”

Pärast ITK arstide ühisarutelu radioloogidega lepiti kokku, et edaspidi tehakse rindkere valude korral rasedatele ka kompuutertomograafiline uuring. Kui Karin Aulele oleks see tehtud enne sünnitust, kas see oleks võinud ta päästa invaliidistumisest?

Noortel patsientidel on dissektsiooni põhjuseks kaasasündinud aordiseina nõrkus ja eelsoodumus rebenemiseks. Sünnitus ise ei põhjusta aordi dissektsiooni. Aordi dissektsioon kulgeb järkjärguliselt – algab väikese aordi sisekesta rebendiga, mis võib anda sümptomeid, kuid ei pruugi olla nähtav näiteks rindkereelundite röntgenuuringul.

Tänusõnad

Karin ja Erki Aule tänavad PERHi kirurge Holden-Väino Vähit, Günther Taali, Andres Pulgest, kardioloog Kairit Palmi ja günekoloog Eva-Maria Niine-Roolahte, ITKst Ene Oppet, Külli Erlangit, Sirje Masikut ämmaemand Jana Lompi ja paljusid teisi arste.

Jaga
Kommentaarid