Kristel Lukats (83), fotograaf ja fotokunsti edendaja, annab nõu, kuidas Newtoni abil laiskuse vastu võidelda.

Tõukeratta seljas vuhiseb ta kohvikuuksest sisse.

Kirjud püksid. Uhked prillid. Mütsilott katab lumivalget pead.

Maandub laua taha.

„Sa kuradi kurat!“

Kougib suitsupaki välja ja hoiab sigaretti viisteist minutit püsti peos, tuld otsa ei pane. Eelmisel õhtul sulatanud kodus külmkappi, magamaminek jäänud hilja peale.

Kohvi võtab, pannkoogist ütleb ära.

„Sigaret aitab mul ärgata. Kaks tundi pärast ülestõusmist inimene ju veel tegelikult magab!“

KRISTEL LUKATS: Mul on seebikarp kogu aeg taskus. Mine tea, kusmidagi huvitavat näen. Foto: Tiit Blaat

Kristel Lukats on Eesti Fotokunsti ühingu asutajaliige. Hariduselt füüsik. Esimesed fotod tegi 1947. aastal vanaisa juures Järvamaal Eiveres. Seal veedab ta viimasel ajal kõik oma suved.

„Mida te teete seal maal?“

Lukats: „Linnatuttavad küsivad samamoodi – mis sa maal teed, kuidas sa hakkama saad? Mis küsimused need on! Kuradi kurat! Ma olen sõjaeelne! Ma ei ole abitu nagu tänapäeva inimesed! Ma leiutasin selle abitute poputamise kohta isegi väljendi – mentaalne potitamine.“

Inimesed piiluvad kõrvallauast.

Krapsib välgumihklit ja paneb sigaretile tule otsa.

„Alla ma ei tõmba!!!“

Ta hääl kõlab üle kohviku.

„Sigaret aitab mul ärgata. Kaks tundi pärast ülestõusmist inimene ju veel tegelikult magab!“

„Ma olin kaheksa aastat vana, kui kuulsin tänaval, et algas sõda. Me elasime Köleri tänaval Tallinnas. Läksin tuppa ja rääkisin, et algas sõda. Ma ei teadnud ise, mida see tähendab. Ema võttis Viiralti koopia ja veel üht-teist ja läksime vanaisa juurde Järvamaale.

Mäletan kahe ja poole kilomeetri pikkust metsateed ja et vend oli kopsupõletikus… ta jäi elama. Hiljuti tegin pildi sellest metsateest.“

Nädala eest pildistas fotograaf Ingmar Muusikus sealsamas suurt mürakat emakaru.

„Mulle sattus kogemata ööbik ette. Mul on aias metsistunud kreegid-värgid. Tuli ja laulis… Ei laulnud… Või laulis?... Ühesõnaga, ma polnud kindel, kas ta oli ööbik, ja panin pidi Facebooki üles – ta on mul sabast nokani ilusti kaadris – ja seal arvati, et on küll ööbik!“

Suhtleb Facebookis, surfab internetis, töötleb arvutis oma pilte. Tõukerattaid on tal kolm. Esimene Eesti langevarjusektsiooni esimees, esimene N Liidu meistrivõistluste eestlasest medaliomanik öistes täpsushüpetes („Eks meist taheti diversante teha!“), tehnoloog Pöögelmanni-nimelises elektrotehnikatehases. Fotograafide suvepäevadel istus ATV selga ja tegi uhkeid poognaid. Nüüd arvab, et võiks endalegi ATV muretseda – hea poe vahet sõita.

Kustutab suitsu. Võtab uue.

„Kolm korda elus olen lennuki peale jooksnud ja korra praamile hääletanud! Hakkasin Hiiumaalt mandrile sõitma, läksin Heltermaa sadamas bussi pealt maha – poodi suitsu järele. Müüja jorutas ja jorutas, aega läks palju, ja kui ma välja sain, oli laev juba merel. Ja ma hakkasin jooksma!“

Kõrvallauas elatakse kaasa.

„Mida kuradit ma enam jooksin!? Ma ei tea. Aga kas sa kujutad ette - laev peatus, sõitis tagasi ja võttis mu peale! Ma küsisin, kellele ma tänulik pean olema. Mulle öeldi: kapteni käsk...

Siis ma läksin kõige kõrgemale tekile… nüüd ma hakkan nutma… ei hakka ka! Vaatasin ülespoole ja ütlesin: aitäh, et on olemas selliseid inimesi! Inimesi on suure algustähega, ja on sellised, kelle kohta võib öelda „inimesesarnane olend“…“Heydrich „Nüüd loen seda Mikitat. Et miks see inimloom just selline on. Ja mõtlen, et kõige tähtsamad asjad siin elus on inimlikud suhted.

Mu enda armas tädi oli viimases otsas väga haige, viidi Kosele haigemajja. Suur kandiline tuba, kardinaid ei ole. Päike paistab sisse, pool sanitari kohta 30 haige peale.

Kuskilt metsatalust oli sinna toodud üks vana naine. Ilusa nimega kohast – nagu Hundinõmme või Tõrupargi või Pillapalu. Ta oli pikk, üleni hall, liikuda sai, aga peast oli segi, kujutas ette, et on kodutalus ja tahtis minna laka peale heinu tooma. Voodi all oli tal ämber, kus ta asjal käis.“

Kristel räägib täiel häälel. Kohvikulised vakatavad.

„Läksin jälle tädi vaatama. Ronisin aknast sisse, sest uksest ei lastud. Ja see naine oli põrandal maas. Jooksin sanitari otsima. Sanitar tõstis naise üles ja viskas voodisse nagu kartulikoti.“

Suits tossab püsti peos.

„Ruum oli palav, naisel olid higipiisad otsaees. Läksin ta juurde, võtsin linaservast kinni ja lehvitasin talle tuult...“

Vaikus.

„Ja see naine ütles mulle: aitäh, tütreke… Sina oskad aidata!

Natukese pärast küsis ta mu käest, kas mul ämbrit on. Kui vaja, võtku ma tema oma. See oli viimane isiklik asi, mis tal veel olemas oli.“

AUTOPORTREE: Vana daam aknal.
PÄÄSUKE AKNAL: Pääsukesi ja linavästrikke on Kristel palju pildistanud. Ööbikut ka.
VANAISA TALU: Lapsena hakkas Kristel maal sügiseti linna tahtma. Tuli igatsus elektrivalguse ja raamatute lõhna järele. Nüüd elaks ta aasta läbi maal, kui maja kütta jõuaks.
KUUSE JUURES: Kristel andis naabrinaisele aparaadi ja see tegi klõpsu ära.

„Poliitikat jälgite?“

„Poliitikat!?“ Naerab.

„Nimi ei tule meelde… ütle nüüd… peaminister, läks aasta eest Brüsselisse…“

„Ansip?“

„Mul on kaks Ansipi raamatut!“

Muheleb.

„Istusin mõne aasta eest Türi kultuurikeskuse juures. Ilm oli ilus, tõmbasin õues oma suitsukest. Ega mina teadnud, et Ansip tuleb sinna vanainimeste päid silitama. Ja eks tema vaatas, et istub seal üks vanaeit. Ja tuli ja ütles tere!“

Krstelil prill särab.

„Pärast sain veel ta raamatu, kui ta neid jagas. Ma oleks talle võinud öelda ühte koma teist, aga ma ei viitsinud öelda ka. Kaanepilt on raamatul hea, Kaupo Kikkas tegi. Aga koomika oli selles, et… ta kirjutas mu nime valesti – ju ma hääldasin seda halvasti. Naera puruks. Ja ma olin nii häbematu, et lasksin tal uuesti kirjutada. Nüüd on mul kaks Ansipi raamatut!“

Kolm aastat tagasi pani Kristel fotokelder Lee kuraatori ameti maha. Aga tegemist on palju ja kalender on kohtumistest kirju ja telefonilimiidid ammuilma täis räägitud. Kuid klassikokkutulekutest hoiab Kristel viimasel ajal kõrvale.

„Miks?“

„Nad on ennast elust maha kand­nud, ei mingeid huvitavaid mõtteid, ei mingit huvi tuleviku vastu. Mul on igav! Ainult tervis ja tervis, muud juttu ei kuule…“

„Teid ei huvita terviseteemad?“

„Selle peale on mul vastus valmis: tervis – mis asi see veel niisugune on!?“

Kõhistab naerda.

„Ma tahaks positiivsust. Et saaks korrakski kellegi naerma ajada, tuju tõsta, mitte meelt lahutada… meelt ei tohi ära lahutada, meel peab olema virge. Mis sa tast lahutad! Ta lendab siis ju laiali!“

Kümme aastat on Kristel kihutanud linnas tõukerattaga ringi. Selg jäi haigeks, tõukerattaga oli lihtsam tööl käia.

Üksvahe vedas tõukerattaga lapselast kooli. Lapselaps seisis leistangi taga vanaema ees ja Kristel kihutas mööda Nurme tänavat mäest alla! Poeg ei teadnud õnneks midagi.

„Et kodust välja tulla, peab olema stiimul.“

Vaatab üle prilli.

„Kas sa Newtoni esimest seadust tead?“

Võtan mõtlemisaja.

„Iga keha on just täpselt nii laisk, kui ta iganes olla suudab. Inertsi seadus.

Selleks, et midagi muuta, peab olema põhjus või sisemine vajadus. Kui sul vajadus puudub, ei teegi sa midagi. Oleskled niisama!“

„Mis teid kodust välja ajab?“

Läheb surmtõsiseks.

„Uudishimu!“

2017 tuleb Kristel Lukatsil suur isikunäitus – siis saab ta kaheksakümmend viis.

„Vahepeal on siin-seal veel midagi, aga ma olen üldiselt aeglane tegija. Vanaisa ütles, et kui midagi teed, tee nii hästi, kui vähegi suudad. Ja kui tunned, et ei saa, ära üldse tee.

Aga näitusi peab tegema. Sest kui keegi su kunsti ei näe, pole su kunsti olemas. Kunst on ju raamitud elu. Nii ütleb Goethe.“

Kohv joodud, jutud räägitud, lendab Kristel oma tõukerattal Kadri­oru poole nagu kuul, fotoaparaat rinnataskus.

Foto: Tiit Blaat