Elektritakso omanik: Milline riik sunnib ettevõtjat seadustele sülitama?

Eesti ühe edukama taksofirma Elektritakso juhataja Ermo Kontson teatab, et lõpetab riikliku ebaõigluse tõttu senise äri ja alustab sõidujagajate värbamist.

Pole vist liialdamine öelda, et ma ei ole tavaline taksofirma juht, sest mind on sellesse sektorisse meelitanud ennekõike kirg elektriautode ja taastuvenergia vastu. See armastus elektriautode vastu sai alguse umbes 10 aastat tagasi, mil ühe tuntud Tartu ettevõtjaga haiglatuba jagades käis too välja idee, et kunagi muutub energia talletamine superkondensaatoritesse väga efektiivseks. Veel veidi aega ja ma märkasin turule tulemas naeruväärselt väikese akumahutavusega Tesla Rodsterit. Kuid vaikselt hakkasid autoakude mahutavus ja kestvus kasvama, mis tegi mulle võimalikuks uut unistust läbi arvutama hakata. Sain aru, et kütusehinnad kahekordistuvad iga seitsme aastaga ja samal ajal muutuvad akud üha odavamaks ja kestvamaks. Tundus loogiline võtta esimesena risk ja panustada elektriautodele. Takso tundus kõige loogilisem valik.

Elektritaksoga tulin turule nelja aasta eest, tollal olid klientideks vaid rohelised ja tehnoloogifännid. Aga uudishimu meelitas ligi üha uusi ja uusi sõitjaid. Liialdamata võib öelda, et esimesel aastal tuli kõigil meie juhtidel terve sõidu vältel uuesti ja uuesti klientidele rääkida elektriauto toimimisest. Nad kujunesid omamoodi müügimeesteks, kelle jutust indu saades nii mõnigi taksoklient elektriauto soetamiseni välja jõudis.

Meie firma kontseptsioon ei ole midagi maailmarevolutsioonilist, kuid siiski eristus see valdavast osast taksoettevõtetest. Me nimelt ei seadnud prioriteediks mitte võimalikult suurt taksode arvu ja katvust, vaid enne kõige kõrge klienditeeninduse taseme. Teadsin juba eelnevalt transpordiettevõtet juhtides, et Eesti meestel on sageli nii tugevad hügieeniprobleemid, et nendega tööintervjuudel ühes toas üle mõne minuti olla ei kannatanud. Seepärast sai valitud taksojuhtideks puhtad ja hea suhtlusoskusega meeldivad inimesed. Kolmandik meie juhte on naised!

Klient märkas erinevust ja see on toonud meile kasvu. 2-3 aastaga kasvasime Tartus üheks suurimaks, omades täna hinnanguliselt ca 20-40 protsenti ülikoolilinna taksoturust ja andes tööd 80 juhile. Rohkem kasvada ei saanud, sest laadijate taristu on juba maksimaalselt ülekoormatud. Sama probleem on kohe käes ka Pärnus. Tallinnas seadsime sihiks 60-70 taksot paari aastaga. Alustasime 2014. aasta novembris ja kõik tundus minevat plaanitud kasvuteed.

Eelmisel suvel hakkasime aga märkama, et pärast Uberi ebaseadusliku värbamistegevuse algust Eestis on meil raskusi uusi juhte leida. CV-de arv hakkas järsult langema ja kuigi intervjuudele tulijatele justkui kõik meeldis, siis kadusid huvilised üksteise järel nagu musta auku. Selgus, et probleemiks on taksojuhiks hakkamiseks nõutud tingimuste täitmine ja nende sisult juba ammu ajast ja arust paberite hankimise ajakulu ning täiesti ebamõistliku 360 euro väljakäimine. Sest Uber ja tema eeskujul ka Taxify võtsid juhte juba niisama sõidujagajateks. Ei mingit aja ega raha kulu. Mis siis, et see oli kehtiva ühistranspordiseaduse julm rikkumine. Aga kuna politsei vaatas pealt ja väitis, et seaduste täitmise kontrolliks puudub poliitiline tahe, siis tekkiski paralleeltaksondus.

Olen viimase poole aasta vältel korduvalt kaalunud, millal plafoonid maha võtta ja hakata laienema taksoteenuste turul samuti illegaalse sõidujagamisteenusena. Sest iga kuu tiksub minu taskust 20 000 eurot miinust üksnes seetõttu, et olen kasvulootuses hankinud elektriautod, uued ja läikivad, plafoonid peal ja taksomeetrid sees. Kuid sõita pole neid kellelegi pakkuda. Lükkasin korduvalt seda otsust edasi, sest püsis mingi lootus, et äkki ikkagi riik ärkab ja märkab. Pärast viimaseid kohtumisi Riigikogu fraktsioonidega see lootus kadus. Inimesed, kes on ise vastu võtnud minu äri piiravad seadused ja normid, sülitavad nende peale päris avalikult stiilis: no ise oled loll, et sellisesse valdkonda investeerisid. Samad inimesed on nüüd kokkuleppevedude uimas, rääkides põlevate silmadega kui lahe see kõik on, et igaüks on taksojuht ja et see on miskit täiesti uut ja erinevat minu pakutavast teenustest. No vaata, kus otsast tahad, aga mina ei näe mitte ühetegi erinevust. Peale selle, et ühed täidavad seadusi ja teised on lubatud kasumit korjama ebaseaduslikult.

Üleeile tegin viimaks otsuse, et pankrotti minna ei soovi. Eile andsin personalijuhile ülesande hakata värbama sõidujagajaid. Kriteeriumid juhtidele jäävad samaks, ainult et nad nüüd hakkavad sõitma ilma plafoonideta. Saan aru, et selline sõitjateveo tegevus on Eesti seadusruumis täiesti ebaseaduslikult. Kuid kas sellel ongi vahet, kui riik ise kõrge kaarega omaenda alles eelmisel aastal vastuvõetud ja sellel aasta kehtima hakanud ühistranspordi seaduse muudatustele pissib? Kui pole vaja hinnalagesid ega hinnakirju, kui pole vaja juhi pildiga teenindajakaarti ega tema riiklikku taustakontrolli, siis palun väga. Ka mulle neid vaja pole, sest suudan ise parimad juhid välja valida.

Vabandan siiralt kõigi Elektritakso klientide ees. Ja kõigi kolleegide ees, kes veel kuidagi vastu peavad. Ja loodan väga, et riik selle ebaõigluse kunagi kaotab, kus seaduse täitjad on jäetud üksikute mohikaanlastena sõjatandrile ning neid sõtta saatnud seadusandja vaikselt neile mõeldes pihku kihistab. Uuest nädalast hakkab meil Elektritaksos üha rohkem autosid sõitma ebaseaduslikult, põranda all. Ja ma tean, et see samm, mille ma esimese taksofirmana tegin, jõuab peagi ka teisteni, kes tahavad ellu jääda.

Lõpetuseks tahaks vaid küsida: mis riik see on, mis omaenda ettevõtjaid meelitab, piirab, kohustab ja siis lahingusse ilma relvade ja kuulivestideta saadab? Mis riik see on, kes arvab, et ühe ameerika kompanii innovatsioon on palju vingem minu innovatsioonist ja see õigustab minusuguste üle avalikku irvitamist? Mis riik see on, mis mitte vaid ei jälgi seaduste täitmist, vaid karmistab neid aasta-aastalt, pissides samal ajal vabatahtlikele seadusetäitjatele kõrge kaarega krae vahele?

See on Eesti Vabariik aastal 2016.

Edu, poisid!