Delfi kirjutab, kuidas alkojoobes Indrek Tarand Strasbourgis toimunud õhtusöögil Eesti eesistumist Euroopa Liidu juures läbikukkunuks nimetas ja poliitikudega tüli noris. Siinkohal on paslik meenutada järgmist lugu, mis ilmus Ekspressis 25. juulil 2002 pealkirjaga "Magus kättemaks".

Indrek Tarandil (38) on ilusast suvest hoolimata närvid läbi. Terve puhkuseaja on tal telefon helisenud. Välisministeeriumis tehakse hoogsaid muudatusi, alluvad tahavad ministri peale kaevata ja nõu pidada. Tarand suitsetab ühe sigareti teise järel ja kurdab, et kõigest on kõrini. On esmaspäev, valitsuse istung pole veel oma otsust teinud.

***

Muidugi teab Indrek Tarand algusest peale, et see välisminister teda ei taha. Põhjused ulatuvad aastate taha, kui ennasttäis Tarand ilmselgelt alahindas solvatud naise jõudu ja kättemaksuhimu. Siis vallandas Tarand mängeldes Kristiina Ojulandi, mille naine kohtus vaidlustas ja mitu aastat kestnud kohulahingu ka lõpuks võitis. Ent sellest ei piisanud alandatud daamile – nüüd kangutas Ojuland lahti teda.

Oma sobimatusest uuele ministrile sai Tarand kuulda juba koalitsiooni kolmandal võimupäeval peaministrilt endalt. See oli hetk, kui tal oli võimalus väärikalt lahkuda ja kusagil mujal pehmelt maanduda. Aga ta otsustas rammu katsuda. Suur osa ministeeriumitegelasi toetas teda. Stiilis "hoia tiivad laiali, siis ei saa meie märjaks". Just seda on Tarand erinevate välisministrite ajal teinud – pakkunud alluvatele turvatunnet, kes siis ministrikabinetis ka ei istuks.

Muidugi ei püüdnudki Tarand varjata, et ta ei pea uut ministrit ei targaks ega ilusaks. Käis majas ringi, mustad prillid ees, ja muigas irooniliselt iga lause peale, mis valgepäise naise suust tuli. On elatud üle muud kotkad, elatakse ka see, uskus ta sõprade keskis, ja võttis veel ühe õlle.

See õlu maksis end kätte. Taksopargi ristis sõitis vilkuritega auto pärast reavahetust talle järele ja peatas ta. Oli varahommik, kantsler oli just tulnud Lätist.

Teie dokumendid!

Palun.

Puhuge siia! Kuulge, härra Tarand, teil on ju joove! Mis me teiega nüüd siis teeme?

Teil on kaks võimalust, te kas vormistate selle kohta dokumendi või pole te mind kunagi näinud.

Käiku läheb variant üks. Teade vahelejäämisest jõuab avalikkuse ette tähelepanuväärselt kähku. Tagantjärele tundub asjaosalisele, et politsei oli juba ette väikese vihje saanud.

Suvepäevade jama veel otsa. “Mis sa, vene lits, siin õiendad!” Räigelt öeldud. Tagantjärele soovib Tarand, et keegi vanadest sõpradest, keda juures oli mituteist, oleks teda tagasi hoidnud. Aga ei hoidnud keegi. “Eks nad omamoodi kaifisid seda kõik.”

Üks kohalolijatest, Eesti ajutine asjur Türgis Heikki Koort, annab aga SL Õhtulehele sündmusest selgelt Tarandit hukkamõistva kirjelduse. Mida ongi vaja. Paraku pole Koorti käitumine sugugi ainult rüütellik väljaastumine naisministri au kaitseks või on seda vaid osaliselt. Pigem on see isa kättemaks poja eest, kelle nina ees Tarand ministeeriumi ukse kinni virutas. Ojulandi noor parteikaaslane Ken Koort õppis Moskvas MGIMOs, koolis, mida pahatahtlikud kutsuvad ka Vene välisluure taimelavaks. Ministeerium toetas noore mehe õpinguid igati, noormees teenis lisaraha Eesti saatkonna autojuhina. Kõik oli kena, kuni juhtus ebameeldiv asi. Noormees tegi Moskvas autoavarii. Auto, mille roolis ta oli, kandis Belgia saatkonna diplomaatilisi numbrimärke. Lugu oli väga segane ja ministeerium kaotas noore mehe suhtes usalduse.

Kui Ojuland majja tuli, nõudis ta kohe, et sekretäri ja autojuhi peab ta saama kaasa võtta. “Muidu minu kalender lekib.” Autojuhiks pakkus ta vastse Moskva diplomaatilise kõrgharidusega Ken Koorti. Tarand keeldus. Koorti aga on mitu korda Keila- Joal nähtud ministri ametiauto roolis.

***

Tarandi originaalse huumorisoone ja kõrge enesehinnanguga tutvus avalikkus juba 1991, kui ta lõpetas Tartu ülikooli. Vastne ajaloolane pani Eesti Ekspressi kuulutuse: “Indrek Tarand lõpetab ülikooli, teha pakkumised.” Ligi kolmekümnest pakkumisest pidas Tarand kuut tõsiseltvõetavaks.

Esimeseks töökohaks sai Tartu Maja, kus ajaloolane oli riigi esimesi suhtekorraldajaid. Põhiliselt tuli tal korraldada Olari Taali suhteid. Seejärel õppis Tarand aasta sotsiaalteadusi Bolognas.

1993 määrati Tarand valitsuse eriesindajaks Narvas. Uus amet algas sündmusrohkelt: paar päeva enne kolimist sai Tarandi naine Narvas loosungiga vastu kukalt. Eriesindaja ei varjanud oma üleolevat suhtumist sovettidesse. Kui narvakad tegid uue valitsuse vastu näljastreigi, kostis Tarand: “Kaua nad ei nälgi – mina pole kuulnud, et inimene väga kaua söömata saaks olla. Varsti on nad omadega ühel pool.” Kohalikud poliitikud nõudsid seejärel Tarandi asendamist kellegi vaoshoituma ja korrektsemaga.

Veel sama aasta sügisel sai Tarand peaminister Mart Laari nõunikuks. Lahkus veebruaris 1994 omal soovil. Juba märtsis sai temast välisministeeriumi kantsler. Ministeeriumis ajas Tarand algusest peale karmi liini. Tema kontrolli all olid nii personali-, raha-, kui kõik muud asjad. Vaidlemist ei sallitud. Näiteks sundis Tarand kõiki ministeeriumitöötajaid palka Hansapanga kaudu vastu võtma. Kes keeldus, jäi aastalõpupreemiast ilma – seda polevat kuhugi üle kanda.

Ministrid vahetusid, Tarand aga jäi ja muutus üha enesekindlamaks. Mitmed iseloomustavad teda kui operetlikku inimest, kes näiliselt midagi tõsiselt ei võta, aga kõik mällu salvestab. Suhe alkoholiga võtab enesekontrolli vähemaks. “Aastatega on tal tekkinud tunne, et ta võibki kõike, et elementaarne viisakus tema kohta ei kehti. Temast on saanud arrogantne mats,” iseloomustab teda (nais)kolleeg. Oma nime all ei julge keegi Tarandi kohta arvamust avaldada.

Kuigi ajad ja olud muutusid, jätkas Tarand valitsemist vanas vaimus. “Tarand oli ja on nagu revolutsiooniline madrus. Aeg oleks nagaan nurka visata ning selga panna valge särk ja lips ette,” iseloomustab endine kolleeg.

“See on selline mina-ja-maailm suhtumine. Kas või see viimane vahelejäämine. Ei saa inimene aru! Ta ju teadis, et otsitakse põhjust ja passitakse peale. Aga ta on nii neetult enesekindel, et usub end alati välja ujuvat,” ütleb anonüümsust palunud välisministeeriumi (mees)töötaja.

Mässamine ja isepäisus on Taranditel veres. Tema vanaisa Helmutit süüdistas julgeolek mässu ettevalmistamises ajaloomuuseumi eksponaatrelvadega ning saatis mehe 1945 Siberisse. Isa Andres oli üks 40 kirja autoreid, mistõttu vallandati ta 1980 Tallinna botaanikaaia teadusdirektori kohalt. Indrek ise aga sai Tartu ülikoolist 1982 eksmati Kuperjanovi haual käimise eest ja saadeti mõni päev hiljem KGB aktiivsel osalusel Vene sõjaväkke.

***

Teisipäevane valitsuse kabinetiistung algab rahulikult. Ojulandil on seljas sinivalgetriibuline elegantne pükskostüüm, ei midagi liiga silmatorkavat. Tarand istub valitsusest eraldi, nn külalistelaua taga. Õhus on külma pinget.

Häält ei tõsta keegi. Tarand on korralikult valmistunud. Üllatavaid küsimusi talle ei tule. Ta vastab küsimustele rahulikult, isegi aeglaselt. Jah, tal on kahju alkoholiga seotud seikade pärast. Jah, ta teeb kõik, et need enam ei korduks. “Alkohol ja mina oleme edaspidi paralleelsed teemad, mis omavahel ei ristu,” lubab ta isegi. Ta ei taha oma kohta kaotada.

Mida te ise ministrina teeksite, kui teil oleks selline kantsler, küsitakse mitmes eri sõnastuses. Tarand räägib seepeale välispoliitilisest kursist ja kindlatest rööbastest. Aga mitte see pole tänase vestluse teema.

Veel üks trump on varuks. Siseminister Ain Seppik esineb iga politseiniku kõrva rõõmustava ristküsitlusega. Selle eesmärk on näidata, et Tarand oli oma ametiauto roolis mitte põgusaks hetkeks, nagu ta on seni väitnud, vaid juba Valga piiripunktis. Juurdlust toimetasid asjatundjad. Valel on lühikesed jalad, ütleb välisministri ilme.

Tarand lahkub. Omavahele jäädes tuleb valitsus teema juurde tagasi. Sisse kutsutakse järgmine külaline. Tarandi vana võitluskaaslane Väino Reinart tunnistab vastumeelselt Sangaste intsidendi toimumist. “Kas see oli piisav põhjus ministrile solvumiseks?” küsib keegi. Paus järelemõtlemiseks. “Jah, mina isiklikult oleksin ka solvunud.” Meeleolu on piinlik. Rohkem küsimusi ei ole.

Otsus Tarand kantsleri kohalt vabastada tuleb kiirelt. Vastu ei ole keegi.

Valitsuse hoonest lahkub Tarand ebaleva sammuga, justkui uskumata oma kaotust. Silmi ei näe keegi – nagu viimastel aastatel tavaks, on need mustade prillide taga. Intervjuus AKle jookseb ta mõte kinni. Mis edasi saab, küsib reporter. "Väga raske öelda." Ja kordab iga tähte rõhutades "Väga. Raske. Öelda".

***

Pressikonverentsil küsib Postimehe ajakirjanik Argo Ideon minister Ojulandilt: "Välisministeeriumis on läinud käibele termin Ojukaust. Mis te arvate, mida see sõna võiks tähendada?"

"Ma tõesti ei oska arvata."