15. mai 1990: peaministri eestoas kaalutakse venelastest meeleavaldajate tulistamist. Öösel asutab Edgar Savisaar Eriteenistuse, mille tuumik mõjutab Eesti poliitikat tänaseni.

Teisipäeval 15 aastat tagasi peab Tallinnas toimuma järjekordne Interrinde meeleavaldus. Riigiminister Raivo Vare soovitab 15. mai hommikul Toompea naisametnikel igaks juhuks koju minna. Ühtäkki on terve lossi esine plats täis inimesi, kes kannavad loosungeid: ”Sotsialistlik isamaa on hädaohus” ja ”Arnold, võhodi odin!”. Iga loosungit kandev tööline saab tehase kassast taskurahaks kümme rubla.

Üks mässaja rebib valitsuse hoone lipuvardast maha sinimustvalge ja heiskab punalipu. Ülejäänud aktivistid üritavad murda maha väravaid, mis takistavad pääsu lossi hoovi. Venelastest miilitsad lasevad sel rahulikult sündida. Edgar Savisaare valitsust kaitseb vaid käputäis Nõmme miilitsakooli eesti soost kursante.

Ühel hetkel teeb lossi venelasest komandant väravad lahti. Punt meeleavaldajaid sõidab veoautoga lossi hoovi Ülemnõukogu ukse ette. Kas järgmisena rünnatakse eesti poliitikuid?

”Minu juurde tuli Ülo Nugis, kes oli täiesti kaotanud realiteeditunde,” kirjutab Savisaar mälestusteraamatus ”Peaminister”. Ülemnõukogu esimees nõuab, et väljakule tuleb ”tuli peale tõmmata”.

”Keeldusin sellest kategooriliselt,” jätkab Savisaar. ”Tulistama hakkab võim siis, kui tal on mõistus otsas. Intritele oleks see andnud suure toetuse, kui meeleavaldus oleks lõppenud ohvritega.”

***

Nugis nimetab Savisaare kirjeldust ”kuradi naeruväärseks” ja ütleb, et tema pole kunagi nõudnud väljaku tulistamist.

Vare aga mäletab peaministri eesruumis toimunud püstijalu nõupidamist, kus osalesid Savisaar, Nugis ja siseminister Olev Laanjärv. Neli meest arutasid, mis teha, kui venelased lossi sisse murravad.

Laanjärve sõnul tegi Nugis ettepaneku ”hakata käituma riigina”. ”Ma seletasin, et lossi kiviseinad põhjustavad kuulide põrkumist rikošetina,” meenutab Laanjärv. ”See oleks toonud väga palju inimohvreid.”

Ka Vare kinnitab Laanjärve sõnu: ”Oli põhjust arvata, et verd tahetaksegi.” Riigiminister teadis, et meeleavaldajate ninamehed olid käinud sõjaväelastelt soomusautosid appi lunimas.

***

Valitsusasutusi valvab miilitsapataljon komandör Jaan Tootsi juhtimisel. 32aastase mehe käsutuses on terve arsenal, ”500-600 püstolit ja umbes 300 automaati”.

Rahvarinde turvateenistuse ülem Andrus Öövel tahaks relvad oma meestele välja jagada. Vaidlused lähevad ägedaks. Toots teatab, et nõustub sellega ainult kõrgemalt antud kirjaliku käsu korral.

”Peaminister Savisaar või siseminister Olev Laanjärv ütles mulle: ”Toots, sina otsustad!”

AINSAD KAITSJAD: Käputäis eestlastest miilitsakooli kursante pidas Toompeal käsikähmlust ründajatega Interrindest. 15. mai 1990.

Nüüd vormistab kirjaliku korralduse Toots ise. Kõik relvad tuleb kokku korjata. Pika Hermanni torni jalamil asuva relvaruumi uksed suletakse.

”Ütlesin, et ühtegi lasku teha ei tohi. Muidu sõidab Tondil asuv Matrossovi polk Toompea laiaks,” meenutab Toots.

Ta jätab tipp-poliitikute kaitseks usaldusväärsetesse kätesse vaid viis automaati. Ka Savisaar relvastub – võttes seifist välja 6,35 mm kaliibriga peaministri ametipüstoli. Laanjärv näitab ette, kuidas sellega ümber käia.

Riigi juhtkond suundub Ülemnõukogu saali. ”Seal olid Savisaar, Nugis, Laanjärv, Raul Mälk...” loetleb Toots. ”Kui saali oleks sisse tungitud, siis oleks võinud minna laskmiseks...”

Kuid vallutajad ei oska lossi hoovis midagi peale hakata ja kaotavad aega. Savisaare raadios esitatud appihüüd toob kohale nii palju eestlasi, et venelased on sunnitud lahkuma.

***

Savisaarele saab selgeks, et ta vajab peaministrina oma salapolitseid. Kell pool kolm öösel vormistab Vare paberi Eriteenistuse asutamise kohta.

Juhi osas langeb valik Tootsile. Ta oli ”ennast näidanud külmaverelise mehena”, kiidab Savisaar.

Juba järgmisel päeval kannab Eriteenistus ette, et Toompea lossi sissepääsu jälgitakse binokliga vastas asuva Nevski katedraali tornist. Kaks korda päevas toob Dvigateli sõjatehase auto kohale uue vahetuse.

Valitsus ei söanda kirikusse tungida ja palub abi Venemaa õigeusu kiriku patriarhilt Aleksius II-lt. Sellest aimu saades lasevad piilurid jalga. Toompea lossi akende ette riputatakse paksud kardinad, mis peavad takistama edasist jälgimist.

Igal õhtul hakkab kogunema valitsuse operatiivstaap. Kuigi Eriteenistus allub ametlikult siseministrile, kannab Toots ette otse peaministrile. Ühe esimese asjana võtavad Toots ja Vare ette Toompea lossi plaani ja määravad laskesektorid.

MEHED VARJUS: Veiko Kulla ja Urmas Sõõrumaa kaitsevad välisministri Hans-Dietrich Genscheri kohtumist välisminister Lennart Meriga septembris 1991.

Eriteenistus leiab raadioamatöörid, kes alustavad Nõukogude armee raadioside pealtkuulamist. Iga teade sõjaväeosade liikumisest võib osutuda eriti tähtsaks.

Valitsuse agendid osalevad Vene tehaste miitingutel. „Olime tookord üsna hästi informeeritud Interliikumise siseelust,“ kirjutab Savisaar.

Kui jaanuaris 1991 soovib Dvigateli direktor Vladimir Jarovoi peaministriga kohtuda, peab viimane enne nõu Tootsiga. Savisaar otsustab neljasilmavestluse Jarovoiga salaja salvestada. See magnetofonilint asub täna tema isiklikus arhiivis.

***

Kevadsuvel 1990 puhkab Eesti NSV endine rahandusminister Endel Mändmaa Viimsi suvilas. 61aastasele mehele saabub ootamatult külla vana tuttav, varustuskomitee esimees Erhard Toots.

"Päästa mu poeg ära!” palub külaline. “Ta määrati Eriteenistuse direktoriks, aga ta ei tea finantsidest mitte midagi."

Mändmaa peaks kohe asuma tööle eraettevõttes, mis hakkab Eestis müüma välismaa autosid. Firma asutaja Nikolai Varb on Erhard Tootsi asetäitja.

Vana Toots võtab Mändmaa auto peale ja sõit läheb Varbi suvilasse. Seal teeb ta alluvale selgeks, et otsigu endale uus finantsspetsialist.

Mändmaast saab Eriteenistuse pearaamatupidaja. Tema tutvustest on palju kasu. Kui mujal on sularahakriis, siis Eriteenistus maksab rublad meestele õigel ajal peo peale.

Ka Jaan Tootsil on palju tutvusi, mis salapolitsei rajamisel ära kuluvad. Ta on töötanud ministrite nõukogu autobaasis valveautojuhina. Ministreid sõidutades on ta õppinud tundma nii inimesi kui ka süsteemi.

Toots kutsub asetäitjaks Jüri Pihli, kes on Tallinna miilitsaülema asetäitja kriminaaljälituse alal. ”Meil olid isegi skeemid tehtud, kuidas töö jaotada,” räägib Toots. Pihl keeldub.

Nii saab luure- ja vastuluureüksuse šefiks Viru hotelli miilitsaosakonna juht Kalle Klandorf. Ta on minister Mändmaa väimees.

Klandorfi alluvana asub tööle samuti Virus töötanud Veiko Kulla, kes on lõpetanud Nõmme miilitsakooli kullaga.
MEHED VARJUS II: Jaan Toots ja Kalle Klandorf suvel 1992

Karatetreener Jaanus Rahumägi õpetab Eriteenistusele võitluskunste. Tema vahendusel saabub suvel 1990 Eestisse salapärane šotlane Jim Short, kes kannab laulupeol seelikut ja vööl relva. Väidetavalt koolitanud ta kunagi Tšiili diktaatori kindral Pinocheti ihukaitsemeeskonda.

Šotlase pajatuste kuulamine paneb Rahumägi peas idanema mõtte, et peaks looma eraturvafirma. Aga ka Urmas Sõõrumaale jätab Short tugeva mulje.

***

Klandorfi hinnangu kohaselt sai Eriteenistus Tallinnas asunud Nõukogude sõjaväelastelt päris head infot. Ent augustiputš tuleb ikkagi ootamatult.

Parajasti Rootsis sotsiaaldemokraatide konverentsil osalenud Savisaar lendab Soome, kuid kuidas jõuda Eestisse? Riigiminister Vare ülesandel sõidab Klandorf väikese kaatriga Helsingisse ja toob peaministri koju.

Juba aasta varem on Klandorf töötanud välja musta stsenaariumi Toompea ründamise puhuks. Kulla: "Meil oli välja arvestatud, et peame vastu vähemalt kaks ja pool tundi." Riigijuhid tuleb evakueerida läbi akende ja üle katuste.

Savisaarele antakse Lasnamäel asuva konspiratiivkorteri võtmed. Korteri omanik on vene õigeusu preester Ülo Keskküla. ”Savisaare põrandaalune tegevus oleks jäänud meie juhtida,” räägib Klandorf.

Põranda alla minek jääb ära, sest putš kukub Moskvas läbi. Hiljem nimetab Veiko Kulla iseseisvuse veretut saabumist Eriteenistuse teeneks: “Tuleb aeg, kus seda hakatakse vääriliselt hindama.”

Putši ajal hankis Kulla büroo nimekirja vahistamisele kuuluvatest inimestest. Siseminister Laanjärve mäletamist mööda oli seal 306 nime. Toots: “See oli täitsa loetav koopia. Me naersime omavahel, et meie vist olime päris esimeses vagunis.“

Kulla sõnul pärines nimekiri Tondil asunud tankipolgu luure staabist. "Saime ka Toompea ründamise plaanid ja väeosade numbrid."

Vastu soovisid Vene sõjaväelased oma perede turvalisuse tagamist. "Me isegi valvasime nende kodusid," ütleb Kulla. Mis sai aga nimekirjast? Laanjärve arvates asub see erakätes.

***

Septembris 1991 otsustab Savisaar luua Eriteenistuse põhjal uue salateenistuse - Juurdlusbüroo. Ülemnõukogus tõuseb suur kära, sest otsusest pole kuulnud isegi siseminister Laanjärv. Juurdlusbüroo jääbki loomata.

1992. aasta algul lahkub Savisaare valitsus ametist. Uueks peaministriks saab Tiit Vähi. Poliitikud ei jõua kuidagi otsusele, millised peaksid olema Eesti salateenistused.

On Jaan Tootsi Eriteenistus, millele valitsus kogu aeg tööd ja võimu juurde laob. Eriteenistus turvab peale riigijuhtide ka välismaa diplomaatidega täidetud hotelle, Tallinna lennujaama ja reisisadamat.

Samal ajal on Politseiameti alluvuses Jüri Pihli Kaitsepolitsei, mis peab eelkõige võitlema organiseeritud kuritegevusega.

MEHED VARJUS III: Jaan Toots saadab Edgar Savisaart kohtumisel Nõukogude õhukaitseväe kindralmajori Zija Abdurahmanoviga.

Kui Tootsile allub üle 300 töötaja, siis Pihli büroos on rahvast kümme korda vähem. Nagu kunagi Toots teda, nii on ka Pihl Tootsi edutult enda asetäitjaks kutsunud.

Paljud poliitikud kardavad, et Eestis tekib KGB moodi kõike kontrolliv asutus. Otsitakse uut lahendust. Üks idee on Kaitsepolitsei kaotada ja luua Julgeolekuteenistus. “Hirm oli totaalne,” ütleb Klandorf täna.

***

30. mail 1992 on Eriteenistuse komissaril Veiko Kullal vaba päev. Kuni korrapidaja teatab, et Assakul on keegi pantvangi võetud. Politseil pole kohale sõitmiseks bensiini. Hiljem kirjutab Jaan Toots ülemustele: “Hommikul valmistuti seal põletama maja ja pantvangiks võetud tütarlast.”

Kulla juhtimisel kihutab Assakule kaheksaliikmeline eriüksus. Eest leitakse kaks meest. Neist üks on Lauri Vitsut, Tallinna linnavolikogu praeguse keskerakondlasest esimehe Toomas Vitsuti vend.

Siseministeeriumi õiendis seisab: "Nende peale avati automaatidest tuli, tormati ligi ja suruti relvatorud vastu rinda. Edasi peksti ja peeti sealsamas kaks ööpäeva kinni."

Nüüd, 13 aastat hiljem kinnitab Kulla: "Kehavigastusi nad kinnipidamisel tõesti said." Ta lisab: "Vitsut ei olnud bandiit - ta oli valel ajal vales kohas."

Prokuratuur kuulutab Kulla tagaotsitavaks ja käsib Kaitsepolitseil ta üles leida.

22. juunil teeb Harri Tiido Kuku Raadios otsesaadet. Äkki ilmuvad stuudiosse Eriteenistuse juhid Toots ja Klandorf. Neid saadavad automaatidega relvastatud Eriteenistuse mehed.

Toots ja Klandorf loevad ette avalduse, et neid korduvalt kritiseerinud Päevalehe ajakirjanik Toomas Sildam on KGB agent “Kristjan”. Eriteenistusest lugusid kirjutades täitvat Päevaleht Venemaa tellimust.

Sildam nimetab avaldust „absurdseks“. Ta meenutab, et just tema andis Klandorfile kunagi nõu Kulla tööle võtta.

***

"Ajakirjanduslik kisa läks nii suureks," kirjeldab Jüri Pihl tollast olukorda. Peaminister Vähi peab sekkuma. Eriteenistuse tegevust asub selgitama justiitsminister Märt Raski juhitav komisjon. Osa komisjoni aruandest on isegi täna riigisaladus.

Komisjon leiab, et Eriteenistuse juhtkond asus looma “KGB tüüpi salateenistust, milles olid ühendatud nii välisluure kui ka poliitilise politsei alged.”

Veiko Kulla juhitud 3. büroosse on võetud tööle venelastest miilitsaid, kes ei saa eesti keelest aru. See-eest oskavad nad inimesi salaja jälgida.

“3. büroo koosseisus oli loomisel analüütiline grupp välisajakirjandusest ülevaadete koostamiseks," kirjutab komisjon. "Ühele töötajale oli antud ülesanne luua infopank “huvipakkuvatest” isikutest Eestis.”

Kes need isikud olid, jääb saladuseks. 3. büroo tegevuse kohta ei leita ühtki paberit.

Komisjoni hinnang on hävitav. Info kogumine ja analüüs soovitatakse anda üle Kaitsepolitseile. 3. büroo pannakse kinni. Klandorf lahkub ametist.

Pihli jutu järgi tuli Kaitsepolitsei ülesannete laiendamine talle üllatusena. Vastuluure asemel huvitas teda kriminaalpolitsei töö.

***

Septembris 1992 võidab Isamaa üllatuslikult Riigikogu valimised. Üks uusi otsustajaid on Indrek Kannik, Isamaa parlamendifraktsiooni aseesimees.

Oktoobris võtab temaga ühendust pärast Assaku vahejuhtumit Eriteenistusest töölt kõrvaldatud Veiko Kulla.

“Kohtumisel oli Kulla väga avameelne," meenutab Kannik hiljem riigikogus lindiskandaali uurinud komisjonile. "Nad on valmis osutama teeneid ka teistele poliitilistele jõududele. Vastutasuks tahaksid nad lihtsalt oma positsiooni säilitamist.”

Koostööst asja ei saa. Kulla: "Mina tahtsin teenida Eesti riiki, nemad aga lugesid mind Savisaare usaldusisikuks."

Justiitsminister Kaido Kama moodustab novembris uue komisjoni, mis hakkab Eriteenistuse tegevust uurima.

Komisjon leiab, et “kuni viimase ajani” on Eriteenistus kogunud seadusevastaselt infot. See “annab võimaluse sekkuda santaaži abil sisepoliitikasse”.

Mida täpselt silmas peeti, sellest komisjoni lühike aruanne vaikib. Komisjoni töömaterjale pole teadaolevalt talletatud üheski riiklikus arhiivis.

Siseminister Lagle Parek ei taha ise Tootsi puutuda. Ta mängib kokku Kamaga, kes teda äraolekul asendab. Toots kaotab koha, Eriteenistuselt kohitsetakse nii võim kui ka nimi.

VIP-ide valveks moodustatakse Politseiameti alluvuses eraldi Julgestusteenistus. Saatkondade, sadama ja lennuvälja valve antakse üle politseile. Kadrioru lossi hakkab valvama kaitsevägi. Vastuluure jääb Kaitsepolitsei ülesandeks.

Uue võimu ebasoosingusse langeb ka Klandorf. 1993. aasta algul töötab ta kolm kuud sõjaväeluure ülema kohusetäitjana. Kui kaitseväe juhatajaks saabub suure lombi tagant roheline barett Aleksander Einseln, kutsub ta sõjaväeluure juhi vaibale. Kaasa tuleb võtta kõik olulised materjalid.

Klandorf ilmub Einselni palge ette mitme spordikotiga, kus on tema “agentuur”. “Pange need kotid maha! Nüüd olete vaba!” meenutab Klandorf enda vallandamist.

***

90ndate esimene pool on Eestis allilma kuldaeg. Väljapressimiste ja katusemaksmiste vastu saab abi peamiselt kahest kohast. Need on turvafirmad ESS ja ESC. Esimene kuulub Sõõrumaale, teine samuti Eriteenistusest lahkunud Rahumägile.

“Väga paljud ärimehed võlgnevad oma hingerahu meile,” meenutab tänane Riigikogu liige Rahumägi. Üks neist on tema abikaasa Mari, kes tuli ESCsse kantide eest kaitset otsima. Otto kataloogiäri ajanud naiselt nõuti iga kuu sada dollarit katust. “Ta rääkis mulle mure ära ja nüüd oleme abielus,” pajatab Rahumägi.

Ka Klandorf ja Kulla suunduvad novembris 1993 turvaärisse. Koos vanade võitluskaaslaste Sõõrumaa ja Urmas Piiriga asutavad nad aktsiaseltsi Infonero. Üheks püsikliendiks saab ESS.

“Ja õigemini algul oligi mõte, et ma teen ta endale nagu sisekontrolli osakonnaks,” tunnistab Sõõrumaa hiljem Riigikogus. Infonero tegevusalad on ihukaitse, detektiivindus ja turvakonsultatsioonid.

***

Nagu igas korralikus turvafirmas, oli ka ESCs tundlike probleemide lahendamiseks oma eriüksus. Seda juhtis Eriteenistuse endine abikomissar Vladimir Vidjajev.

“Tema alluvuses oli 20-25 venda,” räägib Rahumägi. “Neile püstitati ülesanne ja nemad leidsid lahenduse.”

Rahumägi ise teenindas VIP-kliente, kelle hulka kuulusid laevafirma Inreko juhid. 1994. aastal tekkis neil konflikt kiirelt staariks tõusnud maffiabossi Mihhail Gorbatšoviga.

“Magasin, püstol pea all,” meenutab Rahumägi aega, kui teisel pool lauda istusid Gorbatšov ja tema esindaja Veiko Kulla. “Kui razboriks läks, siis istus nendega laua taha Vidjajev.”

Kas Kulla “läks üle teisele poole”, nagu Rahumägi väidab? SIA osutas tõepoolest Gorbatšovile ihukaitseteenust.

SALAPÄRANE KLIENT: Krasnodari grupeeringu maffiaboss Mihhail Gorbatšov ostsis ihukaitseteenust SIAst. Foto aastast 1993.

Klandorfi väitel oli tegemist kriminaalpolitsei salaoperatsiooniga, mis lõppes jõugu purustamisega. Kulla ütleb, et Gorbatšovil polnud Inreko juhi Enn Rohulaga üldse tüli: "Miks Rahumägi magas püstol padja all, seda ma ei tea."

***

1995. aasta algul tundub ühele mehele, et turvafirmadel on Eestis liig palju võimu. See on siseminister Kaido Kama.

Vajalikku infot saab ta politseiameti peadirektorilt Hermann Simmilt ja Kaitsepolitsei peadirektorilt Jüri Pihlilt. Jutuks tulevad ka turvafirmade ja tipp-politseinike suhted.

„ESS on liiga suur, liiga võimas, nad sõidavad vilkuritega,“ kirjeldab Pihl toonase ministri ja politseiülema mõtteid.

Kama reageerib otsustavalt. Ta võtab Sõõrumaalt ära välissaatkondade valve. ESSi asemel hakkab seda tegema politsei.

Ühtlasi koondab Kama Tootsi, kellest on aasta varem saanud politsei peadirektori esimene asetäitja.

Kuid juba märtsis 1995 toimuvad Riigikogu valimised, mis lõppevad Koonderakonna ja Keskerakonna võiduga. Uueks siseministriks saab Edgar Savisaar, kes toob Eriteenistuse vana kaardiväe võimu juurde tagasi.

Toots naaseb politseiülema asetäitjaks. Siseministri nõunikena asuvad tööle Sõõrumaa ja Klandorf, viimane hakkab ette valmistama eradetektiivinduse seadust.

***

Septembris 1995 peab Kaitsepolitsei kinni venelase, kes müüb TT-püstoleid. Vahi alla võetakse veel kuus inimest, ühe juurest leitakse SIA (endise Infonero) töötõend. See annab Kaitsepolitseile õiguse korraldada mehe töökohas läbiotsimine.

Kas Pihl ikka teadis, et see on rünnak siseministri usaldusaluste vastu? “Sel ajal ei vaadatud, kes on aktsionär,” vastab Pihl.

Kaitsepolitsei uurimisosakonna ülem Arnold Sinisalu kirjeldab läbiotsimise algust Riigikogu erikomisjonis järgnevalt: “Kohe esimeses sahtlis oli fotode seeria. Oli selge, et on tegemist varjatud vaatlusega. Inimest oli jälgitud kodust välja minnes.”

SIA info kvaliteet äratab imestust ja ehk ka kadedust. Pihl räägib Riigikogus: „Meie saame kõneeristusi kirja alusel. Nemad said otse. Meile antakse nii, et helistas see telefon sellele numbrile. Aga nendele joonistati ka antennid ära, kus keegi parajasti viibis.“

Muuhulgas tuleb välja Eesti Mobiiltelefoni andmebaas. See sisaldab kõigi mobiilikõnede eristusi kolme 1994. aasta tragöödia ajast. Need on Estonia laevahukk, ESS peaspetsialisti Igor Kristapovitši mõrv ja politseinike tapmine Mäo ristil.

“Tunti huvi, kes kellega sel ajal kõnelema hakkab,” oletab SIA parlamendikomisjoni esimees Vootele Hansen.

SIA arvutid on otseühenduses Tallinna prefektuuri arvutivõrguga. Pihl tunneb ära infobaasi Signal, mille ta on kunagi Lätist politsei tarbeks ostnud.

SIA oleks nagu teine Kaitsepolitsei. SIAs on töötanud töölepinguga 69 inimest, neist 24 on endised Eriteenistuse ametnikud.

SIA klientide nimekirjas on prominent prominendi järel. Balti Laevaremonditehase omanik Fjodor Berman, TOP-Keskuse juht Raimo Kägu, Tallinna Panga boss Guido Sammelselg...

SIA on otsinud Riigikogu esimehe Ülo Nugise kabinetist pealtkuulamisseadmeid. Telerilaua alt seinalt leitigi määrdunud plastiliinijälg. Ehk oli seal kunagi mikrofon?

SIA teeneid kasutasid peaaegu kõik Eesti pangad. Paberite hulgas on Veiko Kulla hinnakiri Hoiupanga juhatuse esimehele Olari Taalile, palju miski maksab.

“Tallinna Pangast on väga palju selliseid järelepärimisi, et keegi kodanik X soovib krediiti. Palun kontrollida selle inimese tausta, kas ta on usaldatav,“ räägib kaitsepolitseinik Sinisalu Riigikogus.

***

Et turvafirma kogu Eesti ühiskonna kohta salajast infot kogub, jääb avalikkusele märkamatuks. Sest kaitsepolitseinikele juhtuvad SIAs näppu ka mõned helikassetid.

“Kohapeal kasutasime magnetofoni, et kas lint on tühi või mitte,” seletab Sinisalu Riigikogus. “Siis selgus, et on riigitegelaste tuttavad hääled peal.”

Igaks juhuks laseb ta kassetid kaasa võtta. Niimoodi, pooljuhuslikult saab alguse lindiskandaal, mis viib siseminister Savisaare ja terve valitsuse kukkumiseni.

Mis oleks saanud SIA juhtumist, kui Savisaare linte poleks leitud?

“Tähelepanu oleks pöördunud turvafirma vastu,” vastab Jüri Pihl ja muigab salapäraselt vuntsi. “Siin mängis Sõõrumaa Savisaare üle, igas mõttes.”

Mida Pihl öelda tahab? Sõõrumaa arvates vihjab Pihl sellele, et ta lahkus Savisaare nõuniku kohalt veidi enne SIA skandaali algust. Sõõrumaa sõnul oli see puhas juhus.

***

Kaitsepolitsei võtab vahi alla SIA tehnikaspetsi Vladimir Kozlovi. Sellest kuuldes sõidab Kalle Klandorf Soome.

“Ma ei tahtnud olla järgmine,” selgitab Klandorf. “Ma ei kartnud vanglaelu, aga ma ei näinud kinniminekuks põhjust.”

Ta peatub Lappeenrantas oma sõbra, korvpallitreener Andres Sõbra pool. Kümnekonna päeva pärast toob abikaasa Merle teate, et olukord on rahunenud.

***

Eriteenistuse ajalugu on pöörane lugu Eesti iseseisvuse tulekust ja vabadusvõitluse muutumisest äriks. Muutunud on kliendid, kuid kaup on jäänud samaks – salajane info ja selle kättetoomine.

Kõigist Eriteenistuse veteranidest on tõusnud kõrgeimale pjedestaalile Arnold Rüütli ihukaitsja Urmas Sõõrumaa.

Tema rajatud Falck annab täna tööd rohkem kui 4000 inimesele. Kui lisada kinnisvarafirma Minu Vara ja teiste firmade palgalised, siis on Sõõrumaa Eesti suurim tööandja.

Ta annab juba aastaid avalikult raha kõigile olulistele erakondadele. Sõõrumaa ütleb, et ei taha midagi vastu saada. Kuid tal on visioon lihtsast riigist.

Üks näide: “Meil oleks vaja ühtset politseid, kus kaitsepolitsei oleks üks osakond. Ma olen seda rääkinud viimasele viiele siseministrile nende ametisoleku esimestel kuudel.”

Sõõrumaa, Toots, Kulla ja Klandorf ilmuvad juba 15 aastat regulaarselt ajalehtede esikülgedele. See ei ole juhus. Savisaare salapolitseinikud on oma ala profid, kelle teenete järgi on alati nõudlus.

Kus on Savisaare salapolitseinikud nüüd?

Eriteenistuse kuraatoritel ja töötajatel on tähtis roll Eestis turvalisuse tagamisel.

Jaan Toots
Transiidifirma Transgroup Invest nõukogu esimees. 2004 osales kaitsepolitsei väitel oma sõbratari Kati Tootsi salajases jälgimises ja maksis riigile seoses kriminaalasja lõpetamisega kokkuleppeliselt 400 000 krooni. Jäi kriminaalasja tõttu 2005 ilma Riigivapi teenetemärgi V klassiga autasustamisest.

Raivo Vare
Eesti Raudtee arendusjuht.

POLIITIKUD
Edgar Savisaar
Majandus- ja kommunikatsiooniminister, Keskerakonna esimees.

Olev Laanjärv
Riigikogu liige, Keskerakond.

Jaanus Rahumägi
Riigikogu liige, Res Publica aseesimees.

Kalle Klandorf
Tallinna Haabersti linnaosa vanem, Keskerakond. Oli viimase ajani Põhja prefektuuri politseinõunik.

POLITSEINIKUD
Julgestuspolitsei

Alo Kirsimäe
Korrakaitseosakonna politseidirektor, turvafirmasid kontrolliva komisjoni juht.

Ago Estermaa
Julgestuspolitsei teenistusosakonna politseidirektor.

Ain Lepikult
Julgestuspolitsei julgestusosakonna politseidirektor.

Taivo Runno
Julgestuspolitsei valvetalituse ülemkomissar.

Põhja politseiprefektuur

Peeter Moora
Politseinõunik. 2003 lahkus Tallinna aseprefekti kohalt korteriskandaali tõttu.

Aivar Toompere
Liiklusjärelevalve osakonna ülemkomissar. Oli siseminister Ain Seppiku nõunik ja Keskerakonna liige.

Andrus Plees
Liiklustalituse ülemkomissar. Oli peaminister Edgar Savisaare ihukaitsja. Kui Jaan Toots oli siseministeeriumi kantsler, viis autojuhina tema lapsi kooli ja jäi ajakirjanik Toomas Sildamile vahele.

Risto Siht
Jälitustalituse komissar.

Lääne politseiprefektuur

Tarmo Kohv
Ülemkomissar Pärnus.

Valter Pärn
Ülemkomissar Pärnus.

FALCK
Urmas Sõõrumaa
Aktsionär. Eesti Energia nõukogu esimees, suur kinnisvaraärimees. 2005 Valgetähe teenetemärgi III klass.

Veiko Kulla
Sisejulgeoleku direktor. Oli 90ndate lõpul Saaremaal ja Tallinnas kriminaalpolitsei komissar. 2002 pääses atentaadist eluga. 2004 osales kaitsepolitsei väitel Kati Tootsi salajases jälgimises ja maksis riigile seoses kriminaalasja lõpetamisega kokkuleppeliselt 200 000 krooni.

Vladimir Kozlov
Sisekontrolli spetsialist. Urmas Sõõrumaa usaldusisik. Kaitseb Falcki juhtide elu ja vara Eestis ning välismaal. 1995 filmis SIAs Kalle Klandorfi ülesandel salaja Siim Kallast jt poliitikuid. 2004 osales kaitsepolitsei väitel Kati Tootsi salajases jälgimises ja maksis riigile seoses kriminaalasja lõpetamisega kokkuleppeliselt 20 000 krooni.

Urmas Piir
Päästedivisjoni juhataja. Oli SIA aktsionär, Tallinna politsei abiprefekt, turvafirma Akropol peadirektor ja Eurovisiooni lauluvõistluse turvajuht.

RIIGIAMETNIKUD
Jaak Otsason
Kaitsejõudude peastaap, sõjaväeluure kapten. 1995 peeti Vene piirivalve poolt kinni koos Petserimaa aktivisti Reet Tobrega.

Alari Möldre
Tallinna linnakohtu kriminaalkohtunik.

Raine Eenma
Siseministeeriumi kriisireguleerimisbüroo juhataja.

Aimar Erjemin
Eesti esindus Euroopa Liidu juures Brüsselis, julgeolekutalituse juht.

Andrus Merilo
Eesti jalaväerühma ülem Iraagis, kapten.

TURVAJUHID
Vahur Lember
Tallinna Kaubamaja haldus- ja turvajuht. Oli peaminister Mart Laari ihukaitsja.

Madis Märdin
Stockmanni kaubamaja turvaülem ja juhtkonna liige.

KONSULTANDID
Arved Liivrand
Koolitusfirma eTraining omanik, Keskerakond. Väikeosanik Urmas Sõõrumaa kinnisvaraäris. Oli ESSi tegevdirektor ja Tallinna abilinnapea.

Valdo Kulla
Konsultatsioonifirma Eripanus osanik, Veiko Kulla vend. Kaitsepolitsei väitel osales 1995 Poolast Eestisse TT-püstolite salakaubaveos, viibib vabaduses 600 000 kroonise kautsjoni eest. Prokurör on nõus kriminaalasja lõpetama.

Vadim Ševtšenko
Konsultatsioonifirma SKO Center omanik. Oli Falcki sisekontrollis, 2003 aitas Tallinna ärinaisel nõuda tagasi varastatud miljonit ja sattus omavoli süüdistusega kohtu alla.

Vladimir Vidjajev
Konsultatsioonifirma Kombalt osanik. Oli Jaanus Rahumägi turvafirmas ESC probleemide lahendamise osakonna juht.

TEISED
Endel Mändmaa
Pensionär, Kalle Klandorfi äi. Oli SIA raamatupidaja.

Kersti Sõõrumaa
Eesti Posti juhatuse esimehe abi, Urmas Sõõru­maa esimene abikaasa.

------------------------------------------

Sõõrumaa kiidab relvavendi ja leiab naise

Eesti Ekspress näitas käesolevat nimekirja Urmas Sõõrumaale ja palus tal oma endiseid kolleege iseloomustada. Sõõrumaa: “Väga palju hakkajaid inimesi! Näiteks Veiko Kulla abiga on Falck võtnud politseilt palju tööd ära. Oleks inimestel mõistust ja tarkust jagunud, oleks politsei rajatud 90ndate algul Eriteenistuse vundamendile. (Nimekirja lõppu jõudes) Kersti Sõõrumaa? Kas minu esimene abikaasa töötas Eriteenistuses kaadriinspektorina? (Helistab: “Mis sa seal tegid? Kuidas sa sinna sattusid? Ma ei teadnudki niisugust asja!”) Tuleb välja, et ta läks Eriteenistusse mõneks kuuks tööle pärast seda, kui mina olin sealt juba lahkunud. Täitsa üllatav!”

--------------------------------------------------

Kuidas nimekiri sündis?

Eesti Ekspress küsis teabenõudega Julgestuspolitseilt nimekirja endistest Eriteenistuse töötajatest. Vastuseks saime 459 nime. Lasime kõik nimed läbi Google’i otsingumootorist ja äriregistrist.

Artikkel ilmus 12.mail 2005