Kõik vangla 20 kongi olid eraldiseisvad betoonboksid. Neist kuueteistkümnes aheldati vangid seinas rippuva metallrõnga külge. Neljas ülejäänud kambris seisid vangid randmeidpidi laealuse toru küljege aheldatult – et nad magada ei saaks.

Tavakongides olid vangidel häda tegemiseks plastämbrid, magamatuskongides kandsid nad mähkmeid. Vanglat ei köetud. Nii päeval kui öösel valitses seal pilkane pimedus, kuid muusika möirgas katkematult.

„Atmosfäär oli väga hea,” kinnitas John „Bruce“ Jessen 2003. aasta jaanuaris ühele CIA uurijale. Kaks kuud varem oli ta samas kohas üle kuulanud Gul Rahmani nimelist vangi. „Vastik, aga ohutu.“

Jessen oli üks kahest CIA palgatud psühholoogist, kes töötas luureagentuuri jaoks välja niinimetatud tõhustatud ülekuulamisvõtted (enhanced interrogation techniques, edaspidi ka EIT). Afganistanis Kabuli lähedal asunud salavanglas töötas ta 10 päeva. Viis päeva pärast tema lahkumist avastati külma betoonpõranda külge aheldatud poolalasti Rahman oma kongist surnuna. Surma põhjustas alajahtumine.

Tänavu augustis jõudsid Gul Rahmani pere ja kaks Afganistani salavanglas ellujäänud kinnipeetavat Mohamed Ben Soud ja Suleiman Abdullah Salim kohtuvälisele kokkuleppele hagis, milles nõudsid Jessenilt ja teiselt psühholoogilt James „Jim“ Mitchellilt piinamise eest kahjutasu.

PIINAMISPROGRAMMI LOOJAD: Psühholoogid James Mitchell (vasakul) ja Bruce Jessen said oma töö eest CIAlt 81 miljonit dollarit. Foto: ACLU

Hagi lahendamisega vältisid Mitchell ja Jessen protsessi, mis oleks toonud Ameerika kohtusaalis päevavalgele kõik selle, mida tehti vanglas koodnimega „Koobalt“ (Cobalt), kuid mida vangid kutsusid lihtsalt „Pimeduseks“.

Siiski on suur osa toimunust taastatav nende 274 dokumendi põhjal, mille CIA ja Pentagon kohtu eelistungitel avalikustama pidid.

Need dokumendid annavad seni kõige täielikuma pildi sellest, mida kinnipeetavad CIA salavanglas läbi elasid. Samuti seda, kui saatuslikult ristusid nende elud piinarežiimi loojate Mitchelli ja Jesseni tõusu ja langusega.

Dokumentidest kõnekaim ongi Gul Rahmani surma käsitlev raport, mille uurijad esitasid CIA operatsioonide direktoraadi asejuhile James Pavittile 2003. aasta 28. jaanuaril. 32 leheküljel rekonstrueerib uurimine otsused, mis viisid kinnipeetava surmani vaid 69 päeva pärast vangla avamist.

Uurijad leidsid, et 2002. aasta septembris avatud ja kuu jooksul täitunud vangla juhtimisel kombineeriti hoolikat planeerimist täiesti talitsematute improvisatsioonidega. Kongid olid loodud vangide meelte kurnamiseks, kuid vanglaülem andis seal toimuvale oma näo. Näiteks oli tema mõte tellida vanglasse pidevalt lõugav helisüsteem.

„Pimedus oli samuti tema otsus,“ kirjutas uurija vanglaülema kohta. Kõiki vangla valgusteid juhiti ühest lülitist. „Kui tuli valida, kas valgus on kogu aeg sees või väljas, otsustas ta viimase kasuks.“

Vanglaülema nimi on dokumentides varjatud, kuid USA Kongressile esitatud raporti allmärkuses öeldakse tema nimeks Matthew Zirbel. Tal polnud vangla juhtimiseks mingeid kogemusi. Veel kolm päeva pärast Cobaltisse saabumist ei teadnud Zirbel, et ta vanglat juhtima hakkab.

Varem on avalikustatud tema tegevus pärast seda, kui Rahman Pakistanist välja anti ja vanglasse saadeti. Kuid uued dokumendid osutavad, et Rahman oleks võinud ellu jääda, kui Jessen poleks umbes samal ajal Cobaltisse saabunud ja haaranud ülekuulamistel juhtrolli.

CIA OHVER: Gul Rahman suri salavanglas alajahtumise tagajärjel. Foto: Arhiiv

Rahmani kahe nädala jooksul kuus korda üle kuulanud Jessen ja temaga vaid korra kohtunud Mitchell väitsid terve kohtuprotsessi vältel, et püüdsid karme kinnipidamistingimusi leevendada. Kuid dokumendid näitavad, et just Jessen arutas CIA peakorteriga, kas Rahmani suhtes kohaldada nn tõhustatud ülekuulamisvõtteid. Samuti oli Jesseni sõna oli otsustav, kui nad koos Zirbeliga ülekuulamisi kavandasid. Uurija täheldab psühholoogi ülekuulamise märkmetes: „Jessen mõistis, et vanglaülem lasi kõik soovitused läbi isikliku „pasafiltri“, kuid kinnitas, et kõik vajalikud nõksud tulid temalt.“

Zirbel nõustus Jesseniga, et kui Rahman kurdab külma üle, siis tegelikult kasutab ta hoopis üht al-Qaida keerukat vastupanuvõtet. Kui Rahman „väitis, et ei suuda külma tõttu mõelda“, „kurtis halva kohtlemise“ ja „inimõiguste rikkumise üle“, olid need Jesseni väitel tõendid, et Rahman rakendab „tervise ja heaolu“ tüüpi vastupanustrateegiat.

Kuid talv aina ligines ja soojustamata vanglas oli Rahmanil ohtlikult külm juba kaks nädalat enne surma alajahtumise tõttu. CIA järelevalveinspektor, kes külastas asutust vahetult Rahmani saabumise järel, rääkis CIA uurijale, et „tema kohalviibimise ajal oli seal [Cobaltis] väga külm... Ja alajahtumise probleem käis tal peast läbi, kui ta nägi Rahmani kandmas ainult sokke ja mähet.“

2005. aastal Rahmani surma tõttu käivitatud sisejuurdlusel raporteeris CIA peainspektor, et arutas Rahmani olukorda ühe kolleegiga, kuid ei võtnud midagi ette, sest “eeldas, kuidas sealsed agendid mõistavad, et on külm ega jäta vangi pikemaks ajaks riieteta.“

Tegelikult rääkisid valvurid ja tõlgid uurijatele, et Rahman oli peaaegu kogu oma vanglaaja kas täiesti alasti, ilma püksteta või kandis ainult mähet.

Jessen teadis seda ja pani tähele, et sellel on füüsiline mõju. Ta tunnistas uurijatele, et Rahman jäeti riieteta tema ja Mitchelli suuniste põhjal. Ta kirjeldas, kuidas kurnamisvõttena oli Rahmani peal külma dušši kasutatud, pärast mida vang „värises ja tal olid alajahtumise varajased nähtud“.

Ühe Jesseni ülekuulamissessiooni märkmed algavad nii: „Pärast viimast agentidega läbiviidud sessiooni veetis Rahman päevi külmades tingimustes koos vähese toidu ja unega. Sessiooni ajal oli Rahman kohati segaduses.“

Kui Rahman „väitis, et ei suuda külma tõttu mõelda“, „kurtis halva kohtlemise“ ja „inimõiguste rikkumise üle“, olid need Jesseni väitel tõendid, et Rahman rakendab „tervise ja heaolu“ tüüpi vastupanustrateegiat.

Cobaltist lahkudes teatas Jessen siiski Zirbelile, et Rahmani vastupanust jagu saamine nõuab veel rohkem samu kurnamismeetodeid. „Oli näha, et ta kiiresti alla ei anna,” rääkis Jessen uurijale 2003. aasta jaanuaris.

„[Rahman] on füüsiliselt tugev, tema löömisest pole kasu. Teda peab kehaliselt ja psühholoogiliselt väsitama... Tema koostöövõimeliseks muutmine võib võtta mitu kuud.“

19. novembril 2002 ehk viis päeva hiljem „oli Rahman betoonil istuvasse asendisse aheldatud ja vöökohast altpoolt alasti,“ kirjeldab uurimine. Valvurid kontrollisid Rahmani öö jooksul neli korda – kell 22 ja 23 ning uuesti kell 4 ja 8. Kella neljase kontrolli ajal, kui väljas oli pool kraadi külma, „vaatas valvur tema kambrisse ja vilistas“. Kell 8 hommikul „istus Rahman oma kambris, oli elus ja värises“, tema „silmad olid lahti ja pilkusid“. „Rahmani värisemine ei tundunud ebatavaline,” rääkis valvur uurijale, „sest kõik vangid värisevad“. Kui valvur uuesti kaks tundi hiljem kambrisse vaatas, nägi ta külili lamavat Rahmani. Ta koputas nuiaga uksele, kuid vang ei liigutanud.

Surmajuhtumini viinud sündmuste ahel käivitus 2002. aasta algul, kui Jessen ja Mitchell koostasid juhise „Vastumeetmed al-Qaida vastupanule ülekuulamisvõtete suhtes“ („Countermeasures to Al Qaeda Resistance to Interrogation Techniques“).

Kohtuistungi ajal esimest ja redigeeritud kujul avaldatud tekstis lubatakse välja pakkuda meetodid, mille abil ära tunda, kui kinnipeetavad kasutavad keerukaid vastupanuvõtteid ja „strateegiaid vastumeetmete arendamiseks“.

Jesseni ja Mitchelli kirjutise aluseks oli Manchester Manual – ekstremistide käsiraamat, mis sisaldab ka peatükki autoritaarsete režiimide vanglates kasutatavatest julmadest ülekuulamisviisidest. Käsiraamatus ühildatakse nõuanded (näiteks „jää psühholoogiliselt ja vaimselt rahulikuks ning säilita valvsus ja ettenägelikkus“) ja praktilised näpunäited, kuidas piinamisele vastu pidada.

Oma vastumeetmete artiklis käsitlevad Mitchell ja Jessen neid võtteid kui vastupanustrateegiaid. Ühele loole kindlaks jäämine, advokaadi soovimine, vangla tingimuste üle kaebamine, arstiabi küsimine, piinamisest teatamine – kõik see „paljastab, et suure riskiga operatsioonides osalevatele al-Qaida liikmetele on tehtud moodsat vastupanukoolitust.“

Tõsiasi, et Mitchelli ja Jesseni kirjutis algas hoiatusega „Me ei ole Araabia kultuuri ega al-Qaida organisatsiooni eksperdid“, ei kahandanud entusiasmi selle sisu suhtes. Jessen pakkus ideid Pentagonile ja Mitchell CIAle kahe Powerpointi presentatsiooni abil, kasutades illustatsiooniks „ringmetafoori“ – graafikut, mis nende sõnul kirjeldas „tõhusat viisi vastupanukäitumise käsitlemiseks“.

Kohtu eelistungil antud tunnistuses rõhutas Jessen, et algselt ei näinud tema ja Mitchelli pakutud meetodid ette vastupanu füüsilist murdmist, olles vastavuses Genfi konventsiooniga. Kuid 2002. aasta aprillis asus Jessen tööle juba uue plaani kallal. See sisaldas kinnipeetavate hoidmist salahoonetesse loodud helikindlates kambrites, mis asusid Punase Risti, ajakirjanduse, sise- ja välisvaatlejate haardeulatusest väljas. Jessen meenutas eelistungil, et mõni kuu hiljem panid nad Mitchelliga kokku nimekirja, millest saidki CIA tõhustatud ülekuulamisvõttedd.

ABU ZUBAYDAH: Üks esimesi „tõhustatud ülekuulamisvõtete“ ohvreid. Foto: USA Kaitseministeerium

CIA salvestised dokumenteerivad, kuidas 2002. aastal rakendati neid võtteid Abu Zubaydah’ peal, kellele tehti waterboarding’ut vähemalt 83 korda. Mitchell liitus ülekuulajatega paar nädalat pärast seda, kui märtsis Pakistanis kinni püütud Zubaydah toimetati luureagentuuri esimesse salavanglasse Tais. Tema meeskonna suhtlusest CIA peakorteriga jääb mulje, nagu olnuks tegu katselaboriga.

Näiteks kannavad kinnipidamisbokside kavandamist kirjeldavad tekstid pealkirju nagu „Kommentaarid: kinnipidamisboksi võimalik psühholoogiline mõju AZ protsessile“ ja „Veel kommentaare kinnipidamisboksi ehitamise ja üksikasjade kohta, mida kasutatatakse Abu Zubaydah’ tulevaseks ülekuulamiseks“.

Teised dokumendid kirjeldavad rusuvalt detailselt, kuidas Jesseni ja Mitchelli võtteid ülekuulamistel rakendati, samuti nende laastavat ja ebainimlikku mõju. Ühes dokumendis kirjeldatakse Abu Zubaydah’ ülekuulamise „agressiivse faasi kuuendat. päeva“: „Ülekuulajad osutasid pisikesele kastile ja ütlesid: „Sa tead, mida teha.““

„Kell 10 istus isik põrandale ja libistas end ilma protesti ja lisajuhendamiseta väiksesse kasti,“ täheldas Mitchelli meeskond. Järgmise kaheksa tunni jooksul liigutati Abu Zubaydah’t suure ja väikse kasti vahet. Lisaks kasutati tema peal võtet koodnimega walling, mis kujutab endast vangi vastu seina tõukamist. Ruumi veeretati waterboarding’u laud ja ülekuulaja sõnas taas: „Sa tead, mida teha.“ Ülekuulajad ütlesid Zubaydah’le, et too võib oma piinad lõpetada, kui räägib, mida nad teada tahavad, kuid dokumendi teatel „isik ägises, et tal pole midagi [rääkida]“.

Kaheksa päeva hiljem ülistati Tai salavangla raportis Abu Zubaydah’ ülekuulamise kolmenädalast „agressiivset faasi“, mille eesmärk oli „kutsuda esile täielikku abitust, leplikkust ja koostööd“ ning „jõuda punktini, kus oleme murdnud isiku vähimagi tahtejõu või vastupanuvõime info andmisest keelduda“. Mitchell kirjutas, et protsess „tuleks võtta eeskujuks väärtuslike sihtmärkide ülekuulamisel tulevikus“.

Samal ajal hakkas valmima Cobalti hoone Kabulis.

Kuu hiljem, kui esimesed vangid Cobati alalisse pimedusse toimetati, kirjeldas CIA memo kahe psühholoogi tulevast rolli agentuuri üha laienevas ülekuulamisprogrammis. „Vahetut hindamist, mida kutsutakse vaimse seisundi ülevaatuseks, võivad kinnipidamise järel läbi viia Jim või Bruce,“ seisis memos. See lubab neil „määrata parimad füüsilised ja psühholoogilised survevõtted, et indiviid võimalikult kuulekasse seisundisse viia“.

Kuna psühholoogide duo poolt koostatud EIT osas oli oodata suurt nõudlust, lugesid CIA ja Pentagoni ülekuulajad Mitchelli ja Jesseni vastumeetmete artiklit, vaatasid nende PowerPointi slaide ja käisid nende koolitustel.

„Tere, Jim, konverents tõesti meeldis mulle,“ algab üks Mitchellile saadetud e-kiri pärast „üht toredate inimeste kogunemist“, kus osalejate hulgas oli nii Guantánamo ülekuulajaid, psühholooge kui ka psühhiaatreid.

Kirjutaja kurdab Guantánamo pärast, kus „kinnipeetavad juhivad vangilaagris kõike ja ülekuulajatel on vähe kontrolli (kui üldse)“ ja kus „pole mingit võimalust kasutada capture shock’i (spetsiifiline piinamismeetod – toim) eeliseid, rikkuda kellegi ootusi (välja arvatud ülekuulajate omi) või arendada õpitud abitust (välja arvatud ülekuulajate oma)“.

Kirjutaja lubab vastumeetmete artikli ka Guantánamosse saata ja lisab: „On selge, et selle asja õigesti tegemiseks peab kaasama sind ja Bruce’i.“

Kuus kuud hiljem ehk 2003. aasta aprillis-märtsis said Mohamed Ben Soudist ja Suleiman Abdullah Salimist kaks meest nende 39 hulgast, kelle peal rakendati CIA salavanglates Mitchelli ja Jesseni tõhustatud ülekuulamisvõtteid.

PÄÄSESID ELUGA: Suleiman Abdullah Salim (vasakul) ja Mohamed Ahmed Ben Soud Foto: ACLU

Kuu pärast Gul Rahmani surma paigaldati vanglasse kümme gaasisooojendit, kuid tegelikult olid Cobalti jõledad tingimused vähe muutunud. Salimi ja Ben Soudi hoiti jätkuvalt ööpäevaringselt pimeduses. Sageli olid nad alasti ja kas seinas asuva rõnga või laealuse toru külge aheldatud. Kuid nüüd pidid nad taluma ka teisi ülekuulamismeetodeid: kinnihoidmist, kõrvakiile, vastu seina tõukamist, vette pistmist (vangid pandi alasti kilele ja neile tehti jäävanne) ja tunde vangistusboksides.

Kogu kohtuasja vältel väitsid Jessen ja Mitchell, et kuna nemad otseseselt Ben Soudi ja Salimi üle ei kuulanud, pole nad ka viimaste kohtlemise eest vastutavad.

Kuid Cobalti loomisel oli järgitud nende arusaamu ideaalse kurnamisasutuse kohta. Pärast Rahmani surma pidid kõik EITd kasutavad ülekuulajad olema koolitatud ja sertifitseeritud Mitchelli ja Jesseni võtete alusel. Ben Soudi ja Salimi kogetu näis juhatavat sisse ajastut, mil „tõhustatud ülekuulamistest“ sai rutiin.

Tegelikult oli Mitchelli ja Jesseni täht Salimi ja Ben Soudi ülekuulamise ajaks juba langemas. 2003. aasta kevadest ja suvest pärinevad CIA sisememod on vürtsitatud teravate kommentaaridega.

„Kuigi need tüübid usuvad oma mooduse ainuvõimalikkusse, tuleks siiski püüda rolle ja vastutust defineerida enne, kui nende arrogants ja nartsissism töökeskkonnas konfliktiks areneb,“ hoiatab 2003. aasta juunist pärinev memo. „Jimi ja Bruce’i šõu täismahus ülevõtmine pole lihtsalt sobilik.“

Ettepanek, et nende roll laieneks ülekuulamismeetodite mõju hindamisele, saab terava vastuse: „Ükski spetsialist ei võtaks arvesse nende psühholoogilisi hinnanguid omaenda loodud meetmete subjektidele.“

Tagasi lükatakse ka meeste soov osaleda CIA ülekuulamiste eetikakoodeksi loomisel. Memo autor väidab, et „mõlemad on julmalt eiranud eetikareegleid, mida järgib enamik nende kolleege“.

„Lähtuvalt minu möödunud nädala vestlustest Jimi ja Bruce’iga muutub nende senine roll programmis,“ teatab memo 2003. aasta mais. Nad eemaldati ülekuulamistelt.

Uued ülesanded olid seotud reformidega. Näiteks pidid nad uurima, kuidas CIA võiks välja töötada ja rakendada leebemaid ülekuulamistehnikaid. Teiseks tuli neil välja töötada plaan, mis aitaks ülekuulajatel „omandada praktilisi teadmisi inimese mälu toimimise kohta“ ja „aitaks aru saada, miks kõrge väärtusega sihtmärgid – erinevalt „normaalsetest“ inimestest “ – ei mäleta seda, mida nad luureandmete järgi peaksid mäletama.“

Uurijad leidsid, et 2002. aasta septembris avatud ja kuu jooksul täitunud vangla juhtimisel kombineeriti hoolikas planeerimine täiesti talitsematute improvisatsioonidega. Kongid olid loodud vangide meelte kurnamiseks, kuid vanglaülem andis seal toimuvale oma näo. Näiteks oli tema mõte tellida vanglasse pidevalt lõugav helisüsteem.

Kolmas ülesanne oli Mitchelli ja Jesseni senise rolli peaaegu täielik pea peale keeramine: nad pidid looma programmi, mis valmistaks ette Abu Zubaydah’ ja teiste salavangla asukate ülemineku Guantánamosse. Protsessi muutis väga keeruliseks kinnipeetavatele osaks saanud kohtlemine salavanglates.

„J & P soovitavad kava, sealhulgas konkreetsed sammud,“ mis „annavad sobiliku kandepinna ja mõtte väärtuslike sihtmärkide edasistele eludele, kes kõik on noored ja veedavad kogu oma loomuliku elu vangistuses.“ Nende plaan peab sisaldama soovitusi „tööalaste, rekreatiivsete, intellektuaalsete, meditsiiniliste ja psühholoogiliste muutujate“ kohta ja vastab küsimustele nagu „kui palju aega isolatsioonist väljas on sobiv, kui palju väliseid stiimuleid on tarvis, ja milliseid?“

Abu Zubaydah ja veel mõned kinnipeetavad viidi 2003. aasta septembris suurema kärata Guantánamosse üle ning kuus kuud hiljem taas teistesse välismaistesse CIA vanglatesse – vahetult enne seda, kui USA ülemkohus otsustas, et Guantánamo vangidel on õigus kohtutes habeas corpus’ele tuginevaid hagisid esitada.

Kulus veel kaks ja pool aastat, enne kui Abu Zubaydah ning veel 13 Mitchelli ja Jesseni meetodite tõttu kõige rängemalt kannatanud vangi lõplikult Guantánamosse toimetati.

Ajavahemikus 2003-2007 peatati Mitchelli ja Jesseni võtete kasutamise õigus mitmel korral ning nende õiguspärasus ja efektiivsus vaadati uuesti läbi. Iga järgnev uurimine lükkas üha põhjalikumalt ümber nende kirjelduse vangidest kui üliinimliku vastupanuvõimega isikutest, keda võis murda ainult julmade ülekuulamismeetodite segu. Abu Zubaydah’ koostöö „polnud heas korrelatsioonis tema waterboarding’u sessioonidega,“ järeldab CIA meditsiiniteenistus ühes oma siseraportis. Kui Zubaydah muutus avameelseks, polnud selle põhjuseks waterboarding, vaid asjaolu, et „küsitlemisel võeti ette teemad, mille kohta ta infot omas“.

2006. aasta oktoobris vaatasid CIA vanemülekuulajad, psühholoogid ja juhid üle kõik heakskiidetud EITd ja valmistasid Kongressile esitlemiseks ette ülekuulamisvõtete uue nimekirja, mis oleks vastavuses just vastuvõetud sõjaväelise komisjoni õigusaktiga. Kohtuasja raames avaldatud CIA sisedokument kinnitab, et seal kõrvaldati kohe neli võtet, neist kolme tõttu olid Cobaltis kannatanud ka Salim ja Ben Soud.

ENIDNE LENNUVÄELANE JA NÜÜDNE PSÜHHOLOOG: James Mitchell Fox Newsi uudistesaates esinemas. Foto: Ekraainitõmmis

Mitchell meenutas seda ülevaatust oma raamatus „Enhanced Interrogation“, mis avaldati möödunud aastal eelistungi ajal. „Nõustusime peaaegu ühehäälselt, et vaja läheb ainult kaht EITd, milleks olid walling ja magamatuse esilekutsumine,“ kirjutab ta. „Teised olid küll kohati kasulikud, kuid mitte möödapääsmatud. Bruce ja mina uskusime nüüd, et osad neist, nagu alastus, kõrvakiilud, näost haaramine, toitumisega manipuleerimine ja kitsastes tingimustes kinnihoidmine olid täiesti ebavajalikud.“

Ükski CIA ega Bushi administratsiooni vanemametnikest, kes Mitchelli ja Jesseni meetodid heaks kiitsid, pole öelnud midagi, mis kasvõi sarnaneks eelpool toodud mööndusega. Avaldatud dokumentide kinnikaetud lõigud jätavad nende rolli salavanglate programmis jätkuvalt segaseks. Paljud salavanglate piinamisprogrammis osalenud CIA ohvitserid leidsid hiljem tööd firmas Mitchell Jessen and Associates, mis esitas veel pikka aega pärast programmi lõppemist CIAle ülekuulamisega seotud teenuste eest miljonitesse dollaritesse küündivaid arveid.

Septembris kohtus sõlmitud kokkulepe on esimene kord, kui ametlikult tunnistatakse, et CIA salavanglates tehti meestele „tõhustatud ülekuulamismeetodite“ abil viga. Kokkuleppega seoses tehtud avalduses ütlesid Mitchell ja Jessen, et „on kahetsusväärne, kuidas hr Rahman, hr Salim ja hr Ben Soud kannatasid väärkohtlemise all“, kuid oma vastutust toimunus nad eitasid.

Avalduses lisati: „Doktor Mitchell ja doktor Jessen kinnitavad, et hr Salimi ja hr Ben Soudi väärkohtlemine toimus ilma nende teadmise ja nõusolekuta ning nad ei olnud sellise tegevuse eest vastutavad. Doktor Mitchell ja doktor Jessen kinnitavad lisaks, et nad polnud teadlikud väärkohtlemisest, mis põhjustas lõpuks hr Rahmani surma ega pole ka vastavate tegevuste eest vastutavad.“

Kuid 15 aastat pärast seda, kui Gul Rahman pimedas kongis surnuks külmus, osutavad eelistungi ajal kogutud tõendid sellele, kui julm ja asjatu Mitchelli ja Jesseni taktika tegelikult oli. Ja kui põhjalikult CIA selle enam kui kümnend tagasi hülgas.

© Guardian News & Media