President Toomas Hendrik Ilves jagab aumärke 160 000 riigipalgalisele, aga ei pane tähele peaaegu 400 000 erasektori töötajat.

Svetlana Mihhalevskaja (58) lemmiktöövahend on giljotiin, selle juures kell 14.30 kohtumegi. 14.20 lõppes vahetus, mis algas 6.00. Svetlana õhetab kergelt ootusärevuses. Ta räägib kogu kehaga, žestikuleerides, ja vastab küsimustele puhtalt ja hingega.

Presidendi vastuvõtuks teeks Svetlana tõenäoliselt kõrge rullidega soengu ning rätsep näeks vaeva, et lüheldane sitke keha kleidiga sihvakamaks aidata. Pikkust võib daamil olla vahest 160 sentimeetrit. Tugevaid käsivarsi ehiks ehk siidsall. Giljotiin on samuti 160 sentimeetrit kõrge, umbes 5 meetri laiune spooni ehk vineeripoogna lõikamise masin, idasaksa värk, määrdunudrohekat värvi. Tubli kolakas, sellised tuksuvad Eesti tehastes ikka veel uute turvanuppude ja kuvaritega aparaatide kõrval. Niisugune muistne on Baltika õmblusmasin Pfaff või oli Printalli trükikoja kollane rullimasin Solna.

“Oih, esimene tööpäev siin oli õudne! Ma olin 24 aastat teinud lihttöid raudteel. Selle oskusega polnud siin, mööblikombinaadis, midagi teha. Direktor ütles, et hakkan formaate ehk spoonlehti niidiga kokku õmblema ning siis õmblesimegi. Hiljem läksin teisele tööpingile ning lõpuks giljotiini peale. Giljotiin sobib mulle õige hästi.”

Svetlana viiest lapsest töötab üks poeg samuti siin, Tarmeko Spoonis. “Kui kell 5.30 töö juurde tulen, vaatan kohe ettevalmistatud vineerimaterjali, et kas vahetusmeistril on ikka piisavalt lõikamist ette anda. Et nad tootmismeistriga tarbetult ei tammuks. Meil teenitakse tükitöö pealt. Niipalju, kui teed, niipalju saad, saate aru? Teen, mis ette antakse, valida siin ei saa, teen hästi ja kiiresti. Töökäsklused on eestikeelsed, kuid omavahel räägime siin sellist… segakeelt, millest kõik aru saavad. Kui ma raudteelt tulin, ei mõistnud eesti keelt mõhkugi – ega raudteel ju seda keelt räägita. Ülemused müüvad meie mööblit hästi, tööd on ees küll.”

Svetlana ülemuste hulka kuulub ka Tarmeko juhataja Jaak Nigul, kes tõstis mööblitootmise Tartus pärast kriisiaega taas jalule. Vabariigi aastapäevaga seostub Jaagul üks mure: president jagab aumärke 160 000 riigipalgalisele, ei pane tähele aga 400 000 erasektori töötajat. Ettevõtetest-maksumaksjatest tõstetakse esile “kapteneid”, kes juba aastaid abikaasade ja frakkidega defileerinud.

Jaak Nigul loetles mullu Päevalehes: “Jättes kõrvale välismaalased, eluga riskivad jõustruktuuride esindajad, vabadusvõitlejad ja doonorid, võiks ülejäänud teenetemärkide saajad jaotada järgmiselt: kultuur 17, ametnikud 8, kohaliku elu edendamine 8, teadus 5, haridus 4, meedia 3, ettevõtlus 3. Töölisi pole.” Nigul siis esitas teenetemärgile kaks kandidaati oma mööblitööstusest: 75aastase eksperimentaaltisleri ning müügijuhi, nelja lapse ema, kes tagab Tartu mööbli eksportimise Euroopasse... Kadriorust saabus pärast ooteaega ka Toomas Hendrik Ilvese nõuniku vastus. “Teenetemärgi saajate kohta teeb peale põhjalikku vaagimist otsuse Vabariigi President.” Suverään on suverään. Tegelikult on kogu ühiskondlik tähelepanu kreenis maksuraha ümberjagamise poole ning need, kelle toodetud väärtust tegelikult ümber jagatakse, jäävad mitmesuguste ametnike ning vippide taustal varju.

Tuleb tunnistada, et president on valikut laiendanud ning pühapäeval näeme Estonias kätt surumas Vladimir Olissovit (Narva elektrijaamast), Avo Samarüütlit (OÜ Männiku Piim uuendusmeelne põllumees), Viktor Nikolaid (Ahtme kaevandusest). ...Svetlana ei kuula töö ajal muusikat ega lase mõtetel ringi käia. “Kuulge, see on ju ikkagi giljotiin! Tera tuleb tähelepanelikult jälgida. (Muigab) Minu paarimees siin ei ole eriti käbe mees, seega pean teda kah tagant utsitama, et tee-tee nüüd. Mis tõesti siin Tarmekos meeldib, on töökaaslased. Kolisime Sõbra tänava tsehhist koos uude kohta üle. Mu lapsed said suureks ning ei reisi enam minuga, no reisimegi nüüd töökaaslastega puhkuse ajal. Kodune Tartu meeldib mulle ka. Meie sõbrannaga muudkui jalutame pikki otsi läbi lumise linna. Võib juhtuda, et telefonile tuleb kõne – ja marss vineeri lõikama. Asendama mõnd noort, kes ei ilmu tööle. Teate, mis noorte haigus on? (Naerab nii, et silmad märjad) Öö läbi arvutimängud! Nad on teisest puust, karastust ei ole – väsivad kiiresti. Ma saan aru, kui uudiseid loeksid, aga mängud...Luuletus SvetaleVahetuseülem iseloomustab Svetlanat katkega vene luuletaja Nikolai Nekrassovi poeemist «Мороз, Красный нос» (e.k „Pakane punanina)(1863).

В игре ее конный не словит,
В беде — не сробеет, — спасет:
Коня на скаку остановит,
В горящую избу войдет!

Mängus teda ka ratsul ei püüa,
Hädas ei löö araks, päästab:
Hobuse peab kinni traavilt,
Läheb põlevasse tarre.