Artikkel avaldati Eesti Ekspressis esmakordselt 17. mail 2017.

Tiidrek Nurme „jänes“ ehk tempotegija Ibrahim Mukunga (27) on tänavu Eestis, Lätis ja Soomes võitnud peaaegu kõik jooksuvõistlused, kus ta on osalenud.

Riias algas 14. mai lausa suviselt, sooja ja päikselisena ning juba kella seitsme paiku hommikul võis näha Daugava kaldapealse poole tõttamas tuhandeid spordiriietes inimesi.

Millise meeldiva kontrasti moodustas nende sihikindel jalaast juugendkrohvi varistava Riia boheemlaslikule hõngule. Suure! Jah, ma räägin Riiast, sellest Baltimaade Paabelist, kus äraoleva näoga hipsterid kulgevad üle sõidutee punase tule ajal, viltuvajunud plankude ­ääres ulatuvad nõgesed põlvini ning õllesõbrad puhkavad siin-seal põõsaste all peatäit välja. Eesti kinnistuomanike muruniidukid hakkaksid seda nähes ärevusest värisema, politseinike kabuurid ähvardaksid valuliselt tukseldes rebeneda.

Kuigi lätlased ei oska korralikult maksustada suhkrut ja alkoholi ega tea, et ajateenistus on orgaaniline ja loomulik osa noore inimese elust, leiab just Baltikumi Babülonis aset üks Põhja-Euroopa suuremaid jooksuüritusi, Riia maraton. Tänavu toimus see juba 26. korda. Kaugele oli kuulda lõbusat ja teotahtelist muusikat ning terve Daugava äär oli täis värvilistes dressides jooksuentusiaste, kes tegid keskendunult kummardusi ja sirutusi, kohendasid oma kallite jalanõude paelu, pingutasid teipe prunnis reielihastel. Mõnigi haaras kinni liiklusmärgist ning lennutas väljasirutatud jalga õhus pea kohale välja, sellal kui kümned tuhanded olid juba kogunenud piirdeaedadega ääristatud magistraali keskele võimsaks spordifaalanksiks. Kõlareist tulvas aga lustlikku muusikat, millele lõikas aeg-ajalt sisse tervitusvada korraldajatelt, kes võtsid läbi kõik tähtsamad kohaletulnud rahvad (muide, neid oli üle 70) itaallastest soomlasteni. Igaüht püüti tervitada nende oma emakeeles ning vaid rõõmsalt pudrutav improvisatsioon eesti keele ainetel andis aimdust, et selles katses oligi kandvaimaks hea tahe.

Kõlavad mõned südant ja jalgu hüppama panevad taktid Karl-Erik Taukari „Tähti täis on ööst“, stardini kell 8.30 on jäänud kümmekond minutit.

Oleks väga lihtne mitte märgata üht kõhetut sinises kilejopes kogu, kes pisut ebalevalt mööda tänavat kõnnib, siis ühe posti juures peatub, oma dressipüksid jalast koorib ning need koos jope ja mütsiga õhukesse musta, tavaliselt prügi väljaviimiseks kasutatavasse kilekotti poetab. Sellele saab tehtud peale kaks sõlme ning nõutult ringi vaadanud, asub see tähelepandamatu inimene kotikest peitma ühe valjuhääldi taha. See mustanahaline noormees on Ibrahim Mukunga Wachira (27), kes võitis nädalapäevad varem Tartu jooksumaratoni, kuigi läbis võistlusjalatsite kadumise tõttu distantsi sokkides. Veidi enam kui kuu aja jooksul on ta võitnud ka Kõrvemaa ­kevadjooksu, Soome ­Tampere ­maastikujooksu ning vaid päev hiljem jooksu ümber ­Viljandi järve. Kui olla täpne, võitis Keenia mägedest pärit Ibrahim enne Riia maratoni kõik neli jooksuvõistlust, millel ta Euroopas sel kevadel startis.

Ibrahim seisab vaikselt, keskendub, suunab pilgu ettepoole – oma 165sentimeetrise kasvu juures on ta vähemalt peajagu lühem kaasvõistlejate keskmisest. Enamik neist pole tähelegi pannud, et see hallides lühikestes pükstes atleet on mõni minut enne starti lastud nende ette eelistatud stardipositsioonile, millele on Ibrahimil Riia poolmaratoni 2016. ja 2014. aasta võitjana täielik õigus. Siis kummardutakse ettepoole, loetakse kolmest üheni ning lajatabki stardipauk. Samal sekundil kõlareist prahvatanud tujuküllase operetimuusika saatel asub hüplev, tunglev ja edasipürgiv inimlaviin liikuma.

Ibrahim Mukunga sõitis Riiga päev varem Tartust, linnast, kus ta Eestis käies enamasti ööbib. Ta sõitis kohale Ecolinesi bussiga ning majutus Central Hosteli ühistuppa, kus voodikoha koos padja ja käterätiga saab kätte umbes 10 euroga. Palju asju tal kaasas polnud – jope, dressid, jalanõud ning purk vaseliini, et määrida külmas põhjamaa õhus kuivama kippuvat nahka.

PUHKEHETK HOSTELIS: Eesti Ekspressi turundusosakond kandis hoolt, et Ibrahimil pärast sokkide väel läbitud maratoni sokivarud ikka taastatud saaksid. Foto: Kārlis Dambrāns

Samal päeval tegi Ibrahim ka veidi trenni – jooksis 11 kilomeetrit „jalgade avamiseks“ – ning sõi hostelist paari tänavavahe kaugusel olevas Hasana Kebabsis ühe väikse ja mittevürtsika kebabi praetud lihaga. Muide, Riia on täis kõikvõimalikke kebabikohti, kus on üsna raske kulutada üle mõne euro. See, et Ibrahim sõi liha, on ebatavaline, sest Keenias toitub ta peamiselt tomatitest, porganditest, ubadest, küüslaugust ja ehk võtab ka mõne muna valgu saamiseks. Mitte et liha talle ei meeldiks, kuid see kasvatab kaalu. 55 kilo kaaluv Ibrahim tahaks jooksmis­eelise saamiseks olla aga veel kõhnem, ideaalne oleks 52 kilo. Kuidas saada pikkade maade läbimiseks vajalikku energiat, vältides samas kehakaalu tõusu, nõuab nuputamist.

Jooksupäeval andis ta Eesti Ekspressile intervjuu.

Harva avaneb võimalus rääkida leebema ja tagasihoidlikuma inimesega kui Ibrahim, kes tegi ettepaneku minna vanasse tuttavasse Hasana Kebabsi Elizabetas ielal. Seal rüüpas Keenia jooksutalent papptopsist suhkruga rohelist teed, vaadates vaheldumisi kas seina mu selja taga või aknast välja ning vastates enamikule küsimustele nõustuva ja vaikse „jee-jee-jeega“, kui ta just ei öelnud „good“, mis tähendas, et kõik on hästi. Vaid vahel lubas Ibrahim endale keerulisemaid lausekonstruktsioone, usaldades mulle näiteks, et tema unistus on ­joosta ja võita pärismaratone, kuid esialgu pole selleks veel piisavalt võhma („not enough mileage“), kuid kui end trenni tehes kõvasti koormata („when you push hard, too hard“), siis lõpuks saadki tugevamaks („become more strong“).

Foto: Kārlis Dambrāns

Et ta on nüüd tõsisemalt trenni teinud juba kuus aastat ja kõige enam meeldib talle joosta allamäge (seda saab teha Keenias, sest Ibrahimi koduküla Karatina on enam kui kahe ­kilomeetri kõrgusel merepinnast) ning et kui Ibrahim võidab võistluse, on ta „lihtsalt väga, väga õnnelik“. Et Eesti tundub talle kodusem kui Läti, sest Eestis on tal juba mõningaid sõpru, näiteks jooksja Tiidrek Nurme, kes aitas Ibrahimil Eesti viisa saada ja talle ka peavarju annab.

Mõistagi küsisin õhinal, kas Ibrahim on juba kohtunud ka Eesti rassistidega, kes on talle halvasti öelnud või teda ehk koguni füüsiliselt rünnanud, kuid otsekui kohkunult vastas Ibrahim, et mingeid ebameeldivusi pole olnud, kõik on olnud tema vastu väga kenad. Välja arvatud talv, mis Ibrahimile ei meeldi – talvel ei saa joosta, kuna võib haigeks jääda (Ibrahim näitab, kuidas sisseahmitud külm õhk kopsudele haiget teeks). Nii püüabki Ibrahim veeta pimeda aja Keenias ja käib Eestis koos Tiidrek Nurmega trenni tegemas – olles tema eesjooksjaks ehk „jäneseks“ – soojematel kuudel.

Talv Ibrahimile ei meeldi – talvel ei saa joosta, kuna võib haigeks jääda (Ibrahim näitab, kuidas sisseahmitud külm õhk kopsudele haiget teeks).

Veel rääkis Ibrahim, et ta ema on Keenias farmer ning kasvatab teed ja banaane. Banaane kasvab neil seitset sorti ja Keenia banaanid on üsna erinevad Läti ja Eesti poodides müüdavatest banaanidest, neist palju „tugevamad“. Isa on surnud, aga kuuest õest ja vennast enamik alles „ootavad tööd“. Seda, et Ibrahimil on Keenias juba ka naine ja laps, sain teada hiljem Tiidrek Nurme käest.

Kõige enam üllatas Ibrahimi Eestis see, et siin on nii palju merd ja nii suured laevad. „Jee-jee-jee,“ vastas ta, kui küsin, kas talle meri ja laevad meeldivad. Võib-olla tegi ta seda viisakusest.

On juba pool kaheksa, kui usutlus läbi saab ning Ibrahim saab minna ja osta veel ühe 2,70 eurot maksva kebabi. Tavaliselt ei söö ta kunagi pärast seitset, jooksupäeva hommikul aga üldse mitte midagi.

Poolmaratoni 21 097meetrine distants kulgeb Riias edasi-tagasi läbi vanalinna kitsaste tänavate, viib mööda väikestest puumajadest ja maalilistest tagahoovidest, kus aeglasema jooksja uitav pilk võib leida eest rohetavaid võpsikuid või hoopis roostetava Pobeda. Ekspressi ajakirjanik Kirsti Vainküla just sellises omas tempos oma viiendat kilomeetrit sörkiski, kui Daugavat ületaval sillal huilgavaid sireene kuulma hakkas.

FINIŠI POOLE: Joostes Ibrahim stressi ei tunne. Ta mõtleb võistluse olevat lihtsalt üks tavaline treening. Foto: Kārlis Dambrāns

„Vastu tulid vilkuritega mootorrattad, rahvas hakkas kiljuma ja karjuma,“ meenutab Vainküla, kelle esimeseks mõtteks oli, et „midagi on juhtunud – maratonidel ja poolmaratonidel on kiirabi üsna tavaline vaatepilt, eriti sooja ilmaga“.

Aga politseieskordi saatel lähenes joostes hoopis poolmaratoni esikolmik, kõik Aafrika mehed. „Nad olid minust ees juba kuus kilomeetrit,“ pajatab Vainküla. „Aimasin, et nende hulgas võib olla ka Ekspressi sokkides Ibrahim Mukunga.“

Kuid Daugava kaldapealsel kulgeval lõpusirgel, umbes 16. kilomeetril läheb samuti Keeniast pärit ­Robert Kimaru Magut Ibrahim Mukungast ette ning rebestab finišilindi uueks rajarekordiks oleva 1 tunni, 5 minuti ja 4 sekundi järel.

Alles paarkümmend sekundit hiljem ületab finišijoone Ibrahim ning minut tema järel kolmaski keenialane, küllap krambi tõttu üht jalga liipav Paul Muhemi Maina.

Ibrahim eriti ei hingeldagi. Naeratab sügispäikesena soojalt, ent veidi nukralt, võtab Ekspressi ajakirjanikult musta kilekoti oma riietega ja selgitab, et tal hakkas kõhus keerama, Daugavast hoovanud merelõhn ajas iiveldama. Nii juhtuvat sageli, kui ta mere ääres jooksma peab.

Habetunud kael on karvade vahele ladestunud soolast hallikasmust.

Ja korraga paisuvad pealtvaatajate ovatsioonid huilgavaks kiidumurdlaineks, sest kaugel eemal on nähtavale ilmunud ka esimene Läti jooksja.

Siis istuvad kolm keenialast pjedestaali äärel ja ajavad juttu. Nende selja taga ronivad riburada mööda poodiumi kõrgeimale astmele valgenahalised jooksumehed, et igale osalisele antud medaliga mälestusfotode jaoks poseerida.

Vähemalt midagigi.

Ibrahim Mukunga hammustab isukalt Rimi kirjadega proviandikontist leitud õuna. Ta ei tundu sugugi kurb.

Ja siis, kell 10.20, kui osa jooksjaid alles finišisse pudeneb, ongi aeg autasustamisele minna. Kui tema kord tuleb, astub Ibrahim ­esimese ähmiga, kuid ehk ka harjumusest esikohale, kuid peab võtma sisse koha siiski veidi madalamal. Tammepärjad surutakse kõigile kolmele mustale mehele pähe ja kätte ulatakse ka auhinnatšekid sponsor Lattelecomilt – 400 eurot kolmandale, 600 eurot teisele ja 1000 eurot võitjale.

AUTASUSTAMISEL: Riia maratoni pooldistantsil sai Ibrahim Mukunga seekordteise koha, kuid ka kuld ja pronks läksid tema kaasmaalastele Keeniast. Ka maratoni täisdistantsi on keenialasedalates 2007. aastast võitnud seitsmel korral. Foto: Kārlis Dambrāns

Koduse Keenia teeistanduses teeniks aromaatsete lehekeste nop­pija päevas 5 eurot. Ibrahim teab seda hästi, ta on seda tööd isegi teinud. 600 euro kättesaamiseks tuleks seega noppida neli kuud järjest, ühtki päeva vahet pidamata.

„Ja mida on teil plaan teha nüüd?“ pärib auhinnatseremoonia korraldaja võitja Robert Kimaru Magutilt.

„Puhata, veidi banaane süüa,“ vastab Magut

Bananas!!!“ karjub auhinnatseremoonia korraldaja lämbuval häälel. „Excellent!!!“

Ja ongi kõik.

Samal õhtul sõidab Ibrahim Ecolinesi bussiga Tallinna, et majutuda spordiajakirjanik Andres Nilgi juures ning valmistuda tagasi Keeniasse lendamiseks. Ta vaatab tee peal meelelahutuseks aknast välja ja kuulab vahepeal telefonist kantrimuusikat. Kantri meeldib talle väga.

Veidi eespool olevas bussis reisiv Ekspressi ajakirjanik vaatab samuti aknast välja. Ja mõtleb, et äkki tuli teine koht sellest kebabist, mille Ibrahim intervjuu tõttu pidi ära sööma hiljem, kui ta seda muidu oleks teinud. Või siis äkki hoopis neist Ekspressi kingitud punamustadest sokkidest, mis Ibrahim kohusetundlikult jalga oli tõmmanud.

Ajakirjanik tunneb end igal juhul süüdlasena.

Päev hiljem tulevad Tiidrek Nurme ja Ibrahim Mukunga Ekspressi toimetusse. Surutakse käsi, suriseb kohvimasin. „Same,“ palub Mukunga, kui küsida, mis kohvi ta soovib. Valikuks on cappuccino, sama jook, mille võttis Nurme, Eesti meister 1500 ja 3000 meetri jooksus.

Muidu on Mukunga harjumuspäraselt vaikne. Räägib peamiselt Nurme.

Sellest, kuidas ta Keenias trenni tehes haruldaselt andekaks jooksjaks osutunud Mukungat kohtas ja kuidas Eestit Keenias esindav Hollandi saatkond Mukungale 2013. aastal kolm korda järjest viisat andmast keeldus. Leebuti alles siis, kui Nurme oli kasutanud ühe spordimänedžmendile spetsialiseerunud Hollandi firma abi, kes Nurme sportlasemainet teades nõustus Mukunga oma nimekirjadesse lisama.

Ja sellest, kui crazy exciting on näha, kuidas inimene areneb ja kuidas ka ta perekonna elu Keenias paremaks läheb. Üht Eesti jooksuvõistluselt võidetud mootorsaagi rendib Mukunga ema
Keenias näiteks välja 50 euroga päevas, mis on väga suur raha. Ja igal aastal Euroopas käies viib Mukunga koju uue keti sae jaoks.

Ükskord olla Mukunga trennis põrganud kokku leopardiga, kuid leopardi eest ära jooksma hakata ei tohi. Tuleb hoopis aeglase ja rahuliku sammuga, selg ees taanduda.

Keenialaste jooksutalent pärineb legendide kohaselt sellest, et oma kodumaal peavad nad põgenema lõvide eest, räägib Nurme. Aga tegelikult olla Mukunga trenni tehes pidanud ära jooksma vaid ründava pühvli eest (tehes seda sarvilise eluka eksitamiseks siksakitades).

Muide, pühvlid tapavadki Aafrikas lõvist hoopis rohkem inimesi. Samuti jõehobud, kellel on komme kättesaadud ohver oma suurte lõugadega kaheks tükiks hammustada.

Ükskord olla Mukunga trennis põrganud kokku ka leopardiga, kuid leopardi eest ära jooksma hakata ei tohi. Tuleb hoopis aeglase ja rahuliku sammuga, selg ees taanduda.

„Võiks ära mainida, et sel aastal oli minu jaoks kõige romantilisem treening see, kui jooksime pikka jooksu ja nägime tee kõrval viit kaelkirjakut,“ räägib Nurme. „Siis me olime nagu väikesed poisid ja viskasime nalja, et ajame neid taga, püüame kinni. Aga kaelkirjakud jooksid meist kiiremini.“

JOOKSUSÕBRAD JA NIISAMA SÕBRAD: Eesti meister Tiidrek Nurme koos Aafrikast leitud tempotegijaga. Foto: Vallo Kruuser

Veel tähendab Nurme, et Mukunga on nõrk staadionil, sest tal on nõrk pöiatõuge („Selleks, et finiši­spurti teha, on vaja teravat pöida“), aga tugev pealmine reielihas annab Mukungale jällegi erilise eelise krossirajal. „Pehmel pinnasel kaob pöiatõuge ära, aga Mukunga oma tugeva pealmise reielihasega surub ka seal läbi ja jookseb sama kiiresti kui maanteel.“

Ja Mukunga noogutab vaikselt, kohvitass roosakate näpuotsade vahel. Aga kuidas Nurme teada sai, et tema hoolealune, sõber ja trennikaaslane Tartu maratoni sokkides joostes kinni pani?

„No ma olin massaažilaual ja kell võis olla kaks pärastlõunal,“ räägib Nurme. „Vaatasin siis aeg-ajalt moblat ja korraga näen, et Mukunga istub sokkide väel asfaldil ja sokkidel on augud sees. See oli minu jaoks küll korralik šokk, sest mina olin see, kes ta hommikul koos kõigi asjadega bussi peale pani. Kohe hakkasid telefonikõned pihta, et mis siis nüüd juhtus!“

Selles, et enamik eestlasi poleks võistlusjalanõude kadudes üldse rajale läinud, on Nurme üsna kindel. „Aga Mukungal on Aafrika mentaliteet, tal on võitlejahing. See ongi Mukunga jaoks siin eluvõitlus. Ta teab, et raha, mida ta võiks Keenias lihttöödega teenida, ei ole võrdne sellega, mida Euroopas võistlustega teenida võib. Ta teab, et toidab siin mitte ainult ennast, vaid ka oma peret ja sugulasi.“

Aga mida arvata neist Eesti sportlastest, kes arvavad, et aafriklastel Eesti jooksuvõistlustel jooksmine üldse keelata tuleks?

„Ma arvan, et kõik on võrdsed,“ ütleb Mukunga vaikselt. Ja lubab Keeniasse tagasi jõudes hakata korralikult trenni tegema.

Uus pilet Eestisse on ostetud augustikuuks.