Kirjutasime juba 2014. aastal, et info endalehoidmine on eliidile vaid viis enda võimu säilitada. Taasavaldame Hans H. Luige toonase artikli, mis ilmus esmakordselt 17. detsembril 2014.

Meie maa on väike, aga ei puudu meilgi oma eliit. Moodsa eliidi muskel on informatsioon. Vaadake näiteks, kuivõrd andmetest laetud on “Foorumi” saates valitsusliige võrreldes teistega, kel pole värsket statistikat ja abilist-andmetöötlejat. Info endalehoidmine aitab võimu säilitada: bürokraatia hingeks on saladus. Salajased kohtumenetlused, poolsalajased riiklikud registrid ning järjest võimsamate jälitusorganisatsioonide serverid toodavad iga päev teavet, mille ligi mõned pääsevad ja teised mitte. See jagabki eestlased eliidiks ning lihtrahvaks.

Me märkame palgavaesust Eestis, kuid ei märka infovaesust. Meile ei öelda isegi, kelle auto on blokeerinud meie garaažiukse. Soomes ja Lätis öeldakse. Ühiskonnaliikmed oleme me kõik. Meie jäetud infojälje otsa on end aga istutanud bürokraatia, kes peab end ühise teabe loomuomanikuks.

Sõdurite piinamine teatriga.

Ühes väeosas tüdines naisohvitser alluvate sõnakuulmatusest ning käskis ajateenijatel välja mõelda näidendi ja selle väeosas ette kanda. Nii sündiski. Mõni ajateenija pidas ülemuse käitumist alandavaks ning kaebas asja kohtusse. Ajakirjanikke huvitas Eesti kaitseväe “teatrikohtuasi”, ent kohtunik otsustas asja salastada. Miks? Narr mõeldagi. Tõenäoliselt huumoritunde puudumisest. Ekspress Grupi jurist punnitas edasi, lõpuks üks kui teine detail siiski pudenes (näiteks esines sõdurite näidendis tegelane nimega Distsipliin).

Pole teie asi, kes riigi raha sai.

Nagu VEB Fondi saagas selgus, olid Eesti Panga kõrged ülemused vassinud ja võltsinud kümnete miljonite dollarite ulatuses. Kui panga uueks presidendiks sai Ardo Hansson, siis käis ta näiliselt ükskõiksel ilmel välja fakti, et kellegi venelase pangakontole oli võltsimise tulemusena tekitatud pool miljardit krooni. Riigikogu komisjoni esimees (kes pole ju suvaline jalakäija) pöördus Kaitsepolitsei poole, sest KaPo teab isikuid, kes mõnikümmend miljonit Peterburi pangast sularahana välja võtsid. Paluti, et KaPo avalikustaks need isikud või firmad (salamisi on KaPo neid mõnele poliitikule näidanud). Osa rahast läks ka riigile. KaPo asus aga vassivate pankurite poolele ja teatas valitseva eliidiga ühes kooris, et raha võtnud isikute nimesid avalikkus teada ei saa.

Kas infosõda käib Venemaa või oma rahvaga?

5. septembril röövisid Vene luurajad Eesti kaitsepolitsei ametniku Eston Kohveri. Riiklik ringhääling ja EV siseminister rõhutasid rahvale millegipärast üht üksikasja: Kohveri kinnipidamiskohal Eesti-Vene piiril koostati mõlema poole piirivalvurite poolt protokoll kahes identses eksemplaris. 10. septembril avastas venekeelne Delfi portaal, et protokollid ei ole identsed, nagu valitsus väitis. Vene pool ei tunnistanud venekeelses protokollis, et Eston Kohver just Eesti territooriumil kinni nabiti. Eestikeelse protokolli, mis neile nina alla pisteti, kirjutasid vene piiripojad-valvurid eesti keelt taipamata tõenäoliselt hea usu peale alla. Hiljem noomis Eesti siseministeerium vene ülemusi, kes allkirju kinnitama ei ilmunud...

Mis see siis oli? Kui see on infosõda Putini Venemaa vastu, siis anname pihta – ülikoolis küll infosõda ei õpetatud, aga improviseerime kuidagimoodi (mu vanaisad sõdisid kahes sõjas idavaenlase vastu). Ent mulle tundub, et praegusel juhul lollitasid ametiisikud Eesti avalikkust ja NATO partnereid. Kuni ei alga üldine vassimine ja propagandasõnniku loopimine, senimaani olgu meil õigus teada, et valitsus võib küll vaikida, kuid rääkides edastab usutavaid seiku ning tõiku.

Nii politseivärvides kui selleta operatiivautod jälgivad pidevalt liiklusvahendite numbreid. Aasta jooksul koguneb M-Kairi andmebaasi kuhi teavet teie teekondadest ja kohtadest, kus pargite. Lisatud joonise tegi üks mees korrakaitsja andmete põhjal. Kui Ekspressi töötaja küsis näha tema auto kohta aasta jooksul kogunenud andmeid, saabus eitav ja segane vastus. Umbes et "me ei tohi reeta oma patrullide asukohta".


Bürokraatia keerutamises ja infovarjamises pole midagi isiklikku, kaugeltki veel eestilikku. Bürokraatia salatseb, sest tahab võimul olla (nagu Tallinna linnapea salastas pikaks ajaks oma komandeeringud ega tunnista, kes talle Sotši taliolümpiamängude külastamiseks kutse saatis). Eesti Ekspress on Andmekaitse Inspektsiooni kaudu välja nõudnud president Arnold Rüütlile saabunud uusaastaõnnitlusi, mida kantselei salastada püüdis. Salastajad olid hästi makstud ja hästi söönud ametnikud, keda sõidutavad tumedad sedaanautod.

Elu parimas vormis ministrid teevad süsteemseid katseid majandusliku eliidi pättuste ja kuritegude info salastamiseks laiema avalikkuse eest. Justiitsministreid Rein Langi ja Hanno Pevkurit suisa segas, et rahvas liiga palju teada ja tänitada tahab.

Rein Langi päevil juhtus, et kõik Eesti suuremad ajalehed ilmusid valgete esikülgedega. Minister, kellele isegi võitluskaaslane, Riigikogu esimees Märt Rask heitis ette liigsete seaduseelnõude treimist, tõi lagedale mitme seaduse muudatuste paketi, mida tervikuna hakati nimetama “allikakaitse seaduseks”. See nägi ette ajakirjanike vangistamist absurdsetel põhjustel.

Ehmatuse peale tehti seadus mõistlikumaks, mis ei vähendanud selle mõttetust. Allika salajas hoidmisega pole ajakirjanikel probleeme olnud. On keegi üldse kuulnud mõnest kohtuasjast selle seaduse alusel?

Justiitsministeeriumi järgmisel juhil, reformierakondlasel Pevkuril tuli aga mõte kustutada kohtuotsustest enamiku kriminaalkurjategijate nimed. Et oleks võimalik kohtupaberitest lugeda vaid, et “teie autole sõitis otsa ja jäi süüdi teie tervise ja vara hävitamises kodanik XXX ZZZ”. Või “teie pensionifondi pistis taskusse investeerimiskelmist pankur CCC”. Nõnda ei hoiataks kohtuotsus avalikkust kelmi eest ja ta leiaks uusi ohvreid. See eelnõu õnneks nuditi Riigikogus tänu sotsiaaldemokraat Andres Anveltile ära.

Mida näitavad meile need Reformierakonna ministrite hirmutavalt järjekindlad katsed? Näitavad, et tippbürokraadi staatus pühib muidu liberaalsete inimeste peast tõsiasja, et nad EI OMA meie riiki, vaid on ajutiselt palgatud seda teenima. Nad unustavad, et nende kõrvaltänaval, äärelinnas ostukeskustes või hooldushaigla palatites asub nende tegelik valija. Rahvas, avalikkus. Seda peab neile meelde tuletama rahva ja võimu vahendaja, ajakirjandus.

Hoolimata edust, mida Eesti saavutab rahvusvahelises võrdluses võimu läbipaistvuse kohta, on meil järjest raskem oma võimu hambust infot välja tirida. Infot ennast on aga andmebaaside ajal järjest rohkem.